Turvatöötaja vorm on justkui nähtamatuks tegev riietus – selle kandjad toimetavad vägagi paljudes kohtades, kaubanduskeskustes ja muudes asutustes, kuid ega keegi neid eriti tähele ei pane. Nad lihtsalt on ja ajavad oma asja.

Kui mõni pätt vargusega vahele jääb või ka täiesti aus kodanik turvaväravatest läbi läheb ja need piiksuma hakkavad, on turvatöötajad krapsti kohal, ise viisakad ja konkreetsed. Kuid mida nad veel teevad? Milline see kaubanduskeskuse turvatöötaja amet tegelikult on?

Toidukaupluses on toimetamist rohkem, kullapoes vähem

Et sellest paremini sotti saada, kohtub ajakirjanik ühel kevadisel hommikul turvafirma G4S objektijuhi Ingrid Jürimäega tema töökohas: ta vastutab juba neljandat aastat suvepealinna südames asuva Pärnu Keskuse kaubamaja turvalisuse eest.

Varakevadise Pärnu kaubamajades tööpäeva ennelõunal suurt tunglemist enamasti pole. Nõnda ka sel korral ning seega juhatab Jürimäe ajakirjaniku pärast tervituste vahetamist kohe keldrikorrusele turvaruumi, kuhu võõrastel asja pole – kuigi mõnikord eksivad külastajad siia ikkagi ära, eriti turistid.

Asume kohe asja juurde. Mida turvatöötajad siis õigupoolest teevad: kas istuvad ja seisavad niisama või ikka midagi asjalikku ka? No ikka teevad. Meeskonnal on “hommikune terering” ehk päeva esimene ringkäik ehk tiir tervele kaubanduskeskusele juba peale tehtud. Veel enne seda avasid nad uksed kaupluste töötajatele ning avamise ajal ka külastajatele.

Samal ajal kui ajakirjanik tahaks aina juttu puhuda ja kõiksugu asju küsida, asjatavad keskuses ka G4S tehnikud – külastus sattus õigele ehk kvartalihoolduse päevale. See tähendab, et nagu muuseas testitakse läbi kõik keskuse paanikanupud. Häired aina piiksuvad ja Jürimäe toimetab raadiojaamaga: “Apelsin, paanika!” ja varsti jälle: “Nüüd taastus ära.”

Nõnda proovitakse järele kõik keskuse paanikanupud, ja neid siia ikka jagub – kokku on keskuses üle 30 poe ja teenusepakkuja. Paanikanupud on olulised, sest nendega antakse turvatöötajatele teada, kui midagi on viltu ja abi on väga vaja, näiteks agressiivse külastaja maharahustamiseks.

Kui tihti seda ette tuleb? “Oleneb päevast. Mõnel päeval üldse mitte, mõnel peaaegu iga tunni tagant,” kostab Jürimäe.

Oleneb ka kauplustest. Näiteks toidu- ja brändipoodides tuleb muresid rohkem ette – küllap on ka pahemate kavatsustega inimestel vaja süüa ning vastupandamatu soov brändikaupu saada. Samas kullapoodidesse pole turvameestel pea üldse asja.

Igal juhul, kuna sellised hetked on turvameeste töös natuke riskantsemad, siis reageeritakse kahekesi. Midagi väga hullu pole seni õnneks juhtunud, kuid rabelemist üldisemalt on ikka ette tulnud, nendib Jürimäe.

Turvamees või majahaldjas?

Jalutame mööda ennelõunast kaubamaja. Mitte sugugi niisama, vaid rutiinsel ringil, kus tuleb läbida kindlad kohad. Nii need, kus varasema kogemuse põhjal võib esineda pisemaid probleeme, kui ka need, kus on vaja heita pilk tehnikale. Sellised kohad on näiteks tuletõkkeuksed ja eskalaatorid, millest viimaseid lülitavad Jürimäe ja tema kolleegid aeg-ajalt välja ja sisse.

Tegelikult kipubki Pärnu Keskuses olema nii, et turvatöötajad on ka justkui majahaldjad, kes lahendavad pisemad mured ise ära ja suurematest annavad teada majahaldurile. Sest kes teine käib sellise regulaarsusega, justkui kellavärk, iga päev kogu maja läbi? Ega selliseid inimesi rohkem polegi.

Turvalisust tagavad nad ka muul viisil, reageerides nii tulekahju- kui veehäiretele. Jürimäe on keskuses ka esmaabi andmise eest vastutav isik. Seega, kui Pärnu Keskuses peaks kedagi tabama terviserike, siis on üsna suur tõenäosus, et just Jürimäe on see, kes esimesena hättasattunule abi annab.

