Enim tuntud juturobot on praegu ChatGPT, aga see ei ole ega jää viimaseks. Kui viimatinimetatu taga on suuresti Microsoft, siis konkurendid nagu Google (kuulduste kohaselt lansseerib veebruaris Bardi-nimelise AI), Meta, You ja väiksemad tegijad ei kavatse rongist maha jääda. Seega on AI-tööriistad massidesse tulnud, et jääda. Ilmselt peaks suundumus ka haridusse jõudma.
Keelata või kasu lõigata?
Mõned ettevõtted ja haridusasutused on aga tehisintellekti tööriistade kasutamise otsustanud osaliselt hoopis keelata. Põhjuseid on erinevaid, näiteks kas ettevõtete tavad kolmandate osapoolte tarkvara kasutamiseks, kartus plagiaadiks või hoopis midagi muud.
Murelikud ollakse ka autoriõiguste suhtes, sest tehisintellektid on välja koolitatud hoomamatult suurte andmemassiivide abil. Visuaalseid töid loovaid AI-sid on õpetatud neile erinevaid pilte ette söötes, juturoboteid aga neile kõikvõimalikke internetiavarustes leiduvaid tekste tutvustades. Kostab murelikke hääli, et kogu nende toodetud sisu võib olla plagiaat.
Kas see nii on või mitte, jääb ilmselt juristidele arutada. Kuid asjale võib läheneda ka sellest küljest, et küllap on kõik loojad läbi ajaloo saanud inspiratsiooni kellegi teise varasematest töödest. Kostab isegi arvamusi, et näiteks muusikas ei olegi võimalik enam midagi originaalset luua, kuigi uusi teoseid ilmub teadupärast vahetpidamata. Äkki selgub, et asi polegi nii hull ning me ei peagi AI-sid vaid kopeerijateks nimetama?
Kummaline on aga, et probleemid ei vähenda inimeste indu taoliste juturobotite või üldse AI ning masinõppe töövahendite kasutamiseks. Huvitav miks?
Võib-olla on põhjus selles, et arenguga kaasaskäiva teadliku kasutaja jaoks on võimalikud võidud väga suured. Või peitub iva asjaolus, et paljude jaoks on selge, et teatud erialadel pole juba üsna peatselt “vanal heal viisil” tööd tehes enam võimalik konkurentsis püsida. Mine võta kinni, aga ilmselt ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et ärimaailm ja tööturg nõuavad produktiivsust ning tehismõistus just seda pakubki.
Eestis pole vähemalt veel kuulda olnud, et kuskil oleks AI tööriistade kasutamist otseselt piirama hakatud. Pigem võetakse neid erinevates valdkondades aina enam kasutusele.
Uuendused võimaldavad rutiini loovama tööga asendamist
Inforegistri ja ScoreStorybooki äriinfo portaale haldav Kreedix Grupp on firma, mis on selles valdkonnas ehk üks Eesti eesrindlikumaid. Juba aastaid enne AI-hulluse vallandumist tegeleti seal andmete analüüsimisega masinõppe mudelite abil, mida sealsamas ka arendati. Aja jooksul on Kreedix võtnud kasutusele järjest uusi lahendusi väga erinevatest valdkondadest: alates visuaalsetest tööriistadest kuni praegu populaarsust koguvate juturobotiteni välja.
“Meil on praegu kasutusel 14 tarka tööriista, millest pooled töötavad tehisintellekti baasil. Ja see on väga, väga põnev maailm,” ütleb Kreedix Grupi juht Marie Rosin. Näiteks on kasutusel OpenAI loodud vahendid ChatGPT ning Dall-E, mis enam ehk pikemat tutvustamist ei vaja. Samas ei ole AI ilmselgelt kasulik ainult lihtsate päringute abil väikeste tekstijupikeste ja toredate pildikeste või isegi artiklite loomiseks. Vajadusel tehakse muidugi ka seda, kuid pigem minnakse nii mõnedki sammud edasi: näiteks liigub ettevõte sinnapoole, et erinevate rikastatud artiklite loomine oleks sisuliselt täiesti automatiseeritud.
Kuidas? Muuhulgas kombineerides intelligentset tekstianalüüsi vahendit Infranodus GPT-3 keelemudeliga ning andes selle käsutusse Kreedix Grupi andmebaasid ja ettevõtete veebilehtedel oleva info. Sidudes sinna juurde AI-põhised visuaalsed tööriistad, võibki jõuda tulemuseni, kus tehisintellekt leiab talle kättesaadava info põhjal mingi firma tegevusvaldkonna ja toob selle bränditurunduse lehel välja, loob teemakohased ja rikastatud artiklid ning sloganid. Visuaalse külje pealt võib AI automaatselt leida või luua ettevõtte värvipaleti ning valmistada vajadusel logosid või artiklite illustratsioone.
“Brändijuhid kinnitaksid roboti tööd ning teeksid seda, mida robot ei tee,” selgitab Rosin. Lisaks efektiivsuse kasvule muudaks see tööd loovamaks ning võimaldaks suunata olemasolevaid ressursse juba uute lahenduste loomisele.
