Aunel on lapsest peale olnud silme ees selge kujutluspilt – tema unistuste mees on siniste traksipükste ja punaseruudulise särgiga korralik töömees. “Paar aastat tagasi sai fotokaameraga pilti tehtud: seisan garaaži ees, sinised töötunked seljas. Vaatasin seda ja mõtlesin, et issand, ma olengi vist iseenda unistuste mees,” naerab 25-aastane Aune, kes hüppas ämmaemanda töö kõrvalt mugavustsoonist kohe väga kaugele välja ning läks õppima Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli automaalri erialale.

Aune on lõpetanud Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli ja töötab Ida-Tallinna keskhaiglas täiskohaga ämmaemandana. Väike huvi masinate vastu on tal olnud lapsest saati, aga kindlasti pole ta üks neist tüdrukutest, kes oleks põnnist peale isa kõrvalt autosid putitanud. Kaugel sellest – garaaži sattus ta esimest korda alles paar aastat tagasi.

“See on suuresti mu elukaaslase süü,” naerab Aune, kui küsida, kust sünnib ämmaemandal mõte minna õppima automaalriks. “Mul on lapsest saati olnud väike huvi ja tahtmine piiluda, mille kallal isa garaažis nokitseb. Kui ostsime elukaaslasega matkabussi ja rentisime garaaži, avanes mulle maailm, mida olen alati tahtnud avastada, aga pole olnud vahendeid ega võimalust,” räägib Aune. Ega enne ei teagi, kas üks või teine asi huvi pakub, kui pole oma kätega järele proovinud. “Õppides kasvab huvi,” ütleb Aune.

Kool on nagu väike puhkus

Mõtte automaalriks õppima minna pani Aunele pähe elukaaslane. Kuna haiglas käib töö graafiku järgi ja Aunele sobivad 24-tunnised vahetused, jääb töö kõrvalt piisavalt vaba aega, et koolis käia. Eestis saab automaalriks õppida kuues koolis, aga liisk langes Vana-Vigala kasuks.

“Kuna ülikooliajal jäi ühikaelu proovimata, mõtlesin, et prooviks midagi ekstreemset, läheks kaugemale, mitte siiasamma Tallinna,” räägib ta. Nii käiski Aune Vana-Vigalas kohapeal ja kuna mulje jäi hea, otsustas ta mugavustsoonist välja astuda. “Millal veel selliseid hulle asju teha kui mitte praegu!” ütleb ta.

Aunel on meeles, kuidas ta kooli avatud uste päeval esimest korda töökotta sisse astus: “Vaatasin, kuidas seal kõnnivad tšikid ringi, tunked seljas, AirPodsid kõrvas, lihvivad ja toimetavad. Sain kohe aru, et see on täpselt selline koht, kuhu võiksin kuuluda!”

Aune õpib sessioonõppes, nii et elab iga kuu nädal aega Vana-Vigalas ühikas. “Oleme kursakatega oma boksis, see on nagu väike puhkus. Käin nädal aega ära ja kui Tallinna tagasi tulen, on mul jälle uus hingamine,” kirjeldab ta koolielu. Õpe kestab kokku poolteist aastat.

Tüdrukud on selle ala peal püsivamad

Koolile jagub Aunel vaid kiidusõnu. Õpe on praktiline, töökoda kaasaegne. “Esimesel tunnil tõi õpetaja hästi ilusa poritiiva, võttis haamri, lõi sinna mõlgid sisse ja ütles, et tehke korda. Õpime tasapisi mõlkide väljavõtmist, pahteldamist, lihvimist – igasugu tehnikaid. Kui see töö on tehtud, saad minna kruntimiskambrisse. Siis tuleb see asi värvimiseks ette valmistada, uuesti ära lihvida, vajadusel parandusi teha ja uuesti kruntida, kui midagi on paigast ära. Siis värvime ja lakime ja siis võtad jälle uue projekti, poritiiva, kapoti, stange vms,” kirjeldab Aune, kuidas töökojas amet selgeks saadakse.

Niisiis on automaalril vaja püsivust ja kannatlikkust. “See kõik võtab meeletult aega! Peab olema tahet nokitseda,” hoiatab Aune.

Kuigi võiks arvata, et autod on rohkem meeste teema, õpib automaalriks üha rohkem naisi. “Poisid kukuvad tihtipeale välja, tüdrukud on selle ala peal püsivamad,” räägib Aune, kelle kursusel on mehi ja naisi umbes pooleks. Tööturul on pilt aga täiesti teine, automaalrite seas on mehi üle 90%.

Kemikaalide sees töötamine hakkab pikapeale tervisele

Mida Aune ise pärast kooli lõpetamist teha mõtleb? Automaalri haridus ei tähenda, et pead tingimata hakkama autosid värvima. “Automaaler saab teha ettevalmistustöid, alates autode pesemisest ja puhastamisest kuni kruntimistöödeni,” toob Aune näite. “Kuna ma armastan oma põhitööd, siis ma ei usu, et lähen kuhugi töökotta täiskohaga automaalriks. Pigem tahaksin oma kohta,” räägib ta ühest mõttest – aga midagi pole veel kivisse raiutud.

Arvestada tuleb ka seda, et automaalri töö hakkab pikapeale tervisele. “Isegi kui väga tahaks, ei jaksaks pahtlitolmu, värvide ja lahustite sees 20–30 aastat töötada – tervis ei pea vastu,” avab Aune ameti pahupoolt. Loomulikult hoitakse tööohutuse nõuete täitmisel rangelt silma peal ning ilma turvavarustuse ja maskita töökotta ei pääse, aga lõpuni välja tervist kaitsta ei saa.

Automaalri teenistus sõltub paljuski sellest, kui hea ise oled ja endale nime teed. “Automaailmas tuntakse ja usaldatakse häid tegijaid. Mul on paralleel ämmaemandusest – inimene usaldab ennast ja oma lapse ämmaemanda hoolde. Mõne inimese jaoks on auto kui tema beebi – ta tuleb ja usaldab selle sinu hoolde, et sa teed ta korda ja hoiad teda,” räägib Aune.

Ajad, mil inimene tegi ühes kohas ühte ja sama tööd, on ammu möödas. Just erinevad oskused tagavad selle, et töö on huvitav ja seda jätkub ka keerulisematel aegadel. Paljudel Eesti inimestel puudub plaan B. Töötukassa uuringus osalenuist vastas küsimusele “Kui kaotaksite oma praegusel erialal töö, on teil olemas teine eriala, millel töötada?” jaatavalt 37%.

Kindlasti tuleks aga mõelda, mis on see eriala, mida võiks õppida. Enne uue eriala valimist tasub nõu pidada töötukassa karjäärinõustajatega, et saada teada, millistel erialadel tulevikus töötajaid on vaja. Uuri ka Töötukassa tööjõuvajaduse baromeetrit ning saa teada, millistel ametitel on töötajaid puudu ja millistel üle.