Psühholoogia on küll populaarne eriala ja vastuvõtt suhteliselt suur, aga kõrgharitud koolipsühholoogidest tuntakse Eestis suurt puudust. “Kui ma ise toetan alustavaid koolipsühholooge, on põhiline takerdumine konfliktsete vanematega,” räägib Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juhatuse liige Kati Tammik, kes on Tallinna Reaalkoolis psühholoogi ametit pidanud üle kaheksa aasta.

Miks koolitööd peljatakse ja kui palju nendel hirmudel alust on? Pikemas usutluses räägib Tammik, mis tänapäeva noori psühholoogi kabinetti toob, kuidas pandeemia-aastad vaimset tervist mõjutasid ning miks on kool väga lootusrikas keskkond.

Kust teie huvi psühholoogia vastu alguse sai? Miks teid just koolipsühholoogia kõnetab?

Keskkooli ajal toetas ja toitis seda huvi psühholoogia valikkursus. Kui hakkasin gümnaasiumi lõpetades on tugevusi kaardistama, tuli esile tugevam suhtlemisoskus ja paindlikkus töös inimestega. Seepärast oli psühholoogia üks valik, kuhu kandideerisin.

Koolipsühholoogi ametini jõudsin tegelikult läbi juhuse. Lõpetasin 2015. aastal Tallinna ülikoolis magistriõpingud psühholoogias, hakkasin erialast tööd otsima ja esimesed pakkumised, mis pinnale jäid, olid koolipsühholoogi ametile. Kuigi olin koolis töötamise enda jaoks mõttes juba välistanud, kõnetas mind Tallinna Reaalkooli kultuur, ajalugu ja taustsüsteem. Töövestlusest on meeles soojus ja siirus.

Nii ma kooli tööle sattusin ja koolitöösse ära armusin. Reaalkoolis täitub mul varsti üheksa aastat.

Kuidas koolilapsed psühholoogi kabinetti jõuavad? Millised mured tänapäeva noortel on?

Võib-olla oleks lihtsam öelda, millega ei pöörduta. Kohtun laste ja noortega esimesest 12. klassini. Spekter on väga lai ja oleneb ka vanuseastmest. Pisemad jõuavad psühholoogi juurde sageli vanemate või klassijuhataja kaudu, kes on märganud mingit murekohta. Mida vanemaks õpilane saab, seda suurema tõenäosusega pöördub ta ise.

Võib-olla ka meie kooli spetsiifikast tulenevalt: Reaalkoolis on nõudmised võrdlemisi kõrged ja ootused, mida õpilased endale püstitavad, samamoodi – on läbipõlemist, kurnatust, meeleolu langust jms kõige rohkem.

Minu juurde satub väga erineva profiili ja taustaga õpilasi, alates kroonilistest pea- ja kõhuvaludest, mille puhul on kooliõde või õpilase perearst öelnud, et ilmselt on põhjus psühholoogiline, kuni õpiraskuste, une- ja meeleoluhäirete sümptomiteni välja. Võrdlemisi palju on koostööd majaväliste spetsialistidega (psühhoterapeudid, kliinilised psühholoogid, psühhiaatrid).

Lisaks perekondlikud probleemid – vaadates, kui palju on meie ühiskonnas lahutusi, koduvägivalla jms juhtumeid, ei ole see mingi üllatus.

Kui palju on kaheksa aasta jooksul pilt muutunud? Sinna hulka jäävad ju ka koroona-aastad.

Muutunud on eelkõige see, et töötamise algusaastatel pidin ise rohkem pingutama, et laps ja pere minu kabinetti jõuaks. Täna on pere ja laps initsiatiivikam pool. Inimeste jaoks on psühholoogia ja psühholoogiteenus normaliseerunud. Koroona-aastad aitasid sellele isegi kaasa, kuna vaimse tervise teemadel tehti palju teavitustööd.

Kui varem oli palju meili teel suhtlust, siis nüüd, kui kooli peal ringi jalutan, tulevad õpilased palju julgemini ligi. Enam ei ole kartust, et “mida küll teised arvavad, kui näevad, et ma kooli sööklas psühholoogiga suhtlen”. Kuna olen aastaid samas koolis töötanud, olen õpilastele juba tuttav ja turvaline.

Palju räägitakse ärevusest, depressioonist ja läbipõlemisest. Kas viimastel aastatel on jäänud midagi muud silma, millele peaks rohkem tähelepanu pöörama?

Olen märganud, et lapsed muretsevad rohkem oma vanemate pärast. Kui olen andnud perekonnaõpetuse tundi, on õpilaste poolt üks levinud küsimus see, kuidas toetada oma abi vajavat vanemat. Lisaks, et kuidas tulla toime keerukate paari- ja peresuhetega. Märkamises oleme juba päris head, aga abi saamiseni on pikk tee minna, ka seoses ravijärjekordade pikkusega.

Meie ühiskond muutub aina individuaalsemaks. Kuna peredes on vähem lapsi ning eri põlvkondade vaheline läbikäimine minu hinnangul kaugenenud, on ka perekondlik tugivõrgustik nõrgem. Kogukonnatunnetust on vähem, ei teata, kes samal tänaval või samas kortermajas elab. Üksilduse epideemiat on palju.

Koolipsühholoogi eriala on küll populaarne ja vastuvõtt suur, aga magistriastmesse liigub vajadusest vähem. Mis võib selle põhjus olla?