Teise huvitava näitena võiks tuua müügitöö automatiseerimise. “Cognigy ja OpenAI kombinatsioonis proovime intelligentset häälrobotit, kus meie inimesed räägivad hääled sisse ja saavad algul vajutada vastusnuppe, kuid hiljem on robot juba nii treenitud, et saaksime rääkida ka ilma inimese järelevalveta,” ütleb Rosin. Pikemas plaanis tähendaks see, et müüki oleks võimalik oluliselt suurendada selle töö peale inimesi juurde värbamata.
Tehisintellekti efektiivne tööle rakendamine nõuab aga loovust ning seda, et inimesed oleksid harjunud niisuguseid lahendusi kasutama ja uusi võimalusi välja mõtlema. “Mul on endal töötajaid, kes ei arvanud algul neist AI tööriistadest eriti midagi. Inimesed on harjunud mõttetut käsitööd tegema,” sõnab Rosin ja nendib, et seetõttu on uute lahenduste kasutusele võtmine ja katsetamine mõnikord ka raskendatud olnud. “Aga kui nad hakkavad nendega tööle, on nad üliõnnelikud, sest enamik ajast kulub üksnes loomingulisele mõttetööle.”
Noortele tuleb suund kätte näidata
Ühest küljest on loovus ja kastist välja mõtlemine õnneks treenitav. Teisest küljest paneb see Rosina arvates suurema vastutuse ka haridussüsteemile, mis uute “mänguasjade” lihtsalt ära keelamise asemel suurte muutustega hoopis kiiresti kohanema peaks. Ehk peaks noortele (ja ka täiskasvanud) õppuritele selgitama, millised võimalused tehisintellektiga tekivad ning teisest küljest, millised ohud kaasnevad?
“Minu 16-aastasel pojal juhtus lugu, kus õpetaja andis talle ülesande teha järgmisel päeval kaasõpilastele IT-teemaline loeng koos praktilise osaga,” toob Rosin näite. “Ta on IT-s üsnagi pädev, kuid teoreetilise osa jaoks kasutas osaliselt ka AI abi. Ja see läks nii hästi, et nüüd on juba uusi loenguid plaanis …” Sel moel uute lahenduste tutvustamine ilmselt noortel mööda külgi maha ei jookseks.
Rosin käib aeg-ajalt ka ise Tartu Rakenduslikus Kolledžis külalislektorina loenguid andmas (näiteks alles sel kuul rääkis ta seal teemal “Tehisintellekt disaineri tööriistakasti”). Seetõttu näeb ta omajagu võimalusi ka AI rakendamises õppetöö läbiviimisel.
“Kui AI-le on võimalik ette sööta veebilink käsklusega stiilis “kirjuta turundusartikkel”, siis poleks ju paha, kui anda sisendiks õppematerjal ja käsklus “kirjuta peatükist nr 9 lihtne loengumaterjal ja illustreeri piltidega” või “kirjuta loeng ja tee videomaterjal”,” mõtiskleb Rosin. Samas saab tehisintellekt aidata loengumaterjalide pidevalt ajakohasena hoidmisel, sest õppematerjalide koostamine saaks käia ju peaaegu automaatselt. Selgelt kaasneb sellega AI koostatu kontroll – masinad ei anna alati ainult tõest infot –, aga milline õppejõud lähekski materjale üle kontrollimata loengut andma?
“Meeletu õpetajate kokkuhoid ja arenguhüpe, kui loengud on mängulised, illustreeritud, kriiditahvli asemel on suur ekraan ja erinevad loengupidajad vahetuvad ühe loengu ajal,” kirjeldab Rosin potentsiaali. AI saaks vastata õpilaste personaalsetele küsimustele või, vastupidiselt, võiks tehisintellekt ise küsida ning vastuseid ka kontrollida ja hinnata. Kõik on kinni õpetajate loovuses.
See kõik kuulub muidugi veel mõneti ulme valdkonda. Kuid kas ikka kuulub? Mitte väga ammu peeti (võib-olla peavad paljud veel praegugi?) võimatuks, et inimene võiks arvutiga mõtestatud vestlust pidada. Nüüdseks on aga Turingi test, mille sisu seisneb selles, kas inimene teeb kahte kirjalikku vestlust pidades vahet, kumb vestluskaaslastest on inimene ja kumb arvuti, tehisintellekti poolt sisuliselt läbitud. Kuhu edasi?
Õnneks on diskussioon hariduse ja tehisintellekti ühildamise ning kokkusobivuse teemadel käimas täie hooga ka siinsamas Eestis – ning panustamist oodatakse ka noortelt endilt. Näiteks alles selle kuu alguses kuulutas Eesti Informaatikaõpetajate Selts koos partneritega õpilastele ja õpetajatele välja lühiesseede konkursi teemal “Tehisintellekt koolipingis – MINA olen targem kui AI!”. Mida sealt oodata? Küllap mitte igavaid arutlusi. “Noored lähevad asjadega kaasa,” on Rosin kindel. “Tuleb neile ainult suund kätte näidata.”
