Eesti Pangaliidu poolt tellitud ja uuringufirma Norstat poolt ellu viidud uuringust selgub, et 35 protsenti Eesti elanikest ehk üle 460 000 inimese on isiklikult kokku puutunud pangandus- või investeerimiskelmustega. Aastate taguse ajaga on teadlikkus ohumärkidest langenud.
Aastaga on nende hulk, kel on pettustega isiklik kokkupuude, kolmandiku võrra kasvanud. Pettuseriskist on teadlikud pea kõik eestimaalased, ent paraku langeb endiselt iga kuu ohvriks kümneid inimesi.
Peamine pettuste infoallikas eestlaste seas on meedia, kuid kahjuks mitte-eestlaste jaoks on teadmised tulnud mingitmoodi isiklikust kokkupuutest. Kõige rohkem on pettustega isiklikult kokku puutunud suuremate linnade elanikud ja 40- kuni 59- aastaste meeste seas. Samuti on rohkem kokkupuuteid inimestel, kellel on kõrgem sissetulek ja kes pole eestlased.
„Väga paljud Eesti inimesed on panga- või investeerimispettustega isiklikult või lähedase inimese kaudu kokku puutunud,“ ütles Pangaliidu juhatuse esimees Olavi Lepp. „Ehkki teadlikkus on kõrge, langeb siiski iga kuu pettuse ohvriks kümneid inimesi. Tänavu on seitsme kuuga oma säästudest ilma jäänud 370 inimest. Suuremad kaotussummad küünivad 100 000 euroni. Petturid on äärmiselt osavad ja agressiivsed, jättes mulje, et kõnet katkestades olete ebaviisakas või jätate end ilma elu parimast investeerimisvõimalusest. Siin ei aita muu, kui enesele kindlaks jäämine.“
Ohumärkidest tuntakse ära vaid pooled
Uuringus osalejatel paluti hinnata kahtteist erinevat ohumärki ja seda, kas mõni neist tekitab ettevaatlikkust. Nende seas olid näiteks PIN-koodi küsimine telefonitsi, välismaiselt telefoninumbrilt helistamine, pealetükkiv suhtlusstiil ja muu. Aasta taguse ajaga võrreldes on inimeste teadlikkus ohumärkidest mõnevõrra kahanenud – 12 ohumärgist tuntakse keskmiselt ära 6.
Kõige enam viitab pettusele inimeste arvates see, kui väidetav pangatöötaja või investeeringu pakkuja ei rääki eesti keeles, helistab välismaiselt numbrilt või küsib telefonitsi salasõnu ja PIN-koode. Miskipärast on läbi telefoni PIN-koodide ja salasõnade küsimine aga väiksemaks õhtu viitavaks märgiks muutunud, kui mullu.
Enamasti katkestaksid inimesed pettusekahtluse korral kõne (82 protsenti) ja keelduksid kasutamast telefonitsi saadetavaid linke või alla laadimast tarkvara (67 protsenti). Mullusest veidi enam on inimesi, kes teavitaksid pettusekahtluse korral oma panka või politseid. Seega võib järeldada, et pankade ja politseini ei jõua sugugi mitte kõik juhtumid, kus inimestelt raha välja petta on üritatud.
Uuring juhatab sisse teist korda toimuva Pangaliidu infokampaania „Ei, aitäh!“, mille eesmärk on selgitada, kuidas tunda ära petukõned ja mitte jääda ilma oma rahast. Kampaania fookuses on enimlevinud telefonikelmuse liigid: kõned „pangast“ ning investeerimispettused.
