Kellel päevapraadidest kõrini, võib käia tööpäeviti lõuna ajal Tallinna Teeninduskooli õpperestoranis soodusgurmeed proovimas, soovitab majandusajakirjanik Erik Aru.
Minu isiklik lemmik päevapraadide vallas röögatas mulle palju aastaid tagasi näkku Narva maanteel, ühes nendest paljudest sealsetest kohtadest, kus puhvetid umbes kord aastas vahetuvad, ja mis tollal kandis nime Hobune ja Stoori.
Selleks oli, palun tähelepanu, fanfaarid… viineritest valmistatud pikkpoiss.
Tavaliselt muidugi päevapraed sellistesse kulinaarsetesse sügavikesse ei sukeldu, pakutakse lihtsalt harilikust odavamast materjalist rooga või tavamenüüst poolikut portsjonit, mis mõnikord on suisa päris maitsev ja kõhtutäitev.
Häda on nende paremategagi muidugi see, et kui inimesel on mingigi huvi toidu vastu, mida ta endale sisse vohmib, siis kipuvad päevapraed peagi ammenduma. Söögikohtades need sageli korduvad ja mõnes asutuses päris tihti.
Ka leidub töökoha-kodukontori vahetus läheduses toidukohti piiratud hulgal ja kui need vähegi kõlbulikud on, siis nende pidajad ka eriti sageli ei vahetu. Nii kipubki toiduhuviline oma töölõunateks aina kaugemaid ja kaugemaid kohti välja vaatama.
Üks omapärasemaid lahendusi lõunanäljale asub Lasnamäe nõlval Tallinna Teeninduskoolis, selle söökla taga ja kannab nime Tallinna Teeninduskooli õpperestoran. Seal saab vähem kui kümne euro eest manustada kolmekäigulise gurmeelõuna.
Neljapäeval näiteks oli menüüs eelroaks valge spargel, hollandi kaste, karulaugupesto, värske kartul ja pošeeritud muna, pearoaks pardifilee tüümianikaste, küpsetatud bataadi, õunakreemi ja lehtkapsaga ning desserdiks rabarberitart vaarikasorbetiga.
Esimene kaks, teine viis ja kolmas kaks, kokku aga kaheksa eurot, vesi tasuta. Nagu peenemas kohas ikka, sai kõhu täis siis, kui kõik kolm pintsli pista. Eelroog oli aus, pardilõigud polnud meie laudkonnal enamasti liiga pehmed (ent mul endal oli kahest üks täiuslik) ja magustoit oli suurepärane.
Teenindajateks on sama maja kokaõpilased, vähemalt tol päeval juhendasid neid õpetaja Ljudmilla Koltšenko ja Tšaikovski sous chef A. Zuk. Restoranis toimuvad ka ajuti rahvusköökide päevad.
Üldmulje oli nagu esimesel paaril avamisjärgsel päeval restoranis, kus omanik rahaga ei koonerda – ettekandjaid oli palju, nad olid üliviisakad, aga mõni kohati veidi kohmetu ja segaduses – ei osanud näiteks kohe öelda, mis mahla tal pakkuda on.
Tundub, et inimesed on tööpäeviti 11:30 kuni 14 avatud koha enda jaoks avastanud, lauad olid hõivatud ja vähemalt üks reserveeringuta tulnud potentsiaalne kunde suunati ka ukselt tagasi.
Tuleb muidugi hoiatada, et kuna tegu on siiski kooliga ja teenindavad õpilased, siis vedelamat sorti lõunat sinna plaanida pole mõtet – menüüst leiab vaid alkoholivaba õlle ja siidri.
