See magus “ei”
Ehk turg otsustabki kõik
Ehk minu pöördumine täielikku turumajanduse usku
Milline mõnu, luksus ja… oh milline vabanemise tunne (see ongi ehk peamine!) on öelda elus esimest korda mõnele tööpakkumisele otse ja selgelt „EI.“ Sest tingimused ei sobi. Sest aeg ei sobi. Sest ei huvita, jne, jne. Aga tegelikult ka – sest HIND ei sobi.
Jah see on väga magus „ei,“ kui saad korraga aru, et sinu hind ongi nüüd selline ja alla selle sa end ei müü. Punkt.
Kui sind tahetakse mõnda tööd tegema, ja just sind – inimest, kel on sinu nimi, renomee, haridus, kogemused, silmaring -, mitte lihtsalt kedagi, kes asja ära teeks (ja võimalikult odavalt!), siis korraga saad aru, et mängu- ja hinnareegleid ei kehtestagi enam pakkuja, nagu varem oled arvanud, vaid tegelikult just sina ise.
Ja turg, mis muuhulgas tagab, et võid olla üsna kindel, et see pakkumine, mille ära ütlesid, ei ole suure tõenäosusega elu ja surma küsimus. Et ilmselt tuleb midagi uut. Või pead tegema ise hoopis midagi uut ja muud ning teenid omale sissetuleku nii.
Palgatöö rattas kaob sageli perspektiiv
Kui oled pikka aega palgal, siis hakkabki tunduma, et see tööandja, kelle jaoks töötad, ja see töö, mis enam ehk ei meeldigi, ongi ainsad maailmas.
Vähemalt minu generatsioonil (nagu ka tutvusringkonnast kuulen) on sageli just selline mõttemall. Nooremad põlved ei väärtusta peaaegu eluaegset töötamist ühes kohas enam kaugeltki sel määral ja ei ole nende jaoks veeuputus, kui midagi uut tuleb otsima hakata.
Tõsi, turg on muidugi karm. Et ta sind hindama hakkaks, pead esmalt ise palju, päris palju panustama. Alates nui-neljaks ülikooli (nüüdsel ajal juba sageli ülikoolide) lõpetamisest, kogemuste saamisest, omale maine kujundamisest.
Kõlab kuidagi merkantiilselt (turuusku inimestele ilmselt mitte), et sa tegelikult muudadki pikkade aastate jooksul end selliseks kaubaks, keda tahetakse.
Ja kes nii saab ka küsida enda eest oma hinda. Mitte vastu võtma iga pakkumist, hirmus, et ehk ongi see viimane. See mõte on ilmselt paljudele tuttav – et parem vähe raha ja palju tööd, kui et mitte üldse tööd ja seega ka mitte üldse raha.
Elumuutused aitavad mõtlemist muuta
Taolise mõttemalli ajust välja rookimine on samas üli-keerukas. Eriti elus ikkagi alahoidlikule eestlasele. Pragmaatilisele ameeriklasele ehk mitte nii raske.
Kuid vahel sunnivad oma arusaamu ja tõekspidamisi muutma lihtsalt arengud su oma elus. Lahkarvamused varasemate ülemuste ja kolleegidega. Perspektiivi kadumine. Oma väärtuse teadlik alahindamine, et mitte upsakas näida. Hambad risti, nui neljaks edasi teenimine, iga hinnaga! Ja tupikusse jõudmine.
Kõlab klišeede loopimisena, aga selles tupiku lõpus võib siiski olla ikkagi üks väike uks – leia see vaid üles. Ja see viib sind korraga mustast urkast ereda valguse ja avaruse keskele. Ja korraga oledki endagi jaoks üllatavalt sa vaba. Vaba ka ise oma hinda määrama ja otsustama, mida võtta, mida jätta. Et kuna see elu, mida sa elad, ongi sinu elu, siis on need ka sinu otsused, mida võid teha, mitte ei tee keegi teine sinu eest (see paljukirutud ülemus, näiteks).
