Eestis õpib täna enam kui 5000 kraadiõppe välistudengit ning iga aastaga on aina enam neid, kes pärast Eesti kõrgkooli diplomi kaitsmist on otsustanud siia meie juurde ka tööle jääda. Siin on valik lugudest just spetsiaalselt Geeniuse lugejatele.

Rahul Puniani on äsja Tartu Ülikoolis innovatsiooni ja ärijuhtimise erialal magistrikraadi omandanud India noormees, kel intervjuu toimumise hetkel seisis lõputöö kaitsmine alles ees. Täna töötab ta ärianalüütikuna Tartus asuvas Finnairi äriteenuste keskuses. Rahuli intervjuu on esimene pikemast intervjuusarjast, mis valmis koostöös SA Archimedese ja Geeniuse uudisteportaaliga. Intervjuude eesmärgiks on tuua lugejateni Eestis hariduse omandanud ning tööle jäänud välismaalaste muljed Eestist ning anda lugejatele võimalus näha Eestit uudsest vaatepunktist.

Sa õppisid Indias masinaehitust ja otsustasid kõikidest maailma kohtadest tulla Eestisse Tartu Ülikooli õppima. Kuidas sa Tartu Ülikooli üles leidsid?

Kui ma tegin oma masinaehituse bakalaureusekraadi, veetsin ühe aasta Saksamaal vahetusõpilasena. Selle aja jooksul ma reisisin ja külastasin ka Eestit. Selles suhtes ma teadsin, mis Eesti on – tehnoloogiariik, startupide riik ja nii edasi. Aga tollal olin ma veel disaini peal, disainisin 3D asju skaneerimiseks. Mul oli Saksamaal tööpakkumine, mis kukkus ära – saksa bürokraatia.

Seejärel võtsin ma iseenda leidmiseks vaheaasta ja tahtsin tagasi õppima minna. Ma otsisin ülikoole ja teadsin, et tahan eriala vahetada. Mulle meeldib õppida võimalikult palju erinevaid asju ja andmeanalüüs oli midagi, mida ma polnud kunagi varem teinud, ja Tartu Ülikool pakkus sellele õppekava. Ma arvan, et õppekava ise oligi täiuslik. Selle õppekava pärast tulingi Tartu Ülikooli innovatsiooni ja tehnoloogia juhtimist õppima, sest see on segu arvutikursustest ja juhtimiskursustest ja sul pole vaja varasemat tausta. Kõigil oli erinev taust, aga teid sobitatakse samale tasemele. Aga miks siis ikkagi Eesti, isegi kui ma õppekava olin leidnud…

Kuidas sa selle kursuse leidsid? Sa külastasid juhuslikult Saksamaal elades Eestit ja said sellest sedasi teada?

Ma külastasin küll Eestit, kuid siis ma veel õppekava ei otsinud. Kui ma magistrikursusi otsisin, tahtsin sellist kursust. Siis oli mul variante veel teistes riikides – Austria, Ungari ja mõned veel. Mind võeti seal ka vastu ja ma pidin ülikoolid tähtsuse nimekirja panema. Siis hakkasingi ma Eesti kohta rohkem uurima. Ülikool on siin kõikide teiste seast parim, kõige vanem ja Tartu on ka ülikoolilinn – mulle meeldivad väiksed kohad, sest siin saan ma igale poole jala minna. Seega oli mul ülikool paigas ja uurisin ka Eesti kohta, aga mul ei olnud veel kindlat plaani paigas, et jäängi nüüd igaveseks Eestisse. Ma jäin õppekava ja selle rahulikkuse pärast. Ma teadsin, et Eesti on üsna vaikne ja loodusrikas ning see tõmbas mind ligi.

Kui palju sa Eestist enne siia õppima tulemist teadsid?

Ma teadsin, et kogu riik on mets. Et keel on raske – eesti ja soome keeled on omavahel üsna sarnased, samast perekonnast, aga kõikidest teistest keeltest erinevad. Ma käisin Eesti veebilehtedel ja leidsin õnneks, et kõik informatsioon ülikooli ja Eesti kohta on veebist kättesaadav. Riiki tulles ei pidanud ma ühtegi e-kirja saatma, kõik vajalik oli veebis olemas ja see tegi rõõmsaks. Siin elades tunnen sellest rõõmu – isegi Saksamaal polnud nii palju vabadust internetis asjade ajamiseks.

Kas esialgu oli siia tulles ka väike kultuurišokk?

