Tarbijakaitse kontrollis sügisel 50 Eesti pandimaja ning leidis, et pea kõik neist küsivad inimestelt kõrgemat viivist kui tohiks.
Pandimajad on sisuliselt laenuandjad – pandiks antud asjade eest saab laenu. Ideaalis peaks asi käima nii, et kui tähtpäeva kukkudes laenu lombardile ei tagastata, läheb tagatis pandimajale.
Selleks sõlmitud lepingud sisaldavad üldjuhul tüüptingimusi ehk selliseid lepingutingimusi, mida eraldi läbi räägitud pole. Kuna pandimaja on näiteks intressi ja viivise suuruse lepingus juba eelnevalt fikseerinud, siis saab öelda, et tegu on tüüplepinguga, mida pandimaja kasutab kõikide klientidega lepingute sõlmimisel.
On mitmeid olukordi, mil tüüptingimus on tühine – näiteks siis, kui sellega kahjustatakse teist lepingupoolt ebamõistlikult: õigused ja kohustused on väga ühe poole kasuks kaldu.
Sageli on pandimajade lepingutes punkt, mille kohaselt ei lähe panditud ese kohe pärast laenu tagastamise tähtpäeva möödumist pandimaja omandisse, vaid tarbija saab saadud laenu pärast maksetähtpäeva möödumist tagastada, nentis tarbijakaitse ja tehnilise järelelevalve amet (TTJA).
Tasub aga märkida, et laenu tagasimaksmisega hilinemisel on pandimajal õigus küsida tarbijalt viivist. Siiski on olemas ka üksikud pandimajad, kes pantijatelt viivist ei nõua.
TTJA kaubandustalituse juristi Mari-Liis Aasa sõnul on amet tuvastanud, et pandimajad rikuvad lepingut peamiselt viivise suuruse osas.
Viivis on lubatust kordades kõrgem
Selgus, et enamik pandimajasid nõuavad viivist oluliselt kõrgemas määras, kui riigikohus on mõistlikuks pidanud. Nimelt on kohtutes selgeks vaieldud, et viivis peaks olema kuni 0,066% päevas, muidu kahjustab see tarbijat ebamõistlikult.
Aasa sõnul on tähelepanuväärne, et pea kõik pandimajad nõudsid tarbijatelt kõrgemat viivist kui lubatud. See ulatus lausa 2,3%-ni päevas. Vaid ühe pandimaja viivisemäär oli lubatud piirides.
Lisaks tuvastas TTJA, et viies pandimajas oli leppetrahv ebamõistlikult suur. Pandimajal on õigus nõuda tarbijalt lepingu rikkumise korral leppetrahvi, mille suurus peab olema lepingus kindlaks määratud.
Samas on seatud piirangud ka leppetrahvi suurusele. TTJA poolt analüüsitud lepingutes oli leppetrahvi suurus tüüptingimusena kindlaks määratud, olenemata saadud laenutegelikust suurusest.
Tarbijakaitse on seisukohal, et igal üksikul korral tuleb tarbija poolse kohustuse rikkumise korral eraldi kokku leppida leppetrahvi suuruses ning see peab olema mõistlik ja proportsionaalne võrreldes saadud laenuga.
Mida teha?
TTJA jurist Aas toob esile mõned näpunäited, mida pandimajaga lepingu sõlmimisel meeles pidada.
Esiteks, kui sulle pandimaja tüüptingimused mingil põhjusel ei sobi, ei ole sa kohustatud lepingut sõlmima.
Kui sul tekib kahtlusi, et pandimaja tingimused võivad olla Sind kui teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavad, siis on võimalik pöörduda tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve ameti poole.
Pandimaja poolt nõutav maksimaalne viivisemäär ei tohi olla kõrgem kui 0,06% päevas.
Selleks, et pandimaja saaks Sinult kohustuse rikkumise korral leppetrahvi, peab leppetrahv ja selle suurus olema eelnevalt lepingus kindlaks määratud.
Tasub teada, et leppetrahvi suurus peab olema mõistlik ning saadud laenu suhtes proportsionaalne, see tähendab et igal üksikul korral tuleb eraldi kokku leppida leppetrahvi suuruses.
