Erik Aru: Õppige valuutakursse arvutama, muidu saate pügada

Majandusajakirjanik Erik Aru kirjutab, kuidas valuutakursiga mitte petta saada.

Aasta 2011 hakul, mil Eesti euroga liitus, käis läbi Eesti majandusajakirjanduse väiksemat sorti rõõmukahin: nüüd saame ometi ükskord Eesti ja Soome hindu võrrelda!

Minus, kes ma olin selleks ajaks juba aastaid rahvusvahelist majandust õpetanud, tekitas see rõõm parajat hämmingut – valuutakurss oli ju teada, pealegi aastaid täpselt sama, mis trikk see siis pidanuks olema korrutustehe teha ja võrrelda?

Ent loomulikult, inimese mõtlemine – mõistuseks ei tihka seda nimetadagi – käib veidraid radu. Ja nagu õppejõupõli mulle selgeks tegi, ei maksa sugugi loota, et kõik korrutada oskaks.

Juba peaaegu kolm aastakümmet tagasi valitses aga Eestis olukord, kus ühel ajal käibis sisuliselt terve hulk valuutasid. (Ärme üldse räägi saja aasta tagusest ajast, kus korraga ringlesid tsaari kuldmündid, väärtusetud paberkerenskid, Saksa margad ja pagan teab, mis kõik veel.)

Lisaks rublades arveldanud tavapoodidele tegutsesid nimelt ka valuutapoed, kus sai maksta vaid välisvääringus ja kus mõistagi müüdi paremat kaupa. Tavapoes ei pruukinud peaaegu midagi ollagi, isegi kartuleid mitte.

Mõistagi olid valuutapoed olemas ka nõukogude ajal, kui sai rangelt määratud ametliku kursiga omandatud välisvaluuta eest – unustame igasugu spekulandid ja muud nurjatud – osta kommi ja ehk ka sukkpükse või midagi säärast. (Mind huvitasid tollal vaid kommid.)

Valuutapoodide hiilgeaeg saabus aga 1990ndate alguaastail, mil muu maailma raha liikus juba kursiga, mis päevast päeva muutus. See, kel oli Soome või Saksa marku, Rootsi kroone või dollareid, sai end valuutapoes kunnina tunda.

Mu hea tuttav töötas tol ajal ühes sellises poes raamatupidajana. Pood, nimeks Grünest, müüs Saksamaal tehtud jalatseid. Ja täitsa hästi müüs. Kuid siis tuli 1992. aasta rahareform ja Eesti kroon. Valuutapoedki hakkasid müüma kroonides ja käive kukkus kolinal. Peagi pani ka Grünest uksed kinni.

Inimesed nimelt hakkasid esimest korda võrdlema oma sissetulekuid valuutapoe hindadega ja see võrdlus ei meeldinud neile. Kui varem hoidsid nad ametlikult käibivas ja välisvaluutas hindu ning endale kuuluvaid rahasummasid oma peas eri kategooriates, siis sellest hetkest oli vaid üks: raha.

Vastupidist efekti on aga kirjeldatud Rootsi ja Soome vahelise laevaliikluse näitel 1970ndatel ning midagi sarnast toimib ilmselt praegu näiteks Eesti ja Rootsi vahel sõitvatel alustel. Laevapoodides mõistagi müüdi ja müüakse endiselt kaupa kahes valuutas.
Vanemad reisijad küllap mäletavad laevadest kaubakatalooge, mida rahvas enne poodidesse minekut lappas, et vaadata, mida valida. Vist on nüüdki midagi sarnast olemas, vähemalt allahindluse reklaamid.

Katalooge trükiti tollal paar korda aastas, valuutakurss mõistagi aga muutus ja muutub kogu aeg. Reisijaid kursimuutused aga suurt ei seganud: nemad eelistasid ikka osta oma kodumaises rahas, kuigi teises valuutas võis hind olla märksa odavam.

Sarnast efekti saab praegu näha ka veebis. Ma ise käin internetist kaupu tellides sageli läbi näiteks Amazoni eri maade saidid ja pahatihti tuleb välja, et sama raamatu hind kas või Saksa ning Briti saidil erineb kordades.

Muidugi on vahe veel ka saatmiskulus, ent kes arvutada oskab, see säästab. Samas, võrdlemine ja arvutamine võtab aega… Mis see mu tunnihind oligi…?

Märksõnad: , ,

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal argipäeval

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto-, raha- ja meelelahutusportaali olulisematest lugudest.