Uuringute järgi on kasvuettevõtete ingelinvestorid saanud ajalooliselt väga häid 22-27% aastatootlusi. Ka parimad üksikinvesteeringud on olnud õigetele tehnoloogiaettevõtetele vara jaole saades ja siis on numbrid juba astronoomiliselt kõrged olnud, kasumid orbiidile lennanud.
Teisest küljest aga hirmutatakse tohutute riskidega. Vaatame. Uber on põletanud ennast ligi 100 miljardit dollarit väärt ettevõtteks. Ka Apple, Google, Facebook, Amazon ja sõbrad põletasid samamoodi.
Transferwise ja Bolt on kogu aja olnud nii riskantsed, et on praeguseks kalleimad eestlaste asutatud ja arvestatava osalusega ettevõtted. Minu raha võiks ka niimoodi “põleda” ja “põlebki”!
Miks me ei ole omanikud?
Kuidas üldse kasvavad ettevõtted sobivad investori portfelli, mis nende osakaal olla võiks Eelmisel aastal tuli Eesti startuppidesse investeeritud summast alla 4% eestlastelt, hirmulausujate strateegia on vilja kandnud. Indrek Neivelt ja Priit Alamäe on kutsunud üles eestlasi omanikeks hakkama ja me võiksime just olla meie rahvusvaheliste edulugude omanikud, aga ei ole!
Kas tegu on tõesti millegi nii riskantsega, nagu panga- ja börsionud väidavad, et võiks lausa võrrelda lendava püssikuuli kinni püüdmisega? LHV analüütik Gert Siniloo väitis LHV Finantsportaalis eelmise aasta juulis, et üle 90% startuppidest kukub läbi, järelikult tuleb investoritel väga ettevaatlik olla.
Sel juhul võiks ja peakski see valdkond gämbleritele jääma. Või on hirmukülvajatel lihtsalt teadmatus ja omad huvid mängus nagu kaubanduskeskuste pensionimüüjatel ja äkki pole seis sugugi nii hull?
Kes need ikkagi on, kes läbi kukuvad?
Reaalsus on see, et tõepoolest umbes 90% startuppidest kukub läbi, aga üle 80% neist ei saa rahastustki!
Eestis on hinnanguliselt 500-550 startuppi, aga avaliku andmebaasi järgi sai neist ainult 31 eelmisel aastal investeeringu. Investori seisukohalt on täiesti ebaoluline, kas investeeringuid mitte kaasanud ettevõtted kukuvad läbi või ei. Ega need ilma toote või teenuseta, “kaks kutti ja üks optimistlik graafik” tüüpi ettevõtted ei pea saama ega saagi investorite raha.
Kontrollime fakte: kes kukkus läbi?
Mitu üle poole miljoni kaasanud Eesti startuppi on läbi kukkumise tõttu putka kinni pannud?
Peale Cherry.ee ja Shipitwise’i väga ei meenugi, ka Fits.me puhul saadi osa raha tagasi.
Kindlasti on läbikukkumiste määr Eestis jäänud alla 50%, pigem isegi alla 30% investoritelt vähegi arvestatavalt kaasata suutnud ettevõtetest.
See on täiesti teravas vastuolus paljuväidetud 80-90% läbikukkumiste määraga. Kusjuures ka LHV investeerib miljoneid eurosid pensioniraha siinsetesse startuppidesse, nii et mis värk on, kas hasartmängitakse pensionirahaga või aetakse investoritele teadlikult kelbast? Üldiselt nende pensionijuhtimine on vägagi konservatiivne, nii et pigem viimane stsenaarium.
Nende hirmulausumine on umbes sama sisukas kui väide: 80% ettevõtetest kukub kolme aasta jooksul läbi, olge börsi koha pealt väga-väga ettevaatlik! Loodetavasti saame sellistest valejärelduste levitamisest siiski üle aja jooksul ja selle asemel parem õpime seda parima ajaloolise tootluse ja väga kõrge lisandväärtuse ja töökohtade loomega varaklassi hoopis paremini tundma.
Väga kahju, et Eesti oma inimeste valeväidete levitamise tõttu meie parimad kasvulood samuti on välismaa investoritele suures osas maha parseldatud.
Mida me pankadest kuuleme?
Pankasid on süüdistatud ülikõrgetes tasudes, tulevaste pensionäride ja investorite raha hapuks minna laskmises, investoritel Rumeenias raha üle kõrvade tõmbamises, Baltikumist ebamõistlikult suurte kasumite välja pumpamises, suuremastaabilise rahapesu võimaldamises ja ülemaailmse mainekahju tekitamises.
Teate küll, need igapäevased tegevused, millega pangad regulaarselt uudisekünnist ületavad. Pole veel märganud, et keegi oleks neid süüdistanud hea investeerimisnõu andmises. Kui nõu annavad, siis taas ainult määrivad enda olematu tootluse ja kõrgete tasudega teenuseid pähe. Tasub seda arvesse võtta enne nende jutu kuulamist.
