Eric Kwayisi on Ghana Vabariigist pärit mees, kes lõpetas eelmise aasta lõpus Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor magistrikraadi ning töötab nüüd Transferwise ridades.

Kohtusime Ericuga hiljuti jaanuari alguses, et uurida tema ja Eesti vahelise suhte kohta ning rääkida ka tulevikuplaanidest.

Mida sa ülikoolis täpsemalt õppisid ning kuidas sa oma õpinguid kirjeldaksid?

Õppisin Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor rahvusvahelist ärihaldust ning sain muuseas oma magistrikraadi kätte kaks kuud tagasi novembris. Kirjeldaksin oma õpinguid kui väga praktilise suunitlusega ning põhjalikuna.

Kool julgustab pidevalt ise õpilasi üles astuma, projektidest osa võtma ning antud valdkonnas proaktiivselt tegutsema. Minu kursus oli konstrueeritud justkui viisil, mis lubas koheselt õpitut pärismaailmas järgi proovida.

Tegu pole kusjuures minu esimese ülikoolikraadiga, Ghanas omandasin ma kõrghariduse ehitusinseneri erialale. Kombineerides just need eelnevad teadmised ärihaldusega, tunnen end palju targemana ja näen maailma hoopis parema nurga alt.

Kus sa hetkel töötad?

Ma töötan hetkel Transferwise-nimelises firmas compliance spetsialistina. Minu tööülesandeks on pidevalt jälgida ning kontrollida kasutajatuvastamisega seotud keerulisi riske – sisuliselt ma proovin pätte kinni püüda. Otsime pettust, rahapesu ning üldjoontes on see töö isegi lõbus ning siinsed inimesed on väga meeldivad.

Ma armastan oma tööd väga, see teeb mulle väga rõõmu, et mitmed aastad tagasi alustasin oma karjääri klienditoespetsialistina ning nüüd Eestis olen saanud sellisele positsioonile.

Millal sa Eestisse tulid ning kuidas sa meie riigist kuulsid?

Eestisse saabusin ma 2018. aastal ning tulin täpsemalt Venemaalt, Kurskist. Sündinud ja pärit olen ma Ghanast, ent pärast sealseid õpinguid suundusin Euroopasse sooviga magistrikraad omandada. Venemaal olles hakkas keel juba suhu jääma ning algsete plaanide kohaselt oleksin läinud Moskvasse sama eriala õppima.

Paraku oli tiheda programmiga kursus täielikult vene keeles ning ma ei jõudnud samaaegselt keelt õppida ja eriala omandada. Just sel hetkel rääkis mulle Kurskis elav sõber Eestist ja sealsetest võimalustest. Uurisin pikalt riigi kohta internetis ning olin ausalt öeldes rabatud – Eesti e-riigi võimalused ning tehnoloogiline areng tundusid edasiste õpingute jätkamiseks ideaalsed.

Seejärel tutvusin ma oma kooliga ning selle moodulitega. Kuna õpe oli inglisekeelne ja programm põnev, siis kombineeritult eelnimetatud Eestile omaste iseärasustega saigi siiatulek kinnituse!

Kas sul olid Eesti suhtes kartusi või eelarvamusi? Kuidas kohanesid?

Loomulikult, kõige enam tekitas mulle hirmu rahvaarvu lugemine. Nimelt elab Ghanas 30 miljonit inimest, olgugi et me pole suurim riik Aafrikas. Nähes, et Eestis elab vaid 1,3 miljonit inimest, valdas mind väikestviisi kõhedus, sest ma ei teadnud mida oodata.

Ma pean ennast väga kiireks kohanejaks, adapteerun kõikvõimalike muutustega üsna kiiresti ja hõlpsalt. Ma töötan hetkel multikultuurses firmas inimestega eri riikidest, sest rahal ei ole kultuurilisi ega füüsilisi piire. Kõik see on kohanemisele samuti kaasa aidanud

Nüüdseks tegelen siin paljude hobidega, mängin meeskonnas jalgpalli ning tegelen muusikaga ja käin kirikus.

