Kas nii väikesest riigist nagu Eesti, on üldse võimalik 200 miljardit läbi lasta?

Ma arvan, et Eestist on palju rohkem võimalik läbi lasta, aga kas see kõik rahapesuks kvalifitseeruks, see on küll iseküsimus. Mina ei usu, et kõik sellest oleks seotud kuritegeliku rahaga.

Aga ikkagi, kuidas midagi taolist üldse võimalik oli?

Tol ajal ei olnud tähelepanu rahapesu tõkestamisel selline, nagu täna. Tulid küll täiendavad seadusesätted kogu aeg ja sellest räägiti. Aga põhimõtteliselt, kui viia tänane seadus 20, 15, isegi 10 aastat tagasi, siis ei ole mitte ükski pank puhas rahapesust. Ma olen täiesti veendunud selles.

Mäletad, Šveitsis olid isegi ilma nimedeta kontod. Tänaste seaduste järgi see on kahtlane. Miks peab inimene varjama ennast, nii et lõplik kasusaaja on teadmata? Või nii, et advokaadibüroo esindab sind? Ma väidan sulle, et mitte ükski tollane pank ei oleks nii vaadates puhas.

Eesti lehed on spekuleerinud, kuidas äripanganduse juht Tõnu Vanajuur oli sisuliselt Danske rahapesuoperatsiooni keskmes ja ka Aivar Rehe pidi asjast teadlik olema. Mis sa sellest arvad?

Üks Versobanki omanikest rääkis mulle, kuidas nad lasid 2016. aastal lahti ühe lätlasest kliendihalduri. Paari päeva pärast tuli omanikule venekeelne telefonikõne, et see kliendihaldur enam ei tööta teil, kellele ma nüüd see 2 protsenti vahelttasu maksan. Ja ma arvan, et nii lihtsalt need asjad võibolla käisidki. Kliendihalduri tasemel.

Mina ei usu, et keegi helistas Aivar Rehele, et mul on vaja viis miljonit üle kanda, et kuhu ma sulle 3 protsenti kannan. Tundes Aivarit ka ja tundes tema iseloomu ja olles temaga koos töötanud, see ei mahu mulle pähe lihtsalt. Ja see ei ole see koht, et keegi tippjuhtidest tegeles selliste tehingutega. Seda poleks vajagi olnud. Kontrollimehhanismide puudulikkuses, ma arvan seal võib küll juhtkonnale otsa vaadata.

Sa olid ka finantsinspektsiooni nõukogu liige 2013-2016. Kui palju te tol ajal seda probleemi arutasite?

Ma vaikimiskohustuse tõttu ei saa täpselt avaldada, aga ütlen, et nõukogu raportites ei olnud Danske juhtum sellise tasemega välja toodud, nagu täna on see paisunud. Siis ei olnud ka nõukogu liikmel reaalset valikut, et otsida kusagilt 15 lehekülje seest üks lause ja puhuda see äkki suureks. Omamata tegelikult arusaama, millistest mahtudest me rääkisime, mis oli tuvastatud, mis mitte. Seda infot meil ei olnud. Ja seda ilmselt ei olnud päriselt ka finantsinspektsiooni töötajatel. Lihtsalt see ei olnud sellisel kujul laual.

Mingil hetkel me küll arvestasime, milline võiks olla potentsiaalne mainekahju. See oli väga tõsine teema.

Kuidas üldse oleks väljastpoolt vaadates aru võinud saada, et jama on majas?

Kui Danske oli kaks või kolm korda väiksem, aga tehingute käive oli sama suur kui Swedbankil või SEB-l, siis on midagi valesti. Mingi küsimus oleks pidanud tekkima. Selle koha peal ma vaatan natuke Eesti Panga ja finantsinspektsiooni poole. Võibolla inspektsioon tol ajal sellepärast sinna sisse ka läks, ega ma ei tea. Aga need on need märgid, mis peaksid andma võimaluse küsimusi esitada.

Mul on meeles üks juhtum 1993. aastal, kui olin tööl Hansapanga siseauditis. Tuli mees, kes tahtis kanda 10 miljonit dollarit arvele ja iga päev miljon dollarit välja võtta, kümme päeva järjest. Mäletan, et keeldusime just mõeldes sellele, millised me oleks 1993. aastal välja näinud. Tol ajal oli Hansapanga bilansimaht kuskil 200 miljonit.

Sellel 10 miljoni mehel oli veel silm sinine. Käis edasi-tagasi ja sai telefonis Moskvalt venekeelseid korraldusi. Vahepeal lükkas pintsaku tagasi ja näitas püstolit. See juhtum jääb eluks ajaks meelde. Oleks Panga seriaaligi sobinud.

Nii et sa leiad, et näiteks finantsinspektsiooni tegevust tol ajal poleks vaja uurida?

Seda, kas finantsinspektsioon tegi Danskega seoses palju või vähe, ma ausalt öeldes ei läheks torkima.

Aga nüüd üks asi, mis võib-olla läheb fantaasiavaldkonda. Ma olen kuulnud, et Venemaa on esitanud Eestile taotluse kriminaalasja algatamiseks. Ma ei tea kas finantsinspektsioonile, prokuratuurile või kellele ja ma ei tea, kas 2009, 2011 või 2013. Aga ma saan aru, et see nii oli ja me oleme seda ignoreerinud. Vastasel juhul me oleks midagi kuulnud sellest, et uurimine toimub. Kui nii on, siis ma ütlen, et see on viga.

