Kui valitsus otsustas eile lõpetada palju vastukaja tekitanud Est-Fori puiduväärindamise tehase riikliku eriplaneeringu menetlemise, siis palus üks minister protokollida oma eriarvamuse. Võib-olla üllatuslikult oli selleks keskkonnaminister Siim Kiisler, kes selgitas Rahageeniusele oma otsuse põhjuseid.
Võimalusi oli kolm
Riigihalduse minister Janek Mäggi oli eilseks Stenbocki majja kogunenud kolleegide ette toonud kolm alternatiivi:
1) muuta planeeringuala ja jätkata omavalitsustes, kus on selleks valmisolek. Taoline võimalus oli reaalselt olemas, sest vähemalt kaks omavalitsust olid valitsusele teatanud, et soovivad riigi eriplaneeringuga edasi minna.
2) lõpetada planeering ja teha töörühm edasiste võimaluste uurimiseks
3) teha lakooniline otsus planeering lihtsalt lõpetada.
Otsustavaks sai Viru-Nigula valla huvi
Kui valitsus otsustas kolmanda variandi kasuks, siis keskkonnaminister Kiisler jäi eriarvamusele. „Mina toetasin esimest alternatiivi, sest kohalike omavalitsuste valmisolek oli olemas.”
Kui aasta tagasi hakati tehase rajamisest rääkima, kaaluti esmalt võimalust rajada see Emajõe äärde. See aga kohtas raevukat vastuseisu kohalike elanike, eriti tartlaste seas.
Ka minister Kiisler ütleb, et tema ei soovitaks ühelgi ettevõtjal minna midagi rajama sellise omavalitsuse territooriumile, kes on 100% tema tegevuse vastu. “Lõpuks läheb raha ikka sinna, kus teda oodatakse,” leiab Kiisler.
“Kui aga on huvitatud omavalitsusi, siis miks mitte nendega koostööd teha? Eriti, kui nad pöörduvad valitsuse poole. Näiteks Viru-Nigula vald saatis peaministrile pöördumise, et riigi eriplaneering jätkuks meie territooriumi arvesse võttes,” ütleb keskkonnaminister.
Vale arusaam: tselluloosi tehast ei tule, sest see on halb meie keskkonnale
Kiislerit teeb murelikuks, et praegu lõppenud protsessi osas võib mõnele inimesele jääda mulje, nagu see oleks tehtud negatiivsete keskkonnamõjude tõttu.
Aga tähelepanu! Keskkonnamõju hindamiseni ei jõutudki!
“Absoluutselt mitte mingisuguse keskkonnamõjude hindamiseni ei jõutud, seda isegi ei alustatud. Tahetakse kaks asja kokku panna, püütakse luua fooni, justkui uurimine tähendakski objekti ehitamist. No ei tähenda. On ülioluline see vahe sisse tuua. Ma kardan, et see praegu jääb segaseks,” leidis Kiisler.
Minister rõhutas, et keskkonnamõjude uurimine ei ole keskkonnale kahjulik tegevus. “Uurimise pealt pealt peab langetama otsuse, milliseid tegevusi me saame teha, et keskkonda ei kahjustaks.”
Aga kuhu me tuumajäätmete hoidla ehitame?
Teine põhjus, miks Kiisler eriarvamusele jäi, oli teadmine, et ka tulevikus võib riigil olla huvi suuri eriprojekte rajada läbi riiklikuks eriplaneeringuks nimetatud protsessi.
Näiteks radioaktiivsete jäätmete hoidla rajamise. “Oleme teistest riikidest uurinud, et nemad võtaksid meie radioaktiivsed jäätmed hoiule, aga nad ei ole huvitatud. See probleem tuleb aga nähtavas tulevikus lahendada. Näiteks Paldiski tuumaobjektil on aegumisiga ja eksperdid ütlevad, et see tuleb ümber matta,” ütles Kiisler.
Minister leidis, et kui eriplaneeringust loobutakse lihtsalt osalise kohaliku vastuseisu tõttu, siis on taoliste asjadega tulevikus veel raskem edasi minna. “Ma ütleksin, et see ei ole hea pretsedent,” sõnas Kiisler.
Otsused ei tohi olla emotsioonipõhised
Kiisler ütleb, et keskkonnavaldkonda puudutavad otsused peavad olema teadmiste-, mitte emotsioonipõhised.
“Emotsioonide pealt võidakse otsustada keskkonnale kasulikult, aga võidakse ka kahjulikult. Kust meil see kindlustunne, et emotsioonide pealt otsuseid tehes me keskkonnale kahjulikke otsuseid ei tee? Me peame lähtuma uuringutega saadud teadmistest,” on Kiisler veendunud.
Investeeringut kavandanud ettevõtjad teatasid valitsuse otsuse peale eile õhtul, et panevad projekti riiulisse, jäädes ootama “soodsamat investeerimiskliimat ning teadus- ja faktipõhist valitsemiskultuuri.”