Töö koolis hirmutab paljusid. Paljudes koolides võib psühholoog olla üksinda, ei ole toetavat meeskonda ümber. Kui lugeda koolipsühholoogi ametijuhendit, siis seal on väga palju nõudmisi. Lisaks lapsele tuleb töötada õpetajate ja vanematega.

Kui ma ise toetan alustavaid koolipsühholooge, on põhiline takerdumine konfliktsete vanematega – kuidas ma saan last aidata, kui ma ei oska peret kaasata. Me ei saa last toetada, kui me ei toeta teda ümbritsevat võrgustikku.

Kui mina kooli tööle tulin, tundsin, et ainuüksi psühholoogiamagistrist jääb väheks. Läksin õppima pereteraapiat – kuna väga suur osa koolipsühholoogi tööst on töö õpilase taustsüsteemi ehk perega, sain aru, et just perekonna kaasamise koha pealt oleks vaja teraapiaalaseid teadmisi juurde.

Õppisin, kuidas saada vanemaid kabinetti kohale ning kuidas nendega turvalist ja toetavat koostöist suhet hoida, et last aidata. Tänaseks ongi mu põhiväljaõpe pereteraapia valdkonnas.

Mis veel viimasel ajal meediast palju läbi käinud, on õpetajate palga teema. Inimestel on eelarvamus, et koolis ei maksta palka.

Õpetajate jaoks on pikalt probleemiks olnud nii töötasu kui -koormus. Kas koolipsühholoogil on samad mured?

Koolid on selles osas väga erinevad ja töötasu võiks alati kõrgem olla. Reaalsus on, et vaid umbes pooltes koolides on täna koolipsühholoogi ametikoht täidetud. Usun, et probleemiks on nii spetsialistide vähesus, ametile esitatud igati põhjendatud kõrged nõudmised, kuid osaliselt ka koolipsühholoogi kvalifikatsiooniga inimeste võimalus oma haridusega väljaspool kooli töötades kõrgemat töötasu saada.

Tean koolipsühholooge, kes asendavad õpetajaid, annavad tunde, lisaks täidavad veel sotsiaalpedagoogi, eripedagoogi, logopeedi jms ülesandeid. Sageli pole nendele positsioonidele eraldi inimesi võtta, eriti maapiirkondades. Reaalkoolis on tööl kaks psühholoogi, nii et saame vajadusel teineteist toetada, koormust jagada ja nõu küsida, aga paljudes koolides sellist võimalust ei ole. Ametijuhend näeb ette 350–400 last ühe koolipsühholoogi kohta, aga reaalsus on midagi muud.

Oleme rääkinud suurest koormusest, hirmust koolitöö ees, läbipõlemisest ja üksildusest. Mis on selle ameti juures tänuväärset, mis teid motiveerib ja innustab? Kas on jagada mõni tore lugu?

Toredaid lugusid on palju – enamik lugusid ongi toredad. Kool on väga lootusrikas keskkond. Karjääri alguses õnnestus mul olla mõned kuud haiglas praktikal ja seal ei ole pilt nii lootustandev. Aastaid süsteemis olnud inimesed takerduvad ja komistavad aina uuesti ja teevad läbi sama nõiaringi. Koolis õnnestub see nõiaring sageli läbi lõigata. Edaspidi on laps teadlikum, õpib erinevaid murekohti märkama ja lahendama, küsib julgemini abi.

Mulle meeldib, et ma näen inimest, kellega töötan, igapäevaselt. Saan minna aineõpetajalt küsima, kuidas õpilasel nüüd läheb, saan kooliõelt küsida, kas tal on peavalusid vähemaks jäänud, suhelda perega jne – see on tohutu ressurss. Sellist võimalust teha inimese heaolu ja seisundi parandamisel ja toetamisel tööd kõikide osapooltega mujal ei ole. See on minu jaoks kõige suurem väärtus. Näiteks haiglas ei ole ligipääs infole ja tervenemise protsessile sugugi nii hea.

Lisaks on keskkonnas, kus toimub kogu aeg õppimine, võimatu jääda laisaks ja rumalaks. Õppimine käib koos enesehoolega ja seda ei tohi abistavatel elukutsetel unustada. Kogu aeg on tunne, et tahaks veel õppida ja targemaks saada ning olla oma ametis veelgi parem. Siinkohal paneb koolipsühholoogidele erialase toetuse, enesetäiendamise kui ka keerukamate olukordade lahendamisel õla alla Eesti Koolipsühholoogide Ühing.

Tööturg vajab psühholooge

Eesti Töötukassa koostab kaks korda aastas tööturu uuringut – tööjõuvajaduse baromeeter. Uuringus selgitatakse välja, millistel ametialadel on töötajate üle- ja puudujääk ning millistes ametites valitseb turul hetkel tasakaal. Töötukassa uuringust selgub, et suur puudus on mitme olulise ameti tegijatest ja kiireid lahendusi nende ametikohtade täitmiseks ei ole.

Tööjõuvajaduse baromeetri selles otsas, kuhu tööandjatel on raske inimesi leida, on ametid, mis nõuavad pikemat haridusteed. Nii on raske leida eriarste, õpetajaid, hooldajaid, medõdesid, ka psühholooge on enamikus maakondades puudu. Kui paljudes ametites on innovatsioon lahenduseks, siis nende erialade puhul on kiireid lahendusi ja abi innovatsioonist raske leida. Kindlasti tasuks selle ameti peale mõelda, enne kui algab vastuvõtt ülikoolidesse.