Aga turvatöötajate argipäev pole ainult maja heakorra eest hoolitsemine ja positiivsed emotsioonid. Nad peavad tegelema ka mõnevõrra negatiivsemate asjadega. Ah et millega küll? No muidugi halvale teele sattunutega, kes võõrast (ehk kaupluste) vara himustavad.

Kuigi nende loetud tundide jooksul, mil ajakirjanik turvatöötajate ruumis juttu ajas ning koos Jürimäega mööda poodi jalutas, midagi halba ei juhtunud, ei tähenda see, et kunagi midagi paha ette ei tule. Näiteks päris vargaid, kes sisenevad poodi kavatsusega midagi tasku pista ja oma plaani ellu viivad. Sagedasti õnnestub neid ka vahele võtta – turvatöötajatele on pättide tegutsemismustrid ajaga selgeks ning mõnedki aktiivsemad pikanäpumehed juba tuttavaks saanud.

Jürimäe jutust käib korduvalt läbi vihje narkomaanidele. Selle kohta küsides ütleb ta, et neid ikka leiab ja see kontingent vajab tihti raha. Kust seda ikka saada, kui pole tööjõuturul vajaminevaid oskusi ega soovi midagi asjalikku teha?

Teisalt on “narkomaanid” kavalad, näiteks on olemas piir, mis summast vähem varastades pole tegu kriminaalne. See piir on kõikidel kogenud pättidel teada ning ega nad ühe korraga üle selle ei varasta. See tähendab, et isegi vahele jäädes ja politseile üle andes on nad varsti jälle tagasi “tegudel”. Selline see elu on.

Turvatöötajad on otsapidi ka justkui noorsootöötajad, sest ajast aega on noored kogunenud sinna, kus käib melu ja midagi toimub – nüüdse aja kaubanduskeskused sobivad neile seepärast hästi. Kuidas siis on, kas teevad pahandust ka?

Mitte enam väga, ütleb Jürimäe kolleeg Veljar, kes keskust valvanud juba kaheksa aastat. Mõned aastad tagasi oli asi Pärnus natuke hullem ja liikvel suuremad kambad, nüüd on need pigem ära kadunud. Teisalt, vähemalt keskustes ei tee noored suurt hullu midagi ja kes natuke lärmakam ongi, läheb enamasti korrale kutsumise järel minema. Vestlusest jääb kõlama mõte, et noored on noored ja käituvad vastavalt.

Töö pole meelakkumine – aga milline amet on?

Turvatöötaja ameti näol on tegu positsiooniga, mis inimesi ülearu ei meelita. Jürimäe meeskonnas pole kaadrivoolavus küll suur, kuid töötukassa silmis on see amet ikkagi nende hulgas, kuhu inimesi on natuke raskem leida. Tööjõubaromeeter, mis visualiseerib tööjõu pakkumise ja nõudluse vahelist tasakaalu, näitab, et enamikes maakondades on pakkumine ja nõudlus siiski tasakaalus – töötajate puudujääk on vaid kahes maakonnas.

Samas on nende kahe puhul tegu Harju- ja Tartumaaga ehk elanike arvu poolest Eesti suuremate maakondadega. Ning toksides märtsi lõpus töötukassa tööpakkumiste lehele märksõna “turvatöötaja”, ilmub vastuseks 19 tööpakkumist ja 194 töökohta – just nii palju inimesi võiksid endale justkui hoobilt töö leida.

Aga töötasu? Selle kohta pärides Veljarilt ega Ingridilt täpset vastust välja pressida ei õnnestu, ainult nii palju saab teada, et tuhandet eurot kätte – vähemalt siin – siiski ei teeni ning palk võiks ikka natuke suurem olla.

Täpsemaid palganumbreid saab vaadata näiteks statistikaameti palgarakendusest, kust selgub, et Eesti keskmisena teenivad turvatöötajad 1032 eurot brutos: paremat palka saab selles ametis Harju- ja Lääne-Virumaal, kehvemat Ida-Virus ning Saaremaal – tõsi, mõne maakonna andmed on tabelist puudu. Eesti keskmisest jääb turvatöötaja tasu alla igal pool ning samamoodi mediaanist.

Samas ütlevad nii Ingrid kui Veljar, et kuigi töö pole just meelakkumine – aga milline amet üldse oleks? –, meeldib see neile ikkagi. Ühelt poolt on see heas mõttes mugav ehk selles keskuses on oma väljakujunenud meeskond, mis hästi töötab ning kus saab üksteise peale kindel olla. Teisalt, graafiku alusel töö ei sobi kõikidele, aga harjudes tekib rutiin ning pikemaid päevi kompenseerivad vabad päevad – ja kellele siis rohkem vabu päevi ei meeldiks?