Kuna ma veetsin enne siiatulekut veidi aega Indias, kus on üldiselt väga vali, üllatas veidi siinne vaikus ja rahu. See oli natuke šokk. Üldiselt on inimesed toredad. Indias küll inimeste näoilme muutub, kui sa neid tervitad ja nendega räägid. Aga siin on ka inimesed väga sõbralikud ja viisakad, mul pole ühtegi probleemi olnud. Suurt kultuurišokki siiski polnud, kuna olin juba Euroopas – aasta Saksamaal – elanud.

Mida täpselt sa siia õppima tulid?

Mu eriala oli juba nime poolest – Information and Technology Management – segu andmeanalüüsist ja juhtimisest. Seega võtsin korraga nii analüüsimisega kui ka äri juhtimisega seotud aineid.

Mis praegu selle valdkonna kuum teema on?

Andmeanalüüs. Tähendab, see eriala on seotud ka andmeanalüüsiga. Kui ma siia ülikooli tulin, tegi mulle head meelt see, et ülikool oli nii avatud: ma sain võtta aineid ja kursusi eri teaduskondadest. Mu eriala ise oli juba kahe teaduskonnaga seotud, infoteadus ja ärijuhtimine. Siin sain täiustada oma oskusi kahes valdkonnas, õppida korraga nii andme- kui ka ärianalüüsi.

Oli siin ka tudengielus midagi oluliselt teistsugust?

Ma elasin tudengite ühiselamus, Raatuse tänaval. Kohtasin palju rahvusvahelise taustaga inimesi. Suur erinevus oli muidugi see, et Indias asus ülikool mu kodulinnas. Ehk päeva lõpus läksin ma alati koju pere juurde. Siin pidin palju iseseisvam olema, mis oli ja on korraga nii needus kui ka õnnistus.

Tudengielus on muidugi erinevusi mitmeid. Siin on vähem inimesi, mistõttu on loengutes õpilaste ja õppejõu vahel rohkem otsest suhtlust. Ja ühtlasi on võimusuhe (power gap ingl k) palju olematum. India kultuuris tähendab õppejõu, õpetaja või mõni muu säärane amet, et see inimene on väga kõrgel positsioonil ja nõuab enda suhtes teatud tasemel austust. Seega ei või sa tudengina temaga näiteks otse ilma aega kokkuleppimata suhelda. Siin on selles suhtes hea, et saan otse igaühega rääkida. Ülikoolis olin seotud mitme projektiga ja sain suhelda isegi rahvusvaheliste suhete juhiga. See oli tore.

Olen kuulnud, et Indias on akadeemilisel tasemel väga tihe konkurents. On siin selles suhtes ka vähem stressi?

Jah. Indias on probleem selles, et inimesed tahavad ühte asja õppima minna, aga samale kohale kandideerivad veel kümme inimest. Avastasin Eestis, et inimesed on oma eriala valikul palju iseseisvamad, mis tähendab, et kõik ei võitle ühe ja sama koha nimel. Ka minu kursusel õppis insenere, nagu mina, aga ka rahvusvaheliste suhete ja turunduse taustaga inimesi. Mulle meeldib see avatus, see valikute võimalus, et kõik ei pea olema insenerid või juhatajad.

Meid on muidugi ka kordades vähem, seega samadele kohtadele ongi vähem konkurentsi.

Jah, ma saaksin muidugi midagi ka Indias teha, aga Indias… mulle meeldib siinne ilm. Eestis on jahe, see on üks asju, mis mind meelitas, sest olen palava ilmaga riigis elanud. Ma eelistan jahedat.

Siin on rahulik, hea ilm, aga mis sulle täpsemalt Tartu linna juures meeldib?

Oh, ma armastan seda linna. See on ülikoolilinn: ülikool on linna keskel ja kogu linn on justkui ülikool. Ja kõikjale saab jala minna. Samuti meeldib mulle, et kogu aeg on siin midagi toimumas. Möödunud nädalal oli ralli, nädal enne seda mingi festival, nädal enne seda veel midagi. Siin on väga hea tudengi-vibe. Palju asju toimub ja igaüks saab neist osa võtta, näiteks vabatahtlikuna. Näiteks olin kirbuturul vabatahtlik, see toimus Aparaaditehases.

Öeldakse, et eestlased on väga külmad ja kinnised inimesed. Kas see on sinu arvates tõsi?

See on keeruline küsimus ja vastus, sest mõistagi pole kõik ühesugused. Aga ma ütleks, et eestlased pole päris külmad. Aasia kultuurides, näiteks Indias, ei ole sellist asja nagu isiklik ruum. Inimesed hoiavad palju rohkem kokku. Eestis on isiklik ruum oluline. Kui sa aga kedagi tundma õpid – mul on mitmeid eestlastest sõpru – ei tunne ma, et keegi oleks kuidagi külm. Ega enne ei teagi, kui kellegagi juttu ei tee. Ma olen leidnud, et eestlased vahel ehk kardavad avatumad olla, aga kui nad on, siis on kõik hästi. Lihtsalt see esimene samm tuleb ise ära teha, peale seda on kõik juba hästi.

