Mis on selline töö, kus saab päevast päeva istuda ja rooli keerata ning toredate inimestega suhelda ja muud suurt midagi tegema ei peagi? Kas sellist üldse ongi? No mõnes mõttes võiks öelda, et täpselt selline on ju näiteks bussijuhi amet! Aga kas see on ikka nii roosiline ja lilleline? Ning miks on bussijuhtidest pea terves Eestis terav puudus?

Ei jää üle muud, kui tuleb järele proovida ja uurida. Selleks ühineb ajakirjanik AS SEBE Pärnu maakonnaliinide bussijuhiga tema tööpäeval. Milline see bussijuhi töö siis välja näeb? Kui mitmesse peatusesse me hilineme? Ning kõige tähtsam: millal ja kus bussijuht vetsus käib?

Kuidas saada bussijuhiks?

Juht, kes palub end loos liigse tähelepanu vältimiseks Antsuks nimetada, on maakonna sõitjaid transportinud kolm aastat: pensionile jäämise järel oli ikkagi vaja ju midagi veel teha. Mõeldud-tehtud – Ants võttis kätte, tegi omale bussijuhi load ning läbis mõnepäevase ametikoolituse. Mõlemad üsna lihtsad ja pealekauba tööandja kulul, räägib ta sõidukit bussipargist välja roolides.

See tähendab, et umbes pooleteise tuhande eurose kulu kattis Sebe, kuid samas tekkis Antsul kohustus kaks aastat firma heaks tööd teha – vastasel juhul oleks pidanud osa koolituskuludest firmale tagasi maksma vastavalt sellele, kui kaua kahest aastast puudu jäi.

Sebe Pärnu osakonna juhataja Rein Laanemetsa sõnul sellist võimalust kogu aeg ei pakuta, vaid ainult siis, kui lugu juhtidega parasjagu päris hull on. Näiteks praegu on maakonnas seis natuke parem ning bussijuhiks soovija peab load tegema ja koolituse läbima oma kulu ja kirjadega. Õigupoolest leiab Laanemets, et näiteks Töötukassa kaudu võib koolitusel käimine isegi mõistlikum olla, sest tagasimaksmise kohustust siis kindlasti ei teki. Sel juhul on muidugi eeldus, et soovija vastab teatud tingimustele.

Aga mis seal siis on, leiab Ants: bussijuhi töö on kindel ja kaks aastat pole pikk aeg. Esimene aastake sellest kulus alles töögraafikuga harjumiseks: näiteks tänasele esimesele liinile sõidame bussipargist kell 5.22 ja umbes selline ongi tavaline tööpäeva algus. Seega ei tohi bussijuhil ärkamisega raskusi olla. “Kui ikka eluviis on öine, siis see amet väga hästi ei sobi,” märgib Ants. Samas – ega temagi enne bussi rooli keerama hakkamist varajase ärkamisega polnud, kuid sissemagamist pole veel ette tulnud.

Muidugi on bussifirmad arvestanud, et inimesed on ikkagi inimesed ning masinatest natuke erinevad. Seega on igal hommikul bussipargis valmis ka mõned varujuhid, et kellegi haiguse või kasvõi tõepoolest sissemagamise korral kõik sõidukid ikka liinile vuraksid.

Vuraksid … Kuidas bussiga üldse sõita on? Ajakirjanikul seda paraku proovida ei õnnestu, sest vastavaid õigusi suure sõiduki juhtimiseks tal pole. Aga raske see polevat, tuleb ainult natuke gabariite jälgida, ütleb Ants, kellel, tõsi, on B-kategooria juhtimisõigus olnud juba umbes pool sajandit. Küll ütleb ta, et autojuhid ei arvesta mõnikord bussidega piisavalt ja seda eriti linnas. “Trügivad väga sappa ja kui keerates bussi tagaosa teise ritta läheb, võib see ohtlikult lähedalt minna,” tähendab bussijuht.

Bussipeatustesse sõidab juht sisse veatult ja äärekivile nii lähedalt, et hoia ja keela. Ise ütleb Ants, et ei märganudki seda – sissekeeramistäpsus tuleb ajaga. Mõnikord läheb rehv ikka vastu äärekivi ka, lisab ta, aga parem liiga lähedal kui kaugel, sest kuidas muidu näiteks lapsevankriga bussi saaks.

