Toitu minema visates ei mõelda tihti sellele, et lisaks toidule läheb raisku ka kogu selle valmistamiseks kulunud energia – vesi, elekter ja muud (sageli looduslikud ja taastumatud) ressursid.

Toidu raiskamine ei ole üksnes eetiliselt vale, vaid on üheks kliimamuutuse mõjutajaks. Tihti arvatakse, et tavatarbijast kordades suuremad toiduraiskajad on suurettevõtted, esirinnas supermarketid. Tegelikkuses on asi ristivastupidine.

Kas toidupoed raiskavad tõesti meeletutes kogustes toiduaineid?

“Miskipärast on meile mulje, et poodide ladudes toimub meeletus koguses kauba äraviskamine,” ütleb Selveri kommunikatsioonijuht Rivo Veski. Tegelikult ei ole ükski pood huvitatud sellest, et toitu (või ka tööstuskaupa) raisku läheks. “Iga minema visatud toode on ju kulu. Seetõttu jälgitakse Selverites väga hoolega, et kauba tellimine lähtuks reaalsest klientide vajadusest. Kui juhtub, et kauplus on midagi üle tellinud, püütakse sellest kaubast allahindlustega kiirelt vabaneda, et ei tekiks vajadust kaupa maha kanda.”

Õnneks on Selveris suudetud selline süsteem toimima panna kombineerides tublide kaubakategooriajuhtide töökogemust ning targa tellimise arvutiprogramme. Võttes arvesse kogused, mida kauplused päeva jooksul müüvad, on mahakantava kauba hulk tõeliselt minimaalne. Enamik suudetakse päästa, annetada või ära müüa.

Aasta alguses külastasid Selveri töötajad Hollandi jaeketti, mis teeb koostööd ühe restoraniketiga, kus kasutatakse ainult “päästetud” toitu ehk seda, mis kauplustel üle jääb. Koostöö seisneb selles, et jaekett varustab restorani toiduainetega, mis kauplusesse jäädes raisku võiksid minna. See ei tähenda, et restoranis serveeritakse juba tähtaja ületanud toite – kõik toiduained on korraliku kvaliteediga. Koostöösse suunatakse näiteks ebastandardsed puu- ja köögiviljad, parim enne tooted, mille säilivusaeg on kas lähenemas või juba ületatud.

“Pärast külastust sai selgeks, et Selveril oleks keeruline sellist koostööd teha, sest võimalik, et üle keti tekiks meil mahtu, millega üht restorani varustada, ent logistilises mõttes oleks see loodusressursside ebamõistlik kasutamine. Ja juba ideelises plaanis oleks tegemist probleemi tagajärjega tegelemisega. Meie eesmärk on probleemi ennetada – parandada oma tööprotsesse, olla efektiivsem,” selgitab Veski.

Kuid kes siis ikkagi toidu raiskamises raskekaallased on? Euroopa Liidu 2012. aasta andmete põhjal viskab keskmine eurooplane aastas 173 kilogrammi toitu minema. Eestlastel pole siin millegi üle uhke olla, sest keskmist veame me oma näitajatega ainult üles, troonides toiduraiskajate edetabeli tippu.

Eesti majapidamine viskab keskmiselt koguni 265 kilogrammi toitu aastas minema. Kogu EL-is raisku läinud toidust moodustab majapidamiste ehk tarbijate osakaal 53%, toidutööstustes ja -töötluses visatakse 30% tekkinud toidujäätmeid minema, toitlustuses 12% ning jaekaubanduses üksnes 5% toidujäätmete koguhulgast. 

Kuhu läheb üleliigne toit Selveris?

Kuna iga ettevõtja jaoks on oluline oma müüdava kauba või teenuse pealt tulu teenida ning kulusid vähendada, on jaekettides väga suur rõhk täpsete kaubakoguste tellimisel. Selveris tellitakse tooteid juurde nn targa tellimise süsteemi järgi.

