Kunagi kümmekond aastat tagasi sai ühe Eesti võrdlemisi juhtiva pangatöötajaga arutatud, miks Hiina keskpangal pole midagi peale USA riigivõlakirjade osta. Mainisin ühe põhjusena, et pole ühtset euroala võlakirja, vaid igal riigil erinevad, kõik oma riskidega, mida keeruline hallata.
“Mis riskivahe ikka euroala riikide võlakirjadel olla saab?” imestas tema. Ega tema arvamus polnudki nii eriskummaline, umbes sama meelt oli ka turg, kelle meelest tasus kõigilt euroala võlakirjadelt umbes sama tootlust nõuda.
Mis on võlakiri?
Võlakiri on teatavasti selline asi, mille väljaandja saab selle ostjalt laenuks raha ja maksab selle eest intressi, mida hüütakse võlakirja tootluseks ning mis väljendab võlakirja riskantsust (ohtu, et roju ei maksa pärast raha tagasi).
Kui näiteks aastase võlakirja nimiväärtus (ehk see, palju väljaandja turult raha saab) on sada ja tootlus kümme, siis hindab turg riskiks, et võlakirja ostja aasta pärast oma raha ei näe, kümme protsenti.
Ostja võib võlakirja reeglina edasi müüa. Kui turu meelest on võlakirja riskantsus vahepeal kasvanud, siis teenib ta selle eest vähem, näiteks 80. Kuna intressimakse on endiselt kümme, siis on võlakirja tootlus kasvanud. Mis omakorda tähendab seda, et võlakirja väljaandja peab turult uut laenu tahtes varasemast rohkem maksma.
Selgus, et põhitõed siiski kehtivad
Euroalal ei läinudki mitu aastat mööda, kui selgus, et seegi kord oli tegu lihtsalt ilusa näitega sellest, kuidas turg oli vahepeal jälle heade aegade uimas hakanud põhitõdesid ära unustama.
Seekord siis seda, et riigid pole võrdsed, isegi sellised mitte, mis üht raha kasutavad. Nüüd siis meenus, et Saksamaa pole Kreeka, mis on suutnud viimase kahe sajandi jooksul umbes veerandi ajast olla mingisuguses võlakriisis, mistõttu Kreeka võlakirjade tootlus kasvas Saksa omadega võrreldes plahvatuslikult.
Kuigi, jah, Saksamaa. Veidi vähem kui sada aastat tagasi tõmbas Weimari vabariik mütsi pähe oma tollastele kodumaistele võlausaldajatele, päästes valla hüperinflatsiooni, mis nende võlakirjade tootluse ja väärtuse ära sõi.
Pärast Teist maailmasõda aga läksid lõplikult sama teed ka välismaised võlausaldajad. Kreeklastelt võlgade tasumist nõudnud Saksamaa enda maksedistsipliin pole seega viimase sajandi lõikes kuigi kiita olnud. Muidugi, Esimene ja Teine maailmasõda olid eriolukorrad.
Riskivaba USA?
Majandusteoorias on olemas selline mõiste, nagu riskivaba tootlus. Selle all mõeldakse reeglina just USA võlakirjade tootlust. Nii kahanebki majanduses probleemide tekkides USA võlakirjade tootlus, kuna inimesed otsivad kindlat kohta, kus raha hoida.
“Idee, et USA ei täidaks kõiki oma kohustusi ega tasuks neid, kui aeg käes, on midagi, mida ei saa isegi kaaluda,” kinnitas eelmisel nädalal USA Föderaalreservi juht Jerome Powell. Küllap on tal vähemalt lähemas vaates õigus, kui USA demokraatia mõnd erilist üllatust ei paku.
Aga ega ajalooliselt pole seegi, et tegu on tervet maailma valitseva impeeriumiga, pikemas vaates, kui me kõik surnud oleme, ülearu palju tähendanud. Vanad roomlased lahjendasid sajandite kuludes oma hõberaha sestertsi koostist sedavõrd, et see lõpuks enam hõbedat ei sisaldanudki.
Kuid inimeste lootusrikkusel pole piire. Veidi üle aasta tagasi käis ajakirjandusest läbi uudis, kuidas hulk prantslasi loodab Venemaa käest raha saada tsaaririigi võlakirjade eest, mida on üle sajandi säilitatud, kuigi Nõukogude Venemaa juba tollal teatas, et seda raha ei näe keegi kunagi.
Soome ikka maksab
Muide, ainus riik, mille käest USA viimase kui Esimeses maailmasõjas laenatud penni tagasi sai, oli Soome. Nii et ehk tasub osta Soome võlakirju, paistab et sealt saab lõpuks ikka oma raha kätte.
