Auto liisimisel tuleb langetada otsus mitme erineva valiku, sealhulgas kasutus- ja kapitalirendi vahel. Muu hulgas aga vajab vastamist ka peadmurdev küsimus, kas ja kui suur jääkväärtus autole jätta ning kuidas see igakuiseid makseid mõjutab. Mida jääkväärtuse puhul arvestada ning kui suur osakaal oleks mõistlik jääkväärtuseks jätta, selgitab Luminori Liisingu juht Andrus Soodla.

Kasutusrent on eraisikute seas populaarsem variant

Kapitalirendi puhul võetakse auto liisingusse kokkulepitud perioodiks, pärast mida saab sõiduk automaatselt liisinguvõtja varaks. Nii ei pea liisinguvõtja muretsema, mis saab pärast lepinguperioodi lõppu, kuna finantskohustusele omaselt tasutakse makseid nii kaua, kuniks auto alghind liisinguandjale tasutud saab. Seetõttu on kapitalirent ka üks lihtsamaid viise, kuidas auto muretult liisingusse võtta, ning sobib eeskätt just siis, kui pärast liisinguperioodi lõppemist on soov auto omanikuks saada.

Küll aga kasutavad eraisikud Eesti liisinguturul pigem kasutusrendi võimalust – sellel on Andrus Soodla sõnul lihtne põhjus. “Kuna kasutusrendi puhul saab liisinguvõtja arvestada ka jääkväärtuse võimalusega, tähendab see, et ka igakuised maksed on sellevõrra madalamad. Seetõttu on kasutusrent kindlasti eraisikute seas populaarsem valik kui kapitalirent,” selgitas ekspert.

Kasutusrendi lepinguperioodi lõppedes on laual mitu varianti

Kuivõrd kasutusrendi lepinguperioodi lõppemise järel on liisinguvõtjal tarvis otsustada, mis kasutatavast autost edasi saab, tuleb sobivaim valik teha kolme erineva variandi vahel. Liisinguvõtja võib näiteks jääkväärtuseks määratud summa lepinguperioodi lõppedes liisingufirmale tasuda, saab seejärel auto omanikuks ja kasutab seda liisinguvabalt edasi. Teine levinud võimalus on liisinglepingut pikendada, jätkates kuumaksete tasumist kas kapitalirendi vormis või leppida kokku uutes kasutusrendi tingimustes. 

Kolmanda võimalusena võib liisinguvõtja auto ise müüa ning müügist saadud tulu eest tasutakse jääkväärtus ning ülejääv summa kasutada uue liisingu sissemakseks – seda lahendust kasutatakse Soodla sõnul üsna tihti. “Kuna autode hinnad on viimase viie aasta jooksul tõusnud, on kasutusrendis olnud auto eest võimalik teenida märkimisväärne tulu,” märkis ta. Seda kõike eeldusel, et auto turuväärtus ületab jääkväärtuse. 

Et jääkväärtuse osakaal varieerub lepinguti umbes 20–40% vahel, seisneb otsus eelkõige mõistliku tasakaalu leidmises. “Mida kõrgemaks muutub auto jääkväärtus, seda väiksem on igakuine kuumakse – kui ühest küljest võiks selle loogika põhjal jätta jääkväärtuseks võimalikult suure osakaalu auto alghinnast, siis tegelikult tuleb arvestada, et kõrgema jääkväärtuse kasutamise korral tuleb tasuda rohkem intressikulu,” pani ekspert südamele.

Jääkväärtust ei tasu kuritarvitada

Teisalt ahvatleb suur jääkväärtuse osakaal tihti autoomanikke, kes soovivad osta kõrgema hinnaga auto, kui nende eelarve tegelikult võimaldab. Üle oma varju hüppamist Luminori Liisingu juht teha ei soovita, kuna see tähendaks liisinguvõtjale oma maksevõime piiride kompamist ehk ebavajalikku riski. “Jääkväärtuse arvutamisel tuleks ennekõike olla konservatiivne, ning lähtuda sellest, et tuleviku suhtes jaguks piisavalt puhvrit.” See on ka põhjus, miks jääkväärtuseks jäetakse kõige sagedamini just 25–30% auto alghinnast. 

Kui liisingukalkulaatorid võimaldavad üldjuhul jääkväärtust ise arvutada ning valida vahemiku 10–30% vahel sobivaima osakaalu, siis Soodla soovitab hoida jääkväärtuse osakaalu võimalikult madalal tasemel. “Kui soov on auto pärast liisinguperioodi maha müüa, tagab väiksem jääkväärtus suurema tulu potentsiaalsest müügitehingust. Järgmise auto liisingusse võtmisel on suurem sissemakse osakaal kindlasti majanduslikult mõistlikum samm,” kinnitas ta.