Juba eelmisel aastal saime üha tihedamini kuulda ja lugeda anekdootlikke lugusid sellest, kuidas maja katusele päikesepaneele paigaldada soovinud inimesele esitati Elektrilevi poolt ulmeline mikrotootja liitumise arve. Nii mõnelgi päikesepargi huvilisel jäi projekt tõenäoliselt seetõttu ka teostamata ning kisa ja sõim poliitikute suunal kerkis taevani.
Tegelikult ei olnud siis ega ole ka praegu ühtegi takistust, mis ei lubaks enda tarbeks (mitte investeeringu mõttes elektri müügiks) päikesepaneele paigaldada. Sellisel juhul kasutatakse paneelidest toodetavat elektrit ainult enda tarbimise katmiseks ning võrku seda ei edastata.
Sealjuures saab uusimat akuga päikesepaneelide tehnoloogiat kasutades asjad sättida nii, et päikeselise ilmaga kodust ära olles ei lähe toodetav energia raisku.
Lihtsam, kuid vähem efektiivne lahendus
Kõige lihtsamal kujul paigaldatakse päikesepark sellise inverteriga, mida on võimalik seadistada nii, et elektrit võrku ei edastata. Kui majas on tarbimine madalam kui päikesepaneelide poolt toodetav elektrikogus, siis elektrit võrgust ei tarbita. Juhul kui päike läheb pilve taha ja elektri tarbimine ületab tootmist, võetakse puudu jääv osa võrgust. Kui aga tarbimine langeb või üldse lakkab, piiratakse või peatatakse ka päikesepaneelide poolt elektri tootmine.
Tähele tuleb panna, et mitte iga inverter ei ole sellise pargi püstitamiseks sobilik ning ei suuda nõuetekohaselt end piirata.
Päikesepaneelide puhul seda muret ei ole, et “elektrit ei ole kuhugi panna”, kuna tootmine tekib ainult nõudluse ehk tarbimise peale.
Nagu mainitud, on selline lahendus kõige lihtsam, kuid mitte kõige optimaalsem. Kuna tootmine ja tarbimine kattuvad päeva lõikes reeglina suhteliselt vähesel määral, jääb suur osa päeval kodust eemal olles tekkivast energiast tootmata, õhtul pimedas ostetakse aga suur osa elektrist siiski võrgust.
Hübriidpark on eriti kasulik
Teine, paremini optimeeritud lahendus on akuga päikesepark. Sealt suunatakse kogu paneelide poolt toodetav energia kõigepealt jooksva tarbimise katteks. See, mida ära ei kasutata, salvestub akudesse hilisemaks tarbimiseks. See tähendab, et korrektselt seadistatud päikesepargi puhul ei lähe ühtki kilovatt-tundi elektrienergiat kaotsi ega liigu majast välja üldisesse avalikku elektrivõrgu. Kogu enda poolt toodetu tarbitakse ka ise ära.
Juhul kui Elektrilevi küll lubab elektrienergiat võrku edastada, kuid väiksema võimsusega kui paigaldatav päikesepark seda suudaks, seadistatakse see nii, et võrku korraga rohkem lihtsalt ei müüda.
Energiat on võimalik müüa võrku ööpäeva läbi, mitte ainult nendel hetkedel kui päikesepaneelid reaalset ülejääki toodavad. Öösel ning vähenenud tootlikkusega tundidel müüakse lihtsalt akupangast sinna varem salvestatud elektrienergiat.
Kui esmapilgul võib tunduda, et kui võrku saab müüa näiteks 3 kW, aga päikesepark võib toota 15 kW, siis läheb suur osa energiast raisku. Akusalvestusega pargi puhul tuleb see 3 kW korrutada aga 24 tunniga, nii et kokku saab ööpäevas võrku müüa 72 kWh.
Taotlus on siiski vajalik
Kui nüüd arvata, et võikski lasta ilma Elektrilevi teavitamata omale taolise, ainult enda tarbeks tootva päikesepargi paigaldada, siis päris nii see siiski ei ole. Elektrilevile tuleb taotlus esitada igal juhul ning planeeritava pargi võimsusest samuti märku anda. Lihtsalt selle erinevusega, et taotluses märgitakse ära, et elektrit võrgu suunas edastama ei hakata.
Sellise taotluse lisaboonuseks on, et Elektrilevi võrguinseneridel puudub vajadus hakata kalkulatsioone tegema, mis omakorda tähendab, et vastus taotlusele saabub kordades kiiremini.
