Tallinnast vaikselt kostuv Airbnb-vastasus on vähemalt esialgu tagasihoidlik võrreldes suuremates turismikeskustes toimuvaga, kirjutab majandusajakirjanik Erik Aru.

Eesti rahvalugude üks läbivaid teemasid on kõikvõimalikud krati ehitamise skeemid, kus kokkuklopsitud kratt peab peremehele varandust kokku tassima. Enamasti lõpeb see kõik arvatagi ühe suurema jamaga.

Meie aja üks rõõme on see, et enam pole alati vaja kratti ise ehitadagi. Selle teeb valmis hoopis mõne kauge maa patsiga poiss ja kasutajale pappi muudkui tuleb. Üks selliseid näiteid on Airbnb.

Päris palju uuenduslikke rakendusi ärritavad kedagi, kelle teenistust need sööma kipuvad. Skype hirmutas omal ajal telekomifirmasid, finantsrakendused pankasid, Bolt ja Uber ajavad karvad turri taksojuhtidel.

Airbnb on aga selle koha pealt suisa silmapaistev – seda ei salli mitte keegi. Ei hotellipidajad, linnavõimud ega kohalikud elanikud. Peale nende muidugi, kes seda kasutavad, ja iseäranis nende, kes selle pealt kasu lõikavad.

Ettevõtte algseks eesmärgiks oli viia reisumehed kokku kohalikega ja lubada viimastel ka veidi selle pealt teenida. Reisija pidi saama ehedama ja soodsama kogemuse, mille kõrvalmõju oleks ka hotellihindade langetamine.

Plaan oli ilus ja hotellihindadele on see tõesti mõjunud, kuid Aribnb on nüüdseks muutunud suures osas professionaalsete majutusteenusepakkujate turuks. Asi on läinud nii kaugele, et mõne linna populaarsemates piirkondades jääb kohalikke aina vähemaks.

Nagu Eesti Päevalehes kirjutati, kaebavad tallinlased praegu selle üle, et Airbnb kaudu korteri üürijad pidutsevad, lärmavad ja häirivad püsielanike turvatunnet. Mõne teise linna kogemuse järgi on see alles algus.

Tallinnas käis linna ettevõtlusameti hinnangul mullu umbes 4,6 miljonit turisti. Elaniku kohta on see ligidal näiteks 1,6 miljoni asukaga Barcelonale, mida külastab ligikaudu 20 miljonit turisti aastas.

Airbnb pakkumiste poolest jääb Eesti pealinn esialgu veel kõvasti alla. Barcelonas on peaaegu 20 000 aktiivset pakkumist, Tallinnas hinnatakse külaliskorterite arvu 2500 kanti – seega elaniku kohta umbes poole vähem.

Barcelonas on külaliskorterite ja -majade vohamine viinud nii kaugele, et mõnes hinnatumas piirkonnas on püsielanike arv kahanenud ligi poole võrra, sest inimesed müüvad oma kortereid neile, kes neid lühiajaliselt välja rendivad.

Nii mõnigi on Barcelonas nimelt avastanud, et lühiajaliselt peatuvate turistide pealt saab märksa paremini teenida kui pikaajalisi kohalikke üürnikke võttes. See mõistagi ajab üles üürihinnad – sel moel väheneb ju ka üürikorterite pakkumine linnas.

Nii ei konkureeri Airbnb enam mitte ainult hotellidega reisijate pärast, vaid ka kohalikega eluruumi pärast. Sarnased mured on aga ka näiteks Amsterdami või Veneetsia elanikel. Lisaks söövad turistidele suunatud ärid tänavapildist välja paiksete asukate kohad.

Nii et kuni turistid ainult lärmavad ja magada ei lase, on veel hästi. Hullem on see, kui kratt kogu elamist üle hakkab võtma.