Eestis õpib täna enam kui 5000 kraadiõppe välistudengit ning iga aastaga on aina enam neid, kes pärast Eesti kõrgkooli diplomi kaitsmist on otsustanud siia meie juurde ka tööle jääda. Siin on valik nende lugudest just spetsiaalselt Geeniuse lugejatele.

Rootsist pärit Tove Eriksson veetis oma magistriõppe käigus ühe semestri Tallinna Ülikoolis õppides ning selle käigus tundma lähemalt nii meie pealinna kui ka Eesti loodust. Erinevalt paljudest teistest välisüliõpilastest on Tove küll üpris lähedalt pärit, kuid viimased kümme aastat Suurbritannias elanud ja rohkelt reisinud.

Kuidas sa oma õpingutega lõpuks naaberriiki Eestisse jõudsid?

Õppisin Erasmus Mundus rahvusvahelisel magistriõppekaval täiskasvanute haridust sotsiaalsete muutuste kontekstis (ingl k adult education for social change). Tegu on Erasmus Munduse magistriprogrammiga, mida koordineerib küll Glasgow ülikool, kuid mille koostasid tegelikult neli ülikooli. Seega on see natuke teistsugune lähenemine õpingutele ja just välismaal õppimisele. Esimese semestri veetsin Glasgow’s, teise Maltal, kolmanda Eestis Tallinna Ülikoolis ja neljanda semestri jaoks sai ise lõputöö kirjutamiseks asukoha valida.

Eestisse tulid sa seega programmi tõttu.

Just, Eesti ülikool oli üks magistriprogrammi kaasloojatest ning esimesel päeval kohtusime kohe ka ühe kohaliku programmi loomises osalenud inimesega. Seega jah, juba magistriõppesse kandideerides teadsin, et minu õpingud viivad mind kolmandal semestril Eestisse. 

Siia õppima tuleku osas sul ühesõnaga otsustusõigust polnud, ent kui palju sa Eestist enne tulekut teadsid?

Mitte väga palju, kusjuures. Tagasi vaadates tundub see üpris huvitavana, kuna Stockholm ja Rootsi on ju väga lähedal ja ühel hetkel taipasin, et ma ei tea tegelikult Eestist sugugi palju. Sa kasvad üles selle teadmisega, et Eesti ja Läti ja Leedu on lähedal. Enne Eestisse tulekut olin ka Leedut külastanud. Võin öelda, et Eesti ja eriti just Tallinn – see on tõesti lahe linn – üllatasid mind üpris palju, positiivses mõttes. 

Mida sa “positiivselt üllatunud” all täpsemalt mõtled?

Ma arvan, et see on seotud sellega, mida ma üles kasvades naaberriikidest kuulsin. Eestist, Lätist ja Leedust räägitakse üldiselt kui ühest riikide kogumist ning tihti üpris süngetes toonides. See ei ole jutu järgi just maailma kõige põnevam paik, kus alati huvitavaid asju toimub. Palju räägitakse just ajaloost ja see üldine pilt on jämedalt öeldes üpris selline… hall.

Tallinnasse jõudes leidsin eest aga elust kihava linna, kus pidevalt midagi toimub, kus on palju praktilisi kohti – väikseid pubisid ja baare, kohti, kus söömas käia, väikseid poekesi jne. Ülikooli täiesti kõrvale jättes oli Tallinnas veedetud aeg tõesti tore ning enne siia tulekut polnud minu pilt linnast ega riigist päris selline kui praegu.

Rootsist siia tulles vist väga suurt kultuurišokki kartma ei pidanud?

Ei, see on tõsi. Pigem üllatas see, kui sarnased mõlemad riigid on. Nii positiivsete kui negatiivsete asjade osas. Mõlemal juhul saad kogeda seda külma kliima poolt mõjutatud Põhja-Euroopa kultuuri. Seega ei, kultuurišokki kui sellist väga polnud. Vähemalt minul. 

Ma arvan, et siin võib mängida rolli ka see, et õpingute ajal ma väga eestlastega kokku ei puutunud. Enamik minu suhtlusest kohalikega toimus väljaspool kooli, linna peal ringi liikudes. Varasemalt Maltas viibides saan kontrastiks tuua, et siin polnud erinevusi kodumaaga võrreldes nii palju. Tooksin pigem välja hoopis ühe positiivse sarnasuse.

Olen viimased kümme aastat küll Suurbritannias elanud, kuid mul on alati olnud Rootsi maiustustega eriline suhe. Eestis oli soolast lagritsat üpris lihtne leida, tõenäoliselt tänu teie lähedusele Rootsile ja Soomele. Minu jaoks oli see asjaolu Eesti juures eriti positiivne, kuna üldiselt on välismaal nende maiustuste leidmine väga keeruline või praktiliselt võimatu.

Kuidas sa enda siinset õpikogemust hindaksid?