Töö keerukus sõltub aastaaegadest

Esimene sõit – rehvisoojendusring – Pärnust Audrusse ja tagasi saab tehtud umbes tunniga. Linnast välja keegi ei sõida, mis Antsu sõnul pole nii vara just ülearu haruldane.

Jõuame peatustesse umbes minutise täpsusega. Hommikuses hõredas liikluses pole see just keeruline, pealegi on juhti abistamas GPS-seade: see arvestab liikumiskiirust, sõiduki asukohta ning kellaaega ja näitab saabumise aja kenasti ära. Mis eriti mugav – kui kellaaeg on roheline, sõida aga rahulikult edasi, kui punane, vajuta natuke gaasi juurde. Kas nii saab üldse eksida?

Rehvisoojendusringil püsime igal juhul graafikus. Ennelõunane teine ring viib ehk kõige pikemale Pärnumaa-sisesele liinile: juht peab keerama rattad Virtsu poole. Veel enne seda soovitab Ants kasutada Pärnu bussijaama mugavusteenuseid. Õnneks on nüüdseks ka osades suuremates maapeatustes tualetid olemas, aga mitte kõikides, ja kui häda härja kaevu ajab, ei pruugigi muud üle jääda, kui metsaserva külastada: seega peab natuke ikka ette mõtlema ning võimalusi kasutama.

Ettemõtlemist nõuab amet tegelikult kogu aeg, sest ootamatused ei hüüa tulles. Seepeale meenutab Ants päeva, mil kena ehmatuse osaliseks sai. “Trimmerdaja niitis, pauk käis ja tagumine aken kukkus eest ära,” räägib ta. Hea, et see oli kahekordne aken ning sisemine klaas jäi terveks. Aga esiaknas on mõra sees praegugi, küll alumises servas ja selline, mis nähtavust ei sega.

Rääkimata liiklusõnnetustest, mida juhtub ka kutselistel juhtidel. “Ei tasu illusioone luua, et oled Liivimaa kõige parem ratsutaja,” ütleb Ants ja lisab, et temal pole seni midagi juhtunud, ning sülitab kolm korda üle õla.

Näiteks talviti on maaliinidel sõitmine kohati omaette ooper. Oleneb tee hooldamisest, aga vahel teeb ilm, mis tahab, ja teed on sedavõrd jäised, et kiirus ei saa pehmelt öeldes üleliia suur olla. “Kilomeeter-kaks tunnis,” kirjeldab Ants mõnda olukorda “kiiremini ei saa”. Kui “kiilakas” on peal ning tee kumer, siis … kui natuke tee keskelt ära kaldud, vajud välja ka.

Õnnetustega on seotud ka istekohad, õigemini mõne sellise puudumine, mis olemas võiks olla. Nimelt pole vahekäigus istekohta “titemammadele”, nagu ütleb Ants. Kuidas nad siis oma lapse kõrval olla saavad? Ega saagi, kui teda just sülle ei võta. Sest kui laps on vankris ja ema seisab, võib sõita kuni 60 kilomeetrit tunnis. Niimoodi graafikus ei püsi …

Vastutus on suurem kui palk?

Seega ongi bussijuhi vastutus üsna suur. Alustades juba sellest, et reisijad peavad õigeks ajaks sihtkohta jõudma: kes koju, kes tööle, kes järgmise bussi või rongi peale. Veel olulisem on see, et reisijad usaldavad bussijuhi kätesse oma tervise ja heaolu. Võib-olla ongi märkimisväärne vastutuskoorem üheks põhjuseks, miks bussijuhilube päris noored teha ei saagi: selleks peab üldjuhul vanust olema vähemalt 24 aastat.

Laanemets arvab, et tegelikult võiks lubada neid noorematelgi teha: kas siis 18-aastane ei saaks linnaliinibussi roolimisega hakkama? Küllap saaks! Tõsi, maaliinidele Sebe Pärnumaa juhataja noori parema meelega ei laseks – pikematel sõitudel on kiirused ja seega ka vastutus suurem.