“Tellides võetakse arvesse kõiksugu faktoreid: ilma, nädalapäevi, teetöid, aga ka näiteks seda, kas kaupluse lähedal toimub mingeid üritusi,” loetles Veski. Muidugi on lõplik otsus ja vastutus kaubakategooriajuhil, kelle kogemusest sõltubki tihtipeale, kas kaupa jääb üle või mitte. Kuid isegi parimate ennustuste kohaselt võib jaeketil siiski tekkida teatud hulk kaupa, mida ei pruugita õigeaegselt müüdud saada.

Selle asemel, et üleliigseid tooteid minema visata, teeb Selver koostööd mitmete erinevate organisatsioonide ja huvigruppidega, kes on erinevatest toiduainetest vägagi huvitatud. “Kõik selline kaup, mis on realiseerimisaega ületamas või ületanud – see on siis mitte “kõlblik kuni” vaid “parim enne” – läheb tegelikult suuremas osas Toidupangale või mõnele väiksemale kohalikule organisatsioonile,” rääkis ta.

Kõikide koostööde taustal tekib kauplustes kõigest hoolimata alati mingi hulk jäätmeid, mida ei ole võimalik ära annetada. “Tooted, mille realiseerimisaeg on jõudnud lõpule ja mida ei ole võimalik toiduohutuse tõttu enam otstarbekalt kasutada, lähevadki äraviskamisele,” selgitas Veski ja lisas, et ka neid biojäätmeid ei teki Selveril tohututes tonnides, nagu ekslikult võiks arvata.

Kõige olulisem on tarbida mõistlikult

Kuigi Selveris lähtutakse toidukaupade äraviskamisel põhimõttest, et mida vähem jäätmeid tekib, seda parem, siis oluliselt suurem roll toiduraiskamise küsimuses on hoopis tarbijatel. Statistiliselt on eestlased ühed suurimad toiduraiskajad Euroopas, mis tähendab, et muutusteks on ruumi palju.

“Võtmesõnad on mõistlik tarbimine, läbimõeldud ostud, aga ka kodumajapidamise jäätmekäitlus. Kui tekibki biojäätmeid, siis ehk annab need muust prügist eraldada ja suunata uuteks kasutusviisideks. Mida rohkem suudame juba kord kulunud energiat veel kord ära kasutada, seda parem,” leiab Veski.

Esimene samm võikski olla see, et inimene mõtleb enne poodi minekut läbi, mida ja kui palju tal tegelikult vaja on ning kui pika perioodi ostetud toidukraam kestma peab.

Suure hulga äraviskamisele minevast toidust moodustabki säilimistähtaja ületanud ehk halvaks läinud toidukraam, kuid oma tarbimist rohkem jälgima hakates on võimalik toidujäätmete hulka olulisel määral vähendada. Ja kui tõesti peaks juhtuma, et “kõlblik kuni” kukub, saab sellise kauba säilivusaega pikendada seda sügavkülmutades. 

Toiduraiskamine on vaid üks jäätmetega seotud probleemidest, mis meie elukeskkonda kahjustab. Täpselt samamoodi tasuks tähelepanu pöörata pakenditele, mida ära visatakse. “Pakend ei kahjusta keskkonda, kui see loodusesse ei satu. Nagu ka toiduraiskamise teemas, ei ole ka pakend ise peasüüdlane. Ikka inimene, kes pakendit kasutab, saab sellega halba teha. Kui pakendit korrektselt käidelda, võib sellest sündida vaid head. Plastikut saab ümber töödelda ning täna kasutatakse toidu pakendamisel aina enam ümbertöödeldud plastikut. See on tulevik,” näeb Veski.

Ekslikult võib arvata, et loodussõbralik on paber- või biolagunev kott. “Kõige sõbralikum on poes käia korduvalt kasutatava kotiga. Ressursid, mis kuluvad paberkoti või biolaguneva koti valmistamiseks ja lagundamiseks, ei ole mõistlikud võrreldes sellega, kui lühikest aega neid materjale kasutada saab. Väidan, et tegemist on pigem keskkonnavaenulike materjalidega,” märgib Veski.

Seega tasub kogu teemale läheneda kompleksselt ja märgata pisikesi muutust vajavaid detaile oma harjumustes. Ka pisikesed sammud võivad aidata oluliselt meid ümbritsevat keskkonda tervemaks muuta.