Õpingute poolest oli mul Eestis tõesti suurepärane aeg. See oli raske semester, kuid väga hea. Ma ei tea nüüd, kas see on kõikides siinsetes ülikoolides sedasi, aga mina õppisin õpingute käigus väga palju digitaalsete tööriistade ja vahendite kasutamise kohta.

Minu õpe keskendus haridusele ning suurt osa oma õpitust saingi just läbi digitaalsete tööriistade rakendada. See oli kõikide võetud kursuste juures läbivaks noodiks ja midagi, mis Eestit ka teistest minu magistriprogrammi käigus külastatud paikadest eristas. Üleüldiselt oli õppetöö küll väga intensiivne, ent jättis äärmiselt positiivse mulje.

Räägime sinu õpingutest veidi lähemalt. Mida täpselt sa õpid ja mida sa nüüd, peale lõpetamist, tegema hakkad?

Ma lõpetasin tänaseks aasta aega tagasi ja õppisin seda, kuidas täiskasvanuid sedasi harida, et tulemuseks oleksid sotsiaalselt aktiivsed inimesed. Me ei räägi ainult haridusest, et töökohta saada või haridusest iseendast, vaid sellest, kuidas läbi hariduse erinevate poliitilistele ja ühiskondlikele probleemidele rohkem tähelepanu juhtida ning kuidas õpetada täiskasvanuid nii, et neid ei koheldaks lastena. Nagu näha on see üpris kindla fookusega magistriprogramm.

Peale lõpetamist asusin väljaõppe koordinaatorina tööle Suurbritannia mittetulundusühingus Redr. See organisatsioon teeb tööd humanitaarabi inimestega, kes töötavad ise katastroofi-, nälja- või sõjapiirkondades. Disainisin ja koostasin neile kursusi ja viisin vajalikku väljaõpet läbi.

Õpingutest rääkides mainisid juba digitaalsete tööriistade kasutamist. Kas tundsid, et Eesti juures oli tehnoloogilise arengu osas midagi eriti silmapaistvat, mida mujal ehk näinud pole?

Ülikoolist rääkides ei olnud asi selles, et klassiruumis kasutatakse palju tehnoloogiat või midagi sellist, vaid pigem selles, et meid julgustati ülesandeid täites erinevaid digitaalseid vahendeid enda jaoks ära kasutama. Näiteks tegime palju tööd Padletiga, millest sa kindlasti kuulnud oled. Pigem olid need sellised väiksed asjad, millest mina varem midagi ei teadnud, kuid mille kasutamist oma igapäevases töös väga julgustati. Samuti polnud ma varem kokku puutunud nn tuleviku klassiruumiga, kus lauad on üks suur tahvelarvuti või kus õppetöös kasutatakse roboteid. 

Igapäevases elus digitaalsete tööriistade kasutamise kohta ma peamiselt kuulsin, kuid ei kogenud ise omast käest. Kuid kontekst ja keskkond, kus ma viibisin, tähendas, et kuulsin vestlustest küll erinevate praktiliste digitaalsete lahenduste kohta ja sain aru, et see on tõesti midagi kasulikku ja ühtlasi ka midagi, mille üle eestlased uhkust tunnevad.

Tallinn on sulle väga positiivse mulje jätnud. Oskad sa välja tuua mõned oma lemmikkohad, mida siin viibides külastasid?

Jah, esiteks meeldis mulle väga Telliskivi Loomelinnak. Restoranidest meeldis mulle Must Puudel, Sigmund Freud Baar, vene restoran Moon ja hea taimetoidu jaoks Vegan Restoran V. Üks asi, mis mulle Tallinna, aga ka Eesti juures üldisemalt väga meeldis, oli rohke saunade olemasolu avalikes ujulates ja spaades. Ükskõik kuhu sa ka läksid – kui seal juba saun oli, siis kohe kuus tükki. Need aitasid ka talve üle elada.

Meeldejäävamatest kohtadest tuleb pähe veel Kadrioru park ja eriti just Kumu – väga lahe muuseum! Teletornist avanes muidugi suurepärane vaade ja kindlasti soovitan kõikidele välistudengitele väljaspool Tallinnat Airbnb või mõne muu sarnase teenusepakkuja kaudu väike majake rentida ja Eesti loodust kogeda.

Mida sinu jaoks tulevik toob? Kas on plaanis ka uuesti pikemaks ajaks Eestisse jääda?

Eestisse tahan tulevikus kindlasti naasta, kasvõi külastamiseks. Olen suure osa elust reisinud ning nüüd on plaanis Põhja-Euroopasse veidi paiksemaks jääda. Tuttavatele Eestist rääkides jagan alati oma meeldivalt üllatavatest muljetest, mille Tallinn ja siin elamine mulle jättis. Tööalaselt meeldiks mulle rohkem omaenda projektidega ja koostööpartneritega tööd teha ning loodetavasti toob ka töö mind edaspidi Eestisse, kuid see on praegu veel üpris ähmane teema.