Nooremate lubamisel bussijuhiks oleks plusse veelgi, vähemalt tööandjate vaatest. Sest mõelgem – kas pole nii, et 24. eluaastaks on enamik omale juba ameti valinud? Kui paljud jätaksid töö, mis mõne aastaga selgeks saanud ning asuksid hoopis bussijuhiks? Kui ametisse astumise vanus väheneks, vahest oleks siis ka noori selle ameti peal rohkem. Tõsi, liiklusseaduse erisus lubab küll bussijuhtidena tööle võtta ka 18-aastaseid, kuid ainult siis, kui liin on lühem kui 50 kilomeetrit.

Praegu on Sebe Pärnu ja Pärnumaa liinidel sõitvatest juhtidest umbkaudu pooled vanuses 60 ja peale, tõdeb Laanemets. “Palju on varem rahvusvahelisi vedusid teinud veoautojuhte, kes tahaksid rohkem kodus olla. Endisi kaugliinide bussijuhte,” loetleb juhataja. Nooremaid … on ka, aga ikkagi vähe.

Ja ega töö mingi meelakkumine pole, tunnistab Laanemets. Alustades juba sellest, et graafik on sageli muutuv ning eeldab tihtipeale vägagi varast tõustmist: linnaliinidel alustatakse esimeste sõitudega umbes kella neljast hommikul. Samuti pole päevad lühikesed, koos kohustuslike puhkepausidega võivad need võivad need maakonnaliinidel venida ligi 15 tunni pikkusteks. “Linnaliinidel toimub töö reeglina kahes vahetuses ja ühe vahetuse pikkus jääb enamasti 8-9 tunni vahele üksikute eranditega,” märgib Laanemets.

Nagu öeldud, on bussi juhtimine vastutusrikas töö, aga lisaks sellele ka füüsiliselt omamoodi: uuemates masinates on juhi mugavusele küll palju mõeldud, kuid pidev sundasend ei tee näiteks seljale siiski ülearu head.

Pealegi, märgib Laanemets, on bussijuht aina rohkem klienditeenindaja, seda eriti maaliinidel. Aga klienditeenindaja töö nõuab teadupärast head suhtlemisoskust. Sest tahes-tahtmata tuleb ette konfliktsituatsioone, mille edukaks lahendamiseks võib vaja minna tõelisi diplomaadioskusi. Alati ei õnnestugi rahumeelseid lahendusi leida, mis tähendab juhi jaoks kuhjuvaid pingeid.

Ja töötasu selle kõige eest? Ants ütleb selle kohta, et on nagu on ja et sellest teab rohkem rääkida Rein …, kes omakorda tunnistab, et üle bussijuhte just ei kullata ning eks seegi ole suur põhjus, miks inimesi sellele tööle raske leida on. “Vähemalt 1000 eurot saavad maakonnas kätte küll kõik juhid, olenemata sellest, kas ületunde tehakse või mitte,” ütleb ta.

Statistikaameti palgarakenduse järgi oleneb bussijuhi töötasu üsna palju – üllatus-üllatus – tegevuspiirkonnast. Pärnu maakonnas oli ameti keskmine palk selle aasta esimeses kvartalis 1325 eurot. Huvitaval kombel oli mediaan ehk summa, millest pooled rohkem ja pooled vähem saavad, isegi suurem ehk 1354 eurot. Näiteks Harjumaal, kus juhtide põud märksa suurem, on vastavad numbrid 1603 ning 1606 eurot.

Tegelikult ongi näha trendi, et keskmisest palgast jääb bussijuhi töötasu alla nii kogu Eestis kui kõikides maakondades. Samas ületab töötasu valdkonnaülest mediaani nii Eestis kui valdavas osas piirkondades. Kas seda ongi nii vähe? Aga palk palgaks – ilmselt on sellele küsimusele vastuseid sama palju kui inimesi.

Ants, kes ennelõunase ringi lõppedes enne pausile suundumist töövarjuga veel törtsu juttu puhub, ütleb aga teema lõpetuseks, et pärastlõunane ring on juba märksa teistsugune. “Teine liin, teised kohad ja teised inimesed,” ütleb ta. “Igavust pole karta.”