Teatrid on koroonaajastul saanud mitu kasulikku õppetundi ja seega natuke võitnud, aga publik ilmselgelt kannatas, ütleb Eesti Etendusasutuste Liidu juhatuse esimees ja sihtasutuse Vene Teater direktor Margus Allikmaa.
„Vähemalt suuremad teatrid tulid tänu töötukassa toetustele ja kultuuriministeeriumi kriisiabile olukorrast üsna puhtalt välja. Suuri kahjumeid ei olnud, kõik arved said ilusti makstud. Nii et kui aluseks võtta ainult numbrid, oli kõik korras.
Mis aga ei olnud korras, ja millel on pikajalisem mõju, oli asjaolu, et teatrid olid sunnitud oma publikut ringi tõstma kes kolm, kes neli korda: märtsi ja aprilli etendused tõsteti maikuusse, siis tõsteti need sügisesse. Sügisel aga tulid piirangud ja saalide 50protsendilise täituvuse nõue.
See ümbertõstmine oli metsik töö ja vaev piletööridele ja administraatoritele, sest see ei ole ju kerge töö: inimene on ostnud pileti viiendasse ritta, aga ta pannakse istuma seitsmendasse. Inimestele ei meeldi sellised asjad! Õnneks üldiselt oli publik siiski väga mõistev ja pahandamist oli üsna vähe.
Siin tekib ka usalduse küsimus. Kui eelmisel aastal olid inimesed etenduse ärajäämise korral nõus võtma kinkekaarte või hoidma pileteid tulevikuks, siis sel aastal tahetakse rohkem raha tagasi. See ei ole pahatahtlik umbusaldamine, vaid loomulik usalduse kadu. Teatrid ei saa inimesi lõputult solgutada, etendusi neli-viis-kuus korda edasi lükata.
Aga inimeste nälg teatri järele on suur. Sügisel, kui jälle mängida saime, ütlesid kõik teatrid, et publikut on tavatult palju. Saalid olid servast servani täis ja mõned jäid isegi ukse taha. Loodame, et see nälg nüüd püsib, ehk kui jälle uksed lahti saame teha, on inimesed kohal.
Eelmisel aastal õppisid küllap kõik teatrid paremini oma tegevust planeerima. Ja kuna sügisel tuli korraga välja tuua hästi palju uuslavastusi, õpiti sedagi, kuidas oma töökojad võimalikult efektiivselt tööle panna, et kõik kujundused valmis saada. Õpiti asju palju kiiremini tegema ja see oli kindlasti kriisi positiivne mõju. Osati kõik reservid kasutusele võtta ja nüüd osatakse ka tulevikus vajadusel vaadata, et ohoh, meil on siin veel väike varu, mille saab ära kasutada.
Et valitsused oleks kriisi ajal mingeid kohutavaid prohmakaid teinud, ei julge öelda. Aga probleem oli selles, et otsused ja nendest teatamine jäid väga viimasele hetkele. Sellest võib ju inimlikult aru saada: ikka loodetakse, et ehk läheb paremaks ja täiendavaid või uui piiranguid pole vaja. Aga see tähendas, et otsuse elluviimiseks jäi kõigest mõni päev.
Eriti valus pauk oli aasta lõpus, kui öeldi, et 28. detsembrist on Tallinnas ja Ida-Virumaal põmmdi! uksed jälle kinni. Pagan, see oli küll… Ja ometi oli ju aimata, et see otsus tuleb teha, see oli õhus. Otsus tulnuks teha ja kõva häälega välja öelda palju varem.
Ja kui ma praegu natuke ette vaatan, siis algul öeldi, et piirangud kehtivad 28. märtsini, aga praegu ma loen ridade vahelt – sest ega etendusasutusi ei tehta varem lahti kui näiteks koole –, et pigem ikkagi 12. aprillini.
Kuulasin täna (11. märtsil – toim) pikka raadiontervjuud terviseameti juhi Üllar Lannoga, kes ütles üsna lahtise tekstiga, et kannatame nüüd aprilli lõpuni ära. Mis minu arvates tähendab, et terviseameti juhil on juba teada, et piirangud kehtivad aprilli lõpuni. Praegu ei usu ükski teatrijuht, et enne aprilli lõppu saaks uksed lahti teha, aga valitsus peaks selle nüüd ka selge ja kõva häälega välja ütlema.
Muidu läheb jälle lahti see jant, et märtsi piletid tõstsime aprilli, aprilli piletid tõstame maisse ja on üks lõputu nõiaring. Võtame parem asju rahulikult ja pikema perspektiiviga. Selline tõmblemine on raske teatritele, aga veel raskem publikule.“