Mulle on jäänud hea õpetusena meelde vestlus ühe Eesti näitlejaga, kes ka koolitusega tegeleb. „Jah, minu palkamine ongi kallis,“ tunnistas ta ilma igasuguse valehäbita. „Aga mind ongi vaid üks ja see on minu hind. Kes just mind ei soovi ja ei taha ka minu hinda maksta, siis las nad otsivad kedagi teist. Las nad olla siis rahul „second best variandiga,“ teise paremaga. Aga siis saavad ka teise parema. Mitte minu.“
USAs rääkis mulle kunagi üks tuttav äritegelane sellest, millise vabaduse ta sai – ja tegelikult ka täiesti uued mängureeglid tööturul -, kui tal oli lõpuks pangaarvel esimene miljon.
“See on mu f..ck you-miljon,” ütles ta. “Nüüd saan kõigile neile, kelle pakkumised mulle ei sobi, lihtsalt ära öelda. Iga sent ei ole mulle enam nii tähtis, et pean end odavalt müüma. Ja ei müügi.”
Teate, millest kogu see mõttevoog alguse sai?
Sellest, kui mõni aeg tagasi helises mu telefon ja kiiresti oli vaja ühele Lääne (!) – seda helistaja rõhutas – televõttegrupile Eestis saatjat ja nö fikserit. Inimest, kes aitab neil intervjuusid kokku leppida, neile tõlgib, neid igati aitab ja poputab.
Ma ise sellisest tööst huvitatud ei olnud ning olin just siis ka Eestist ära. See ülipüüdlikult rõhutatud suur “L” sõna Lääne ees mind kohe üldse ei kõnetanud. Ma olen ka New Yorgis elanud 20 aastat, no kuulge: Lääne?
Aga ehk oskad kedagi teist soovitada, ei jäänud neid Lääne-inimesi aitav rahvuskaaslane, kellega vestlesin, mu “ei-ga” rahule.
Meie edasine vestlus oli selline:
– OK, alustame sellest, palju nad maksavad?
– No kahe päeva eest on nad kindlasti valmis nii 100 eurot kätte maksma.
Mul jättis süda vist löögi vahele. 100 eurot! Kahe päeva eest, mis on üsna pingelised.
– Aga nad on Läänest!
No kuulge. Kui keegi praegu Läänest tuleb meile 100 eurot näpu vahel, et meilt abi osta (eeldades samas, et me räägime keeli, tunneme teemasid, teame inimesi, suudame kiiresti asju välja ajada), siis kelleks nad meid peavad? Ilmselt ikka neiks vaesuse äärel tilpnevateks ida-eurooplasteks? Ja meie enda rahvuskaaslased on neid taolistes, meid tegelikult alandavates, otsingutes aitama, mitte protesteerima?
Muidugi, Eestis ei saa küsida New Yorgi hindu (kuigi jälle miks ka mitte, kui vastaval tasemel teenust – teadmisi pakkuda!). Aga ärme liiga ahneteks ka lähe. Kuid ärgem ennast ikka väga odavalt ka müü. Nii välismaalastele kui ka siin, meie oma tööturul.
Nii mõtlesin mina, kui olin telefoni tagasi tasku pistnud.
Mõni päev hiljem kuulsin, et see “100 eurot Läänest” osutus siiski kellegi jaoks Eestis nii kõvaks pakkumiseks, et ta selle vastu võttis. Kas ta solkis nii siin meie turgu?
Või oskasid need 100 euro pakkujad tegelikult taiplikult aimata, et siinsel turul kindlasti ongi keegi, kes seda väärikaks pakkumiseks peab? Ei tea.
Mul ei ole küll taskus “mu f.. you” miljonit, aga see kogemus on küll, kui magus ja vabastav on vahel lihtsalt resoluutselt “ei” öelda.