On sul siin linnas mõni lemmik koht, kus sulle käia meeldib?

Raekoja plats. Kui mul öösiti midagi teha pole või kui tunnen veidi stressi, panen klapid pähe ja kõnnin kesklinna, vaatan purskkaevu ja maju või kõnnin mäest üles Toomemäele. Siin on palju ilusaid väikseid aedu, see meeldib. Väljaspool Tartut meeldib mulle metsas matkamas käia.

Palju sa väljaspool Tartut üldse käid?

Palju. Esimesel aastal püüdsin palju ringi käia. Tihti käin Tallinnas. Käin nii palju, et olen kuue kuuga Lux Expressi VIP liige. Aga samuti saan minna Elvasse, Otepääle. Seal kandis on mõned rabad, kus sõpradega käia. Vahel käime ESN (Erasmus Student Network) grupiga vahel niisama looduses.

Ehk on sul Eesti või eestlastega seoses mõni eriti meeldejääv mälestus, mida jagada?

Noh, alati on huvitav ja naljakas kui ma hakkan eestlasega eesti keeles rääkima ja eestlane pole sellega harjunud. Ma õppisin eesti keelt kaks semestrit ja seda rääkides saan kultuurile niiöelda tagasi anda. See teeb rõõmsaks.

Oleme palju Eestist rääkinud. Aga mida sa oma koduriigi juures kõige enam igatsed?

Perekonda ja vanemaid muidugi. Toitu. Aga tegelikult oli üllatav, et isegi nii väikses linnas nagu Tartu on päris mitmeid India restorane. See on päris tore. Mulle meeldib ka ise süüa teha, aga päris täiuslikult ma ikkagi kodust toitu siin teha ei suuda. Üldiselt igatsen ikkagi perekonda, aga siin on mul siiski kõik olemas. Ma ei tunne, et tahaksin kuskil mujal olla.

Eestit nimetatakse ka e-riigiks. Mida sa meie digilahendustest arvad, võrreldes teiste riikidega, kus sa elanud oled?

Püüan alati reisides kohalikega suhelda, nende kogemusi ja muljeid kuulata. Indias on võrreldes Eestiga palju bürokraatiat. Eestis üllatas mind väga asjaajamise kiirus. Näiteks ID-kaart, millega ma kõikide teenustega ühenduses olen, aga mis on samal ajal ka kaitstud ning ma tean, et mu privaatsus on riigi jaoks oluline. Võrdluseks: Saksamaal kulus mul kolm nädalat, et oma elukoht registreerida. Siin võttis kogu protsess internetis 15 minutit ja peale seda sain Tallinnas juba tasuta ühistransporti kasutada. Siis kui ma veel Tallinnas elasin, muidugi.

Eestis elades pole ma juba kaks aastat ka sularaha järele vajadust tundnud. Isegi ühest kaardist piisab kõikide teenuste jaoks, sest kõik on ühenduses. Seega mu deebetkaart on korraga maksmiseks, aga ka näiteks bussipileti valideerimiseks. See teeb elu lihtsamaks. Mul on tunne, et paljud inimesed ei tea sellest kõigest, sest Eesti on nii väike. Väike, aga e-riigi lahendustes teerajaja.

Sa töötad Finnairis. Kuidas sinu teekond just selle firmani viis?

Mu teekond algas tegelikult Swedbankist. Osalesin Swedbanki Business Intelligence Academy programmis pool aastat, millest kolm kuud oli praktika. Õppisin palju uut andmetega töötamise kohta. Sain ka esimese kogemuse Eestis töötamise osas ja see oli päris positiivne. Kuid peale seda tahtsin tagasi õppima minna, sest programm oli ikkagi ainult praktika. Mulle pakuti ka töökohta, aga tahtsin vähemalt ühe semestri veel ainult õppimisele pühendada.

Ühel hetkel sain teada, et Finnairil on Tartus kontor ja mul oli võimalus läbi ülikooli nendega koos üks projekt teha. Sealt sain firmat tundma ning seejärel kandideerisin juba töökohale. Mulle meeldivad lennukid ja lendamine ning on tore nendega seotud tööd teha. Ka Swedbankis omandatud kogemus on mulle oluline ja mulle meeldis seal töötada – kui ma poleks Finnairi läinud, oleksin praegu tõenäoliselt Swedis.

Mida su igapäeva töö endast kujutab, kui seda saab lihtsas keeles selgitada?

