Laulude autoriõiguseid ei jagata tihtipeale mitte loomingulistel, vaid rahalistel ja turunduslikel kaalutlustel, nendib majandusajakirjanik Erik Aru.

Kui paljud teist on kuulnud muusikust nimega Max Martin? See on rootslane, õige nimega Karl Martin Sandberg, kes on olnud 22 USA Billboardi edetabeli esikohalaulu (kaas)autor ja produtsent, nagu näiteks Britney Spearsi “Baby One More Time” ja Katy Perry “I Kissed a Girl”.

Laulukirjutajate seas jääb ta sellega alla ainult Paul McCartneyle ja John Lennonile, produtsentide hulgas aga “viiendale biitlile” George Martinile. Kaasautor on tegelikult üpris vähe öeldud – sageli pidada Martin laulma sisse loo demo ja panema esitaja(d) seda noot-noodis järele laulma.

Üks Martini esikohahitte on ka Katy Perry “Dark Horse” 2013. aastast, seekord koostöös teise staarprodutsendi Dr. Luke’iga, mille kohta langes hiljuti kohtuotsus, et see on osaliselt plagieeritud kristliku räppari Flame’i 2008. aasta loost “Joyful Noise”.

Kokku mõistis kohus välja 2,78 miljonit dollarit kahjutasu, sellest 550 000 peaks tasuma Perry, kes on samuti loo ühe autorina kirjas. Perry teatas aga selle peale, et tema ei kavatse midagi maksta, sest tema lepingu järgi Dr. Luke’iga vastutab viimane kõige selle eest, mis loo autorlusse puutub.

Nii et kuigi varasemad promoartiklid pajatavad, kui tihedalt Perry loo produktsiooniga seotud oli, ei taha ta sellest praegu enam suurt midagi teada. Eks igaüks võib oma maitse järgi ise arvata, milline versioon õigem on.

Meenutame siin teist plagiaadivaidlust, kus süüdistatavad olid produtsent Pharell Williams ja laulja Robin Thicke looga “Blurred Lines” ning mille käigus “kaasautor” Robin Thicke – vist ausalt – väitis end olevat olnud “kirjutamisprotsessi“ ajal nii sodi, et tema panus oli selles tegelikult null.

Rahast turundusargumendini

Aga on see üldse tähtis, kes joru kirjutas? Veidi rohkem kui pool sajandit tagasi ei pööranud sellele peale muusikatööstuse inimeste suurt keegi tähelepanu. Näiteks Frank Sinatra oli oma pika karjääri jooksul vaid mõne loo kaasautor – kuigi ta armastas laval laulu lõpus ka autoreid mainida.

Tollal jagunesid autoriõigused mõnigi kord hoopis rahalistel põhjustel. Elvis Presley oli hulga lugude kaasautor, kuna tema manager “kolonel” Tom Parker nõudis, et laulja repertuaari võetavate palade pealt saaks ka autoritasu korjata (mille pealt tema omakorda võttis poole).

Näiteks Dolly Parton saatis Parkeri seenele, kui too tahtis, et osa “I Will Always love You” autoriõiguseid rokikuninga nimele kirjutaks. Ja õigesti tegi – muidu jäänuks tal ilmselt palju miljoneid teenimata.

Suhtumine lugude autorlusse hakkas muutuma 1960ndatel. Ühelt poolt oli selle põhjuseks folgi, mille ringkonnas oli suurimaks väärtuseks ehedus, autentsus, mis tähendas ka oma lugude ise kirjutamist, taustaga muusikute – nagu Bob Dylan – esiletõus.

Teisalt avaldasid mõju biitlid, kellel lisaks sellele, et nad oma lood ise kirjutasid, kaasnes iga albumiga märgatav muusikaline areng keerukamate lugude ja sügavamate sõnumite suunas. Kokku tekkiski praeguseni käibiv pilt tõsisest muusikust: kirjutab lood ise ja iga järgmine album on natuke uutmoodi.

Loomulikult hakati seda ideaalpilti kiiresti rakendama ka turundusliku argumendina. Ja ka laulude autorlus muutus sellega turundussõnumiks. Nii saamegi nüüd imetleda plaadiümbristelt, kuidas iga end vähegi tõsisemana võttev laulja on ka enamiku lugude autorite reas kirjas.

Ent tipptaseme peavoolu poppmuusika on praegusel ajal juba sedavõrd meeskondlik tegevus, et üht ja ainumat, kõige kõigemat autorit ei saagi tihti täpselt määratleda: üks kirjutab sõnad, teine värsi meloodia, kolmas refrääni meloodia, neljas paneb paika rütmi ja nii edasi. Mine võta kinni.