Kas oled kunagi mõelnud, kuidas üks ja sama toode eri jaekettide kauplustes erineva hinnaga müügil on? Mõned ettevõtted on võtnud lausa eesmärgiks pakkuda teatud tooteid konkurentidest madalama hinnaga, pakkudes hinnagarantiid toodetele, mille klient mõnest teisest kauplusest soodsama hinnaga leida võib.

Selveri ostudirektori Katrin Riisalu sõnul otsustab iga kaubanduskett ise, millise hinnaga tooteid müüakse. “Kuid lõplik hind sõltub alati paljudest eri asjaoludest,” sõnas ta. Esmalt tuleb muidugi arvesse võtta kauba sisseostuhinda ja lepingulist kokkulepet hankijatega. Kui mõni toode on ühes poes soodsama hinnaga kui teises, võib põhjuseks olla see, et esimene jaekett on hankijaga soodsama sisseostuhinna kokku leppinud.

“Teiseks tuleb arvesse võtta tarneahelat: kas kaup viiakse ühte kohta või jaotatakse kaupluste lõikes ning hankija viib igasse punkti eraldi kohale. Ka see mõjutab omakorda sisseostuhinda. Kindlasti mõjutab sisseostuhinda ja sellest tulenevalt ka väljamüügihinda ka see, kas logistilised kulud arvestatakse juurde ostuhinnale või käsitletakse neid eraldi kuluallikana,” selgitas Riisalu.

Erinevatel jaekettidel on erinevad strateegiad

Kolmas väga oluline faktor, mis kaupluses müügil olevate kaupade hindu mõjutab, on mõistagi ettevõtte strateegiline pool. Kas kaupluse plaan on müüa omamärgitooteid odavalt ja teisi bränditooteid kallimalt? Kui suur osa ettevõtte strateegiast on omamärgitoodete olemasolu ja silmapaistvus? “Või hoopis vastupidi: kui omamärgitoodetelt on võimalik rohkem teenida, saab teisi bränditooteid odavamalt müüa,” selgitas Riisalu.

Samuti tuleb tema sõnul arvesse võtta seda, millist kuvandit jaekett luua soovib. Kui ettevõtte plaan on kuvada end kui EDLP (everyday low prices) ehk igapäevaselt madalate hindade pakkujana, pakutakse üldiselt väiksemat valikut ja keskendutakse eeskätt müügimahule. “Sellega saab kokku hoida tööjõukulusid, kuna pole vaja suure kaupluse jagu inimesi, ning ladustamiskulud on väiksemad, sest tooteid on vähe ja sortimendis on tooted, mis on igapäeva ostukorvis ja liiguvad kiiresti.”

Enamasti on säärastes kauplustes ka vähem mugavusi: näiteks võib olla poes kitsam liikuda, puududa iseteenindus, lahtise kauba lett ja sortimendi valik võib olla väiksem. “Näiteks soovid osta viinereid, siis valikus on üks-kaks brändi, mille vahel valida,” lisas ta.

Vastupidise strateegiaga ettevõtte puhul on muidugi asjad vastupidi. “Kui ettevõttel on soov pakkuda kategooriate lõikes laia tootevalikut, mis sisaldab nii odavamaid, keskmisi kui ka kallimaid ning premium-tooteid, eeldab see laia valikut ja suuremat laoseisu. See tähendab, et kallimad tooted ei liigu nii kiiresti ja tekitavad lisakulusid ning riiuleid peab sageli ükshaaval täitma, ei saa paigutada tooteid kastide ja alustega. See kõik võtab rohkem aega ja on kulukam, mistõttu võivad ka hinnad olla üldlõikes veidi kallimad kui eelmise kaupluse näite puhul.”

Ühe toote odavam hind makstakse vahel teiste toodete arvelt kinni

Riisalu sõnul võib sageli ette tulla seda, et mõnes ketis on üks tootebränd odavam kui teises, kuid teine bränd jällegi kallim. “See on tingitud sellest kui suur on tervikuna sisseostetav tooteportfell kindlalt hankijalt, et näiteks paremaid sisseostuhindu saada. Mõne keti puhul müüakse kindlaid tooteid hästi odavalt, isegi nö ostuhinnaga või alla selle, et tekitada odavate hindadega poe kuvandit.

Kui hakata aga teisi tooteid vaatama, mida võibolla igapäevaselt ei osteta ja mille hinnad ehk nii kergesti meelde ei jää, maksab klient odavalt soetatud toote ikkagi lõpuks kinni,” rääkis ta.

Igas ettevõttes kujunevad hinnad erinevalt. Üks pool on muidugi tulu ootus ning iga ettevõtja peab arvestama sellega, et kõiki kaupu ei ole võimalik lõpuni müüa – osa tooteid läheb mahakandmisele. Eriti mõjutab see värsket toidukaupa, mille realiseerimisajad on lühikesed ja on otseselt mõjutatud sellest, kui palju vastaval päeval konkreetset kaupa ostetakse.

“Inimeste ostuharjumusi pole sajaprotsendiliselt võimalik prognoosida, sest klient teeb ikkagi ostuotsuse poes. Stabiilset ostmist ei ole olemas. Näiteks piima ostab inimene just siis kui tal seda vaja on, kuid lett peab alati kaupa täis olema. Täpselt sama on teiste kaupadega. See kõik mõjutab omakorda jällegi väljamüügihindu,” selgitas Riisalu lõpetuseks.