Kuidas sa võrdleksid õppimist ja inimesi Ghana ja Eesti näitel?

Kuidas nüüd seda öeldagi – Eestis on õpilastel võimalus ning suurem privileeg ennast ise määratleda, otsustada ning oma teekonda muuta. Olen suurema osa oma elust Ghanas õppinud ning pean tõdema, et vahe on väga suur. Mu kodumaal peavad õpilased väga palju kogemusi omandama, enne kui neil üldse edasi lastakse minna. Haridus, mis ma Eestist saanud olen, on tõesti kiiduväärt, tõusnud on nii mu enesekindlus kui ka võimalustepagas.

Mis puutub inimestesse, siis meil on tegelikult rahvustena päris palju ühist. Me kõik elame noortes riikides, mis väljusid alles eelmisel sajandil okupeeriva võõrvõimu alt. Põhierinevus tuleb sisse muidugi mitmekesisuses, Ghanas elab näiteks üle 400 etnilise grupi ning populatsioon on üsna kirja, samas kui Eestimaal elavad valdavalt eestlased ning väiksemal määral ka venelased.

Ghanalased on natuke nagu ameeriklased, sellised lahked ja alati väga avatud ning sõbralikud. Eestlaste seas kohtan ma seevastu pigem külmemat ja kinnisemat suhtumist, nad ei taha alati vestlust alustada ja pole niivõrd proaktiivsed ja sõbraliku lähenemisega.

Mis sulle Eesti puhul meeldib ja mis ei meeldi?

See võib teid üllatada! Mulle väga meeldivad siinsed ilmastikuolud, mis on jahedad, pilvised ja vihmased, suisa hubased kui nii öelda võib. Sellest enim on mulle aga meele järgi eestlaste töödrügav ja sihikindel iseloom, mida teie rahvuse ajalugu vorminud on. Minus tekitab see meeletut austust.

Ebameeldivuste puhul pean muidugi rõhutama, et ma ei valinud oma nahavärvi ega ka kohta, kus sündisin. Mõistan täielikul, kui inimesed end ja oma vara kaitsevad, ent aeg-ajalt tuleb ette ebameeldivat ja diskrimineerivat suhtumist. Kui Eesti soovib ka tulevikus maailmakaardil olla, tuleb see välja juurida.

Kas oled Eesti keele selgeks õppinud?

Praegu ma veel Eesti keelt väga ei räägi. Ma tunnen mõningaid lihtsamaid väljendeid ja saan vajadusel hakkama, ent paraku on mu töögraafik niivõrd tihe olnud, et õppimiseks jääb aega vähe. Loodetavasti see tulevikus muutub, aga mulle teeb rõõmu see, et inglise keelega ja venekeelega on väga kerge läbi saada.

Mida sa arvad e-riigist?

Nagu ma ka enne mainisin, oli e-riik üks põhilisi meelitavaid tegureid siiakolimisel. Ma ei jää Eestisse igavesti ja kui ma peaksin kunagi Ghanasse tagasi pöörduma, soovin ma kindlasti e-riigi põhised teadmised sinna viia, andes oma panuse parema Ghana loomiseks. Vahel olen sattunud ka teistesse naaberriikidesse, Soomesse või Rootsi, ent seal pole selliseid asjad niivõrd hästi arenenud, paberimajandust on palju ning ligipääsetavus paljudele funktsioonidele on suisa valus. E-riigi üle on põhjust uhke olla!

Kas oled rahul oma senise kogemusega Eestis?

Õnnelik pole õige sõna. Fulfilled on parim inglisekeelne termin seda kirjeldamaks. Eesti on mulle kohutavalt juurde andnud ja ma soovin seda riiki aidata maailmakaardile panemisel. Olen leidnud sõpru, uusi hobisid, imelise töökoha ning uue elu. Lisaks on minuga koos siin ka veel 15 ghanalast, kes on samuti väga positiivselt meelestatud.