Kui Eesti on lähtunud poliitilisest kaalutlusest, siis ma leian, et see ei ole õige. Kui ühest riigist tuleb seaduste raamides ametlik teavitus, siis peaks sellele reageerima. Kaasa arvatud Venemaa, ükskõik milline valitsus seal ka on. See ei ole mingisuguse poliitilise varjupaiga teema. Kui keegi on kuskilt raha kõrvale pannud, ükskõik, kellega see seotud on, siis tuleb seda uurimise valguses käsitleda. Täna on ju olukord hoopis meie kahjuks. Tekkinud skandaali kasutavad ära nii ameeriklased kui venelased. Me oleme iseendale karuteene teinud.

Mis üldse on rahapesu?

Kui mina omal ajal selle valdkonnaga tegelesin riskijuhtimise all Hansapangas, siis oli veel see hea aeg, kus rahapesuks kvalifitseerus definitsiooni järgi kuritegeliku raha legaliseerimine. See tähendab, et kusagil on toime pandud vargus, müüdud narkootikume, kedagi on paljaks varastatud, riigieelarvest on raha varastatud, see on kvalifitseerunud kuriteoks ja nüüd see raha, mis sealt on niimoodi kätte saadud, legaliseeritakse läbi panga mingite fiktiivsete majandustehingute varjus.

Nüüd on nii, et pank peab iga tehingu puhul tõestama, et kumbki pool ei ole pätt ja raha ei ole ühelt ega teiselt poolt kuidagi kuritegelikul moel saadud. Vaata, et pane oma laenuametnik sisuliselt ettevõttesse istuma ja kaubaga kaasa sõitma. Sellise seltskonna ülevalpidamine läheb lihtsalt liiga kalliks. Ja finantsinspektsioon ei tule sulle reeglite tõlgendamisel abiks, nemad ei ütle, kuidas mingit sätet lugeda. Ma saan aru suurtest pankadest, kes ongi sellepärast loobunud mitteresidentidest äride teenindamisest.

Ütleme, et mul on ports raha, mis oleks vaja ära pesta. Mida ma peaks tegema?

Ega ma ei kujuta ette, et sa läheksid 100 000 euroga sulas ja selle kuhugi panka sisse maksaks, see enam ei tööta. Sa pead leidma ettevõtte, kelle kaudu seda teha.

Kõige lihtsam on ette kujutada teenuse ostmist – management fee. Kirjelda ära pooleteisel lehel, milles see seisneb. See, kas toimus või mitte, ei paista kusagilt välja. Sinna on ka võimalik konstrueerida kõneväljavõtteid või midaiganes ja ongi tehtud.

Võid ka leppida kokku mõne jaeketiga, et lasta see raha inkasseerida. Sularaha veetakse niikuinii iga päev kokku ja saadki selle niimoodi ettevõtte kontole. Fikseeritakse, et oligi suurem käive sel päeval.

Teatud anomaalia on küll olemas, mida pank peaks muide jälgima. Aga saab siis selgituseks, et täna meil oli müügikampaania, tuli rohkem raha sisse. Ja edasi saab seda raha kontolt ära kanda mingite teenuste ostmiseks, mida tegelikult ei osutata. Kui on vaja kehtestatud kontrollimehhanisme uinutada, siis see inkassatsioon teeb seda.

Aga kui juba oled raha panka sisse saanud, siis sealt edasi on väärtpaberid, on krüptoraha, kus sa võid teha, mida iganes.

Või võtame hotelli. Kirjutad raamatusse kodanike nimed koos õigete passinumbritega, näitad, et nad on ööbinud, aga tegelikult ei ole. Siis veel näitad, et nende pesu on pestud, mida tegelikult ei ole tehtud. Aga raha käib läbi, maksad riigile ka maksu näiteks ära. Ja ülejäänud osa on puhas. Nii lihtne see ongi.

See ei peagi olema pank. Kõik kontrollimehhanismid on tegelikult panga vastu suunatud. Ja mina vaene kliendihaldur, pean siis nüüd minema sinna hotelli ja veenduma, et need kunded seal tegelikult ööbisid. Ma arvan, et selle tegevusega võiks tegeleda keegi teine, mitte pank. Ühel hetkel sa ei saagi nagu täna enam pangas kliente teenindada. Täitsa jaburaks muutub see.

Aga ütleme, et mul pole 100 000, vaid miljard. Mingis Vene pangas, aga tahaks, et oleks Londonis.

Vaata selle Venemaaga on sul see, et ega sealt nii lihtsalt valuutat välja ei kanna. Olid näiteks sellised skeemid, et ostad väärtpabereid Venemaal ja lased Euroopa ettevõtetel või Euroopa pangal need üles osta. Ja saad raha juba Euroopas tegutseva panga kontole. Aga need skeemid on ka minu meelest juba piiratud ära.

Kui sul on seal miljard raha, eks tuleb ikka hakata mingite teenuste või kaupade ostmisega tegelema. Nii lihtne seda Euroopasse tõsta ei ole, kohe küsitakse, kust sa said. Küll aga ma arvan, et kui lähed kuskile Aasiasse, siis seal sult seda nii põhjalikult ei küsita. Paljud mitteresidendid läksidki lihtsalt siit regioonist ära, ma pean Euroopat silmas. Ja ka Euroopas on paar riiki, kus sa võid endistviisi rahulikult toimetada. Mitte nii rahulikult, aga piisavalt, et sind niiväga ei piinata.

Ma tean, et Versopanga omanikud rääkisid, et nendel olid Šveitsi pankades kontod. Saja tuhande euro laekumise peale pidi tund aega rääkima ja täitma dokumente, et kuskohast see pärit on. Ei ole see nii lihtne ühti.