Hüva nõu Kuubal reisimise ja rahaga arveldamise kohta jagas fotograaf ja nutifotograafia koolituste tegija Jaak Nilson. Olles Kuubat korduvalt väisanud, tunneb ta täpselt sealse rahamajanduse tagamaid. Seetõttu teabki, et inimesed vahetavad raha pigem tänaval, sest ametlik kurss on nimelt pea neli korda väiksem kui mustal turul. Erinevaid olulisi nüansse rahaga arveldamisest on seal veelgi.
“Olen Kuubal elanud umbes kaks kuud ning riigi risti ja põiki läbi jalutanud. Raha on siin keeruline teema, pean eriti silmas selle vahetamist,” sõnas Nilson oma sotsiaalmeedia postituses.
Tänaval tullakse rahavahetust ise pakkuma
Fotograaf rääkis ka seda, et grupireisidel teevad giidid turistidega kehvemaid diile, kuna nad vahetavad inimeste teadmatust ära kasutades raha halvema kursiga. “Raha võtmine automaadist on ametliku kursi alusel. Tänaval vahetades ei ole viisakas küsida ka päris maksimaalset hinda, vaid pisut madalamat. Selline tegevus on ebaseaduslik, aga see on elu, mis parata,” nentis fotograaf.
Kuuba ainuke ametlik raha on rahvuslik peeso. Ühe euro eest saab ametliku kursiga umbes 27 peesot. Tänavalt saaks aga sama euro eest ligikaudu 125 peesot ning dollari eest 110 peesot.
Tuleb välja, et raha vahetuseks ise inimesi otsima ei pea. “Kui Havanna keskpargis kõndida, siis tullakse sulle peagi juurde küsima, et kas soovid taksot või näiteks raha vahetada,” ütles Nilson Geeniusele.
Olenemata kaupluste hinnasiltidest, mis on sageli dollarites, teab fotograaf, et Ameerika Dollarit sularahana pangas näiteks üldse vastu ei võeta. Käiku läheb ainult euro, CAD, Briti nael ja mõned teised. Poes kaardiga makstes konverteeritakse raha automaatselt eurodesse või mõneks muuks valuutaks.
“Näiteks Havanna keskpargist randa sõitvas bussis saab maksta ainult kaardiga, 5-dollariline hind konverteeritakse kenasti tavapärase kursiga eurodesse ümber. Sama ka karga peale, karga maha linnatuuri bussil, kus pilet on kümme dollarit,” rääkis Nilson.
Varuge pigem sularaha nii eurodes kui dollarites
Kuubal on kõige parem siiski arveldada sularahas, sest näiteks Ameerika pankade kaardid seal üldse ei tööta. “Sularaha on kuningas,” ütleb fotograaf, kuid tõdeb, et see võib jääda paljudele esialgu arusaamatuks, sest osa hotelle võtavad maksevahendina vastu ainult pangakaardi.
Veel arulagedamaks teeb rahaga arveldamise see, et kodumajutused ja taksosõidud arveldatakse ainult eurodes. Palve peale saab ka dollarites tasuda, kuid eelistatakse enamasti siiski eurot.
“Varadero on kõik hinnas kuurort ja seal soovitakse jootrahaks tegelikult dollarit, mitte peesot. Ameerika dollariga on seal hea jootraha anda, sest eurodes on kõige väiksem paberraha 5-eurone, mis on sageli liiga palju,” lisas mees. Fotograafi sõnul euromünte üldse ei aktsepteerita, sest pangad ei võta neid vastu.
“Havanna vanalinnas, samuti ka tubakapiirkonna Vinalese restoranides, on kõik peesodes, välja arvatud osa rahvusvahelisi hotelle. Osades neist on nii ja teistes teisiti. Mõnes restoranis on veel ka teine kurss kui kaardiga maksta, nad arvestavad tasumisel riikliku ja musta turu vahepeal olevate numbritega. Seega alati küsi, et kuidas ja mismoodi,” andis mees hüva nõu.
Lisaks peab iga reisija arvestama, et juba vahetatud peesosid tagasi müüa ei saa. “Enamikus restoranides lisandub automaatselt jootraha kümme protsenti, mis pole alati menüüs välja toodud või on kirjas väga väiksena ega pole märgatav. Ühes kohas öeldi, et see raha läheb riigile, teises kohas, et restoranile. Ei teagi. Igatahes teenindaja vaatab sind pika pilguga, kui jootraha ei jäta. Lähtusin eeldusest, et kui kümme protsenti võetakse ära, siis ma enam jootraha ei jäta,” leidis fotograaf.
Samas tänavamuusikutele soovitas fotograaf oma rahakotiraudasid siiski avada, kuna nendel on seda tõesti hädasti vaja.
