G4S blogi

Milliste riikide mündid on euromüntidega piisavalt sarnased, et kaupmeest petta?

Valerahast rääkides mõeldakse peamiselt suurtele kupüüridele, mis on ka loogiline.

Samas peavad võltsijad olema ettevaatlikud, sest näiteks 500-eurone on enamike inimeste jaoks niivõrd harv nähtus, et seda vaatab kriitilise pilguga isegi pereliige, kaupmehest rääkimata. Aga kuidas on kordades väiksemate summadega, näiteks ühe- või kaheeuroste müntidega? Neid ei saa ju vastu valgust vaadata ning mündi võltsimine tundub iseenesest lihtsam kui paberraha turvaelementide järgi tegemine.

Esmase kontrolli saab ka mündi puhul teha käsitsi ja silmadega

“Kui vaadata statistikat, siis levinuimad võltsingud ongi Eestis 50-eurosed ja teiseks kohe kaheeurosed mündid,” sõnas G4S rahatöötluse juht Irma Eerme. “Kui nüüd paberraha peaks kauplustes olema lastud läbi detektorite, siis müntide kontrollimiseks enamasti poodides vajalikke seadmeid pole.”

Kuid ka münte on tegelikult võimalik käsitsi kontrollida, vähemalt teatud määral. “Kui võltsingut ja päris münti võrrelda, siis tihtipeale on erinevused ka silmaga nähtavad,” ütles Eerme.

Näiteks võib tema sõnul erineda võltsitud mündi serv, kuhu 2-eurostel müntidel on sisse pressitud kindel tekst. “Oleneb ka mündi tasemest. Mõne mündiga saad kohe kätte võttes aru, et võltsing on päris rahast oluliselt kergem ning kahest osast kokku pandud,” selgitas ta. “On ette tulnud ka selliseid münte, millel saab keskmise osa sõrmega rõngast välja lükata – münt laguneb kätte ära, kui tahta. Nende puhul on üpris lihtsasti aru saada, et münt on ülevärvitud.”

Kaupmehi on petetud ka hoopis mõne välisriigi rahaga

Teiste müntide puhul aga ei pruugi silmaga võltsingu avastamine nii kerge olla, sest teadupärast kaitsevad võltsimise eest münte lisaks servatekstile ka erilised sulamid ja isegi magnetilised omadused, mille kontrollimiseks on vaja juba spetsiaalseid seadmeid. Kuid vahel ei ole tähelepanematu müüja trikitamiseks vaja isegi võltsingut, piisab isegi teise riigi valuutast, mis sarnaneb euromüntidele.

Eerme toob välja näiteks Valgevene rubla, mille mündid meenutavad kaugemalt vaadates tõesti euromünte ning ei ole midagi imestada, kui mõni kaupmees raha lugedes selle eksikombel meie raha pähe võtab. Ainuke probleem on selles, et üks Valgevene rubla on võrdeline 0.000043 euroga.

Valgevene mündid, mis sarnanevad euromüntidega piisaval määral, et tähelepanematu kaupmees ära petta.Foto: Scanpix/Viktor Drachev.

“Enamasti on tegu selliste müntidega, mis sarnanevad just peale vaadates eurodega – äär on ühte värvi ja sisemine osa teist tooni,” rääkis ta. Enamasti makstakse eurode pähe välisvaluutaga siiski eksikombel, mitte pahatahtlikult, ning pigem on sellised juhused harvad.

Ka võltsmüntide puhul tuleb mõelda sellele, kui tulus võltsijate jaoks 2-eurose võltsingu metallist valmistamine on. Siiski tuleks alati raha vastu võttes olla tähelepanelik, kuna muidu võid avastada, et oled kümne euro asemel saanud hoopis peotäie punaseid kopikaid.

Vaja on süsteemi

Osadel ettevõtetel on selge protseduur, mida teha kui valeraha avastatakse. Klienditeenindaja peab kontrollima raha ehtsust ja kasutab selleks vastavaid seadmeid. Kui masin annab märku, et tegemist võib olla valerahaga vajutab klienditeenindaja paanikanuppu ja kohale tuleb G4S patrull. Turvatöötaja peab valerahaga maksta üritanud isiku kinni ja annab üle politseile, kes kontrollib, kas kahtlus osutus tõeks ja kui jah, siis kust see valeraha pärit võib olla.

Märksõnad: , , ,

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.