Raha kaasavad tõestanud ettevõtted
Eesti investeeringu kaasanud tehnoloogiaettevõtete madalat läbikukkumiste määra seletab see, et 10 000 – 50 000 eurose kuukäibe kanti jõudes ettevõtted on enda toote või teenuse järgi nõudluse, tiimi pädevuse ja koostöövõime teatud maani ära tõestanud ja tihti ollakse juba positiivsele rahavoole lähedal või suutelised ka vajadusel kulusid alla tõmbama, et raskemad hetked üle elada.
Need on juhuslikult ka kolm sagedaseimat põhjust idufirmade kõrbemiseks. Mingist arengutasemest alates ettevõtete riskitase väheneb oluliselt. Siia staadiumisse jõudmine ei garanteeri veel kaugeltki edu, aga riske on vähem.
Kes otsa peal, see areneb
Ja neil, mis on saanud vedama ja investeeringud peale, on reegliks pigem see, et enam ei saa pidama. Ehk põhimõtteliselt võib öelda, asjalikuma rahastuse saanud Eesti tehnoloogiaettevõtetel on väiksem põrumismäär kui Tallinna börsi ettevõtetel, väiksem osa jääb enda mugavustsooni kudema ja surema ning võitjad samas võidavad! Suurelt!
Transferwise’i turuväärtus on kõigest kaheksa aastaga kasvanud täiesti võrreldavaks kogu Tallinna börsiga, ligi 3,5 miljardi euro juurde, neil on üle 20 korra rohkem kliente kui LHV-l. Oleks saanud investorina varakult 2-5 miljoni euro kandist jaole, nagu idudele tihti saab, oleks täitsa hästi.
Majanduslangus idudele tuumatalve ei toonud
Rasketel aegadel 2009-2010, kui ülejäänud majandus sai pauke sisse vasakult ja paremalt, nagu omal ajal Söögiplatsil suitsu küsides, kahanes suurusjärgus poolte tehnoloogiaettevõtete käive mõnevõrra, pooled jätkasid kasvu, lihtsalt natuke aeglasemas tempos.
Majanduse tuumatalv võttis neil ainult ajutiselt hoogu maha ja nii halba stsenaariumit ei ole väga näha hetkel. Enamasti on tegu odavama alternatiiviga mingile olemasolevale ärimudelile, rasked ajad tihti panevad otsima soodsamaid lahendusi ja kiirendavad efektiivistamise protsessi, kasvuettevõtete toodete-teenuste kasutuselevõttu. Autoril endal ka portfell ainult kasvas eelmise aasta börsipaanika ajal.
Startupid hajutavad riske rohkem
Kasvuettevõtted on ka üldiselt palju rohkem hajutatud nii sihtturgude kui tegevusvaldkondade mõttes kui puhtalt kohaliku turu jõukusele panustavad Eesti dividendiaktsiad, kinnisvara ja ühisrahastus.
Nad peavad juba definitsiooni kohaselt algusest peale globaalselt mõtlema ja ei saa Eesti külakunni staatusega rahulduda, erinevalt börsiettevõtetest. Tõenäoliselt on tegu halbadele aegadele isegi paremini vastu pidava varaklassiga kui enamus muid.
Üldiselt on nii portfelliteooria kui ka startuppidesse investeerimise raamatud soovitanud investoritel startuppidesse mitte panna üle 5-10% enda portfellist või mitte üle 10% oma aastasest rahavoost.
Need soovitused põhinevad aga vananenud eeldustel:
- Käivet veel pole. Kui investeerida käibe-eelsetesse idudesse, kus toote-turu klapp pole veel leitud, on risk ilmselgelt palju suurem. Veidi hilisemas staadiumis on riskid palju väiksemad.
- Investeerima peab suurelt. Hajutatud portfelli saab ehitada ka väiksemate summadega. Funderbeamis algavad investeeringud tihti 250 eurost ja järelturul veelgi väiksematest. Korralikult hajutatud portfelli saab juba väikeste summadega ehitada.
- On kaks valikut: jackpot või pankrot. Need stsenaariumid pole enam kaks ainumõeldavat võimalust. Funderbeamis on järelturg järjest aktiivsemaks minemas, tekib järelturu fonde ja -üritusi, likviidsus on tekkimas. Näiteks esimest korda müüsin näpuotsaga Amplerit, kui see oli 7-8 korda tõusnud, väga magus oli!
Reeglid muutuvad, likviidsus kasvab
Ja nii ongi, et vanad reeglid enam ei kehti. Portfellist võivad kasvuettevõtted täpselt sellise osakaalu moodustada, nagu teadmised, riskitaluvus, kogemused, tootlusootus ja enda finantseesmärgid lubavad.
Enam ei ole raha 7-10 aastaks kinni ka, likviidsus on kasvamas. Hinnatasemed on viimastel aastatel siin nii odavad olnud, et suht riskivaba raha üles korjamine on olnud, mida ka enda portfelli üle 100% tõus eelmisel aastal tõestas.
