Nii Eesti rahandusliku stabiilsuse kui ka teise pensionisamba ümber vaieldes kerkib tihti argument, et siinsed kodumajapidamised on justkui päris osavad omal algatusel säästjad, mis kajastub ka nende hoiuste mahus.

See ilmselt paneb nii mõnegi mõtlema umbes midagi sellist: “Ma ei tunne kedagi, kellel oleks pangas sääste, miks siis räägitakse, et eestlastel on palju hoiuseid?”

Küsimus on õigustatud.

5740 eurot inimese kohta?

Esiteks, kodumajapidamiste hoiusejääk on tõepoolest kümne aastaga enam kui kahekordistunud ja ulatus veebruari lõpu seisuga üle 7,6 miljardi euro. Ühe elaniku kohta tuleb seega hoiuseid umbes 5740 eurot.

Summa on mõistagi selline, mille mõni Eesti mees – ja mitte rikas, sest rikkaid meil pole – suudab ühe ööga suurema vaevata maha juua. Ent oleks seemneks seegi, kui tõesti igaühel see tagataskus leiduks.

No aga pole. Eesti Pank uuris ligi kuus aastat tagasi, kui palju on inimestel sääste. Tuli välja, et madalaima sissetulekuga viiendiku hoiuste mediaan – ehk millest vaesemast viiendikust pooltel oli vähem ja pooltel rohkem – oli 300 eurot.

Suurima tuluga viiendiku mediaanil oli hoiuseid 3000 eurot ning vahepealsel osal kuskil tuhande euro kandis. Muide, hoiused moodustasid kõigis sissetulekurühmades üle poole kõigist perede finantsvaradest. Ehk siis väga paljudel suurt midagi peale hoiuste polegi.

Tollal oli kodumajapidamiste hoiusejääk alla viie miljardi euro, nii et see on ligikaudu poole võrra kasvanud. Oletame, et proportsionaalselt on ka kõigi sissetulekukvintiilide – ehk viiendike – hoiused kasvanud samas tempos.

Kõige väiksemapalgalistel oleks siis pere peale mediaanhoiuseid umbes 450 eurot, kõige kõrgema sissetulekuga umbes 4500 eurot ja vahepealsetel 1500 eurot. No pole just palju.

Paljudel polegi midagi hinge taga

Selline arvutus mõistagi kogu tõde ei paljasta aga midagi siiski. Võtame appi ka Swedbanki Rahaasjade Teabekeskuse paari aasta taguse uuringu. Selle järgi pole tervelt veerandil leibkondadest üldse sääste või vähem kui oleks vaja ühe kuu jooksvate kulutuste katmiseks.

Kui arvestada juurde veel 32 protsenti peresid, kes saaks hakkama üks-kaks kuud, kui nende kõik sissetulekud ära kukuksid, saame, et 57 protsendil eestlastest sisuliselt säästud puuduvad. See läheb enam-vähem kokku Eesti Panga järeldusega, et mediaanpere hoiused on umbes ühe kuu tulu suurused.

Swedbanki andmeil oli 23 protsenti peredest neid, kes saaks tuludeta hakkama kolm kuni kuus kuud. Seega on enam-vähem arvestatavad säästud vaid umbes viiendikul leibkondadest. Aga ka kaheksa või kümne kuu papist ei piisa, kui räägime keskmise pensionipõlve rahastamisest, vaid vaja läheb ka muud vara.

Muide, ega ameeriklaste seis parem pole. Möödunud aastal korraldatud küsitluses nentis üle poole vastanutest, et neil poleks hädaolukorras kuskilt võtta tuhandet dollarit.

Lisame siia juurde Swedbanki tänavuse uuringu tulemused, mille järgi kolmandik vastanutest kasutas tulumaksutagastust jooksvate kulutuste katmiseks, ehk on kas puruvaesed või rahaliselt saamatud. Iga viies kavatses minna reisile või kulutada hobidele. Plaan see raha säästa oli vaid veerandil.

Sellest kõigest järeldub lihtne tõde: suurt osa inimesi ei pane säästma mitte kuidagi muidu kui sunniga. Jutt, et küll rahvas ise säästab, on muidugi iseäranis loll siis, kui rahvas juhtub olema nii vaene nagu eestlased.