Osa sellest on mõistagi konfidentsiaalne. Suurem osa on ärianalüütiku töö ehk see on seotud otsuste langetamisega ja andmete analüüsiga. Mina vastutan üpris kitsa valdkonna eest, milleks on piletite jaotamine. Poliitkorrektselt öeldes kasutan ärianalüütilisi tööriistu, et aidata oma huvirühmadel otsuseid langetada.

Tõesti poliitkorrektne. Räägime natuke tulevikust. Sa lõpetad varsti kooli, mis edasi?

Jah, kaitsen varsti oma lõputööd ning loodetavasti edukalt. Tegelikult valisingi Finnairi, kuna ma ei taha Tartust ära minna. Mulle meeldib siin natuke rohkem kui Tallinnas, sest see on väike, aga samas on siin olemas kõik, mida vaja läheb.

Üldiselt ei tee ma väga pikaajalisi plaane, aga praegu tahan lihtsalt kooli lõpetada ja Tartusse jääda, tööd teha. Olen Eesti, Tartu ja oma firmaga väga rahul. Tartust ei taha ma lahkuda ka seepärast, et saan isegi peale kooli lõpetamist tudengieluga kursis olla ja projektides ning organisatsioonides osaleda.

Kui palju sa Eestist oma tuttavatele rääkinud oled, kas sa soovitad seda teistelegi?

Jah! Ma jagan kõike oma Facebooki seinal, sest enamik inimesi ei tea ju Eestist midagi. E-riigist ja kõikidest digilahendustest. Ja mu tuttavatel on hea meel, kui nad sellest kõigest teada saavad, näiteks et Eestil on kõige parem e-valitsus. Samuti loodus – kui lähen järve äärde või kuskile matkarajale siis jagan seda tuttavatega. Mu sõbrad on siin ka külas käinud ning neile on siinne elu ja olu väga muljet avaldanud.

Sa oled eesti keelt kaks semestrit õppinud. Kui hästi sa seda keelt valdad?

[eesti keeles] Ma räägin hästi natuke. Mu tase on A1 või A2, see pole just kõige lihtsam keel, aga mulle meeldib keeli õppida ning Eesti juures meeldis mulle, et keel ei ole ühegi teise keelega väga sarnane. Mulle tegelikult meeldib kui inimesed eesti keeles räägivad. Ma kuulan natuke isegi siinset muusikat ja alati on tore, kui midagi ära tunnen, et ahaa, ma saan aru, mis öeldakse.

Kas sa saad minu küsimustest aru, kui ma küsin eesti keeles?

Saan aru. Veidi aeglaselt, aga saan aru.

Ma küsin uuesti selle kohta, kuidas sa leidsid Tartu Ülikooli. Kas sa guugeldasid ülikoole ja sealt tuli see vastusena välja või kuidas see oli?

Kui ma õigesti aru saan, siis sa küsid, kuidas ma Tartu Ülikooli leidsin. Nagu ma ütlesin, siis ma teadsin juba Eesti kohta ning ma otsisingi täpsemalt ülikoole Eestis. Seejärel leidsin Study in Estonia veebilehe ja sealt leidsin enda eriala ning sealt edasi otsisin juba täpsemalt Tartu Ülikooli kohta.

Kas sa loed ka eesti uudiseid, et siinse eluga kursis olla?

Jah. Mulle meeldib, et isegi uudised on inglise keeles. Vähemalt ERR-is. Sest minu jaoks ei ole tähtis ainult siin füüsiliselt kohal olemine. Ma tahan ka osa ühiskonnast olla. Isegi kui ma ei saa otseselt osa võtta, tahan ikkagi teada, et mis riigis toimub. Ma olen maksumaksja ja tahan riigile kuidagi tagasi anda, seepärast õpin ka keelt.

Lõpetuseks: on sul Eestiga seoses mõni erilisem lugu, mälestus, mida tahaksid jagada?

On küll. Siin ülikooli minnes lubasin endale esimesel päeval, et teen nii palju kui võimalik, aga sel hetkel ei teadnud ma täpselt, mida Eestil pakkuda on. Tänaseks olen oma õppekavast täitnud üle 150 protsendi! Teine huvitav fakt on ehk see, et olen isegi Eesti presidendi kõrval seisnud, kui vabatahtlikuna Arvamusfestivalil osalesin. Ma unustasin küll selfie teha, aga see oli lahe kogemus.

Ja siis muidugi mu nimi. Eesti sõnastikku sirvides avastasin, et mu nimi tähendab selles keeles midagi. Rahul, et nagu rahul olema. Seega võin öelda: Mina olen Rahul ja ma olen Eestis rahul.