Just seetõttu julgengi ise ka 100% portfellist tehnoloogia- ja kasvuettevõtetes hoida. Sellist osakaalu kindlasti ainult mõneaastase investeerimiskogemuse pealt järgi teha ei soovitaks, alustama peaks pigem väikeselt ja ainult nendesse varaklassidesse ja ettevõtetesse, millest hästi aru saad.
Tehnobuumi veel ei paista
Öeldakse, et buum on siis, kui kõik sellest varaklassist räägivad, aasta-poolteist tagasi oli igaühel krüptost oma arvamus olemas, pool linna oli eufoorias ja me kõik teame, kuidas see mull lõppes.
Tehnoloogiaettevõtete puhul on täpselt vastupidi, väga hoolikalt tuleb sõnu valida, argumenteerida, pikalt riske välja tuua. Optimismi puhul on isiklikud rünnakud garanteeritud. Täiesti tõsilugu! Katsetage ise järele LHV foorumis! Seni, kuni seal valimatult tambitakse ja ettevõtete üle nalja proovitakse välja võluda, on asi buumist veel väga kaugel.
Ettevaatlikumalt tasub võtta siis, kui seal julgetakse juba optimistlikult rääkida. Praegu aga on minu jaoks jätkuvalt aeg olla ahne.
Ampler kasvab kordades
Näiteks Eesti viimase 10-15 aasta pikalt parim avalikult raha kaasanud investeerimisvõimalus ongi investoritele 3,5 aastaga üle 1200% tootlust toonud elektrirataste tootja Ampler Bikes.
Börsiinvestorid on Ampleri üle algusest peale ilkunud ja liiga riskantseks pidanud, aga tark raha toimetab siis, kui massid kardavad ja nii olengi üle veerand miljoni nendega kasumit teeninud. Koerad hauguvad, karavan ajab oma asja, peremehed teevad raha.
Väga lihtne investeering oli neisse. Algselt oligi kolm kutti garaažis ja selle lühikese ajaga on Ampler kasvanud 30 töötajaga ja miljonitesse ulatuva käibega rahvusvaheliseks ettevõtteks, mis on esimese vooru investoritele toonud üle kümne korra kasumit, ka teisest voorust on raha ligi neljakordistatud vähem kui kahe aastaga.
Ise olengi viimaste aastatega iga aasta üle 30% kasumit saanud, kusjuures eelmisel aastal rohkem kui kahekordistasin enda portfelli ja ka aastalõpu börsilanguse aegu see kasvas.
Heaks on end vara pidada
Eks vähem ja rohkem kulukaid õppetunde on ka olnud, mõned keskmised ja väiksed investeeringud on kõhud ülespoole visanud, aga ei ole minu puhul tegu ühe triki poni, ühe hiti imega. Peale Ampleri veel viie ettevõttega olen viimastel aastatel üle 100% tootlust saanud, neist Cleveroni ja LeapIn-iga läheb isegi väga hästi.
Vara veel ennast heaks investoriks pidada, lihtsalt valdkond pakub nii häid võimalusi. Mõne valdkonna raamatuga saab juba igati hea pildi ette, siin pidu pole veel alanudki. Kui EKREIKE sellele ennetavalt just kässarit ei tõmba.
Siiski, ärgem unustagem riske
Startupid on jätkuvalt siiski üks riskantsemaid varaklasse ja puusalt tulistama hakates see ei lõpe hästi. Hea kodutöö ja hajutamisega vähemalt 20 ettevõtte vahel mingi aja peale, alustuseks näiteks kogenumate kasvuinvestorite jälgedes käies on aga igati reaalne täitsa head kasumit saada.
Investeerida tasub vastavalt enda teadmistele, riskitaluvusele, ajahorisondile. Ainult näppida neid, millest hästi aru saad. Teisest küljest tasub vaadata ka, et raha pangakontol või keskpärastes mugavustsooniettevõtetes (Aasta Ettevõtte Magnetic MRO tegevjuhi Mäeotsa väljend) nagu Tallinna Vesi ja Tallinna Sadam hoides lihtsalt hapuks ei läheks, inflatsioonikoll olematuks ei pureks.
Mis on lubatud Jupiterile…
Rikkal inimesel on 5-8% tootlusega tiksumine mitme miljoni eurose portfelli pealt igati rahuldav tulemus, saab obesele kaera ette ja paadile vahest kütust ka. Neil on igati okei lahinguväljal jalge ette sihtida ja välja teenitut juba kaitsta. Keskmise portuga või väikeinvestoril on see lihtsalt ajakulukas hobi, sentide lugemine. Teenistuse tõstmisega saavutaks kiirelt rohkem.
Kas aga nii madalast tootlusest peaks mõtlema ka enda jõukusest, tootlusest, ja Eesti majanduse käekäigust hooliv inimene, oma rahaasjadest ja finantstulevikust ise mõtlev inimene? Või võiks teda tulemus ka huvitada? Kaaluda ja uurida Eesti vägagi ägedaid kasvuettevõtteid? Nagu näiteks LeapIn ja Ampler, mis lisaks võimsale käibekasvule palju hea palgaga töökohti loovad ja ka investoreile muljetavaldavaid sadu protsente tootlust on pakkunud?
