Sandra Klimaitė on Eestiga seotud juba ammu. „Sain Eestist kui õppimisega seotud sihtpunktist teada üsna juhuslikult,“ alustab Sandra oma lugu, mida jagab meiega kohvitassi tagant üle videosilla.

Üks tema samuti muusikust ja leedukast sõber, kes tuli Eestisse Erasmuse vahetusüliõpilasena, sai õige pea Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) tasemeõppe tudengiks. Tollal otsis akadeemia vioolamängijaid ja Tallinn tundus Sandrale huvitava ja avastamist väärt paigana.

Ta ei kahelnud hetkekski, vaid haaras võimalusest kinni: pärast kolme magamata ööd, mis algasid reisiga Vilniusest Tallinna ja lõppesid bakalaureuseõppe sisseastumiseksamitega, oligi Sandra lõpuks akadeemias sees.

„Arvatavasti oli see mu elu parim otsus,“ tunnistab Sandra. „Kuna mu inglise keel ei olnud siis veel eriti hea ja ma ei osanud hästi ka eesti ja vene keelt, siis küsiti mult sisseastumiseksamitel: „Miks sa siin õppida tahad?“ Vastasin, et tahan saada heaks muusikuks. Ma ei ole kunagi midagi muud mõelnudki.“ Sellest on nüüd kaheksa aastat.

Eestisse tulemine

Erilist kultuurišokki Sandra ei saanud. Kuigi kolm Balti õde – Läti, Leedu ja Eesti – on kultuuriliselt erinevad ja üksteise kohta visatakse nalja, ühendavad neid sarnased leheküljed ajalooraamatus ja vabadusepüüe.

„Ma ei olnud küll varem kohanud ühtegi eestlast, kuid teadsin, et eestlaste mõttemall sarnaneb pigem Skandinaavia omaga,“ räägib Sandra, kui meenutab esimesi päevi Tallinnas. „Vaatamata keelelistele ja kultuurilistele eripäradele, pole mul kunagi olnud probleeme siinsete eestlaste ja välismaalastega läbi saada.“

Sisse elada on olnud lihtne, eriti kui võtta arvesse Sandra eriala: kultuurilisest taustast olenemata kipuvad kunstiinimesed olema pigem avatud, uudishimulikud ja suhtlusaltid. „Olen kuulnud, et kaugematest riikidest pärit inimesi on tabanud Eestis kultuurišokk, kuid minul sellega küll mingeid probleeme pole olnud.“

Haridusvabadus

Sandral õnnestus avastada kirg muusika vastu juba varases lapsepõlves. Kui ta oli vaevalt seitsmene, unistas ta koorijuhiks saada. Ühel päeval külastas Sandra kooli üks muusikaõpetaja ja küsis Sandralt, mida ta õppida soovib.

Kui ta mainis dirigeerimist ja laulmist, viskas õpetaja pilgu Sandra kätele ja lausus napilt: „Las ta mängib viiulit.“ Nii hakkaski Sandra viiulit mängima ja õppis üheksa aastat Vilniuse Riiklikus Mikalojus Konstantinas Čiurlionis Kunstide Koolis, kuid vioola on talle alati südamelähedasem olnud.

16-aastasena hakkaski ta seda Tomas Savickasi juures õppima. “Ma olen alati vioolat armastanud, see on nii kauni kõlaga instrument,” lisab Sandra, õilis naeratus näol.

2012. aastal alustas Sandra bakalaureuseõpinguid Tallinnas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias professor Mari Tampere-Bezrodny, hinnatud Eesti viiulimängija ja -pedagoogi juures.

„Võib-olla on see imelik, et õppisin vioolat viiulimängija juures, kuid neil instrumentidel on nii mõnigi tehniline sarnasus,“ vastab ta meie imestusele. Tõepoolest, nii viiulid kui ka vioolad on suurepärased keelpillid, mille heli on paljudele juba kaugelt äratuntav. Ometigi, kui need orkestris mängivad, suudab neid eristada vaid väga treenitud kõrv.

Sandra leidis Eestist kaua otsitud akadeemilise vabaduse. Oma kogemusele toetudes ütleb Sandra, et Läti ja Leedu kõrgharidussüsteemidel on teatav sarnasus Ida-Euroopa õpetamismeetoditega, mis võivad motivatsiooni ja loovust hoopistükkis pärssida.

„Ma olen leidnud vabaduse, mis on mulle kui artistile ülimalt oluline. Ma ei ole iial kaotanud entusiasmi ja püüan alati paremini teha,“ vastab ta meie küsimusele, kui uurime akadeemias antava muusikahariduse kohta.

„Kui sa ei leia õiget õpetajat, kes sind igal sammul toetaks ja motiveeriks, on väga lihtne kõik sinnapaika jätta ja muusikategemisest loobuda. Ma tean inimesi paljudest teistest riikidest, kes on alla andnud, mõeldes, et muusika ei ole nende jaoks. Tegelikult on tõenäolisem, et hoopis nende õpetajad viisid nad nii kaugele,“ selgitab ta.

„On suur õnn, et mul oli selline uskumatu õpetaja. Ma tänan Mari kõige eest, mis ta on minu heaks teinud.“ 2019. aastal, pärast rohkem kui viis aastat kestnud õpinguid, lõpetas Sandra EMTA cum laude.

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester

Praegu töötab Sandra Eesti Riiklikus Sümfooniaorkestris (ERSO), mis loodi 1926. aastal ja mida peetakse suurepäraseks Eesti sümfoonilise muusika saadikuks välismaal. Sandra õpingute ajal korraldas ERSO igal aastal konkursse asendusmuusikute kohale.

Akadeemia tudengite jaoks oli see võimalus orkestris töötada juhul, kui mõni muusik oli puudu, ja sel viisil lisaraha teenida. Sandra leidis tee orkestrisse bakalaureuseõpingute viimasel aastal. „See on suur orkester, vähemalt Eesti mõttes, kuid me õppisime üksteist tundma ja töölesaamine muutus lihtsamaks.“ 2016. aastal alustaski ta orkestri vioolarühmas täiskohaga tööd.

Eesti-suguses väikeses riigis tundus üsna raske muusikuna tööd leida, eriti välismaalasena. Paljud professionaalsed muusikud töötavad ainult osakoormusega või asenduskohal ning vahel võib töötuperiood päris pikaks venida. Lisaks tundub, et Eesti orkestrid võtavad parema meelega tööle eestlasi, sest arvatakse, et välismaalased otsivad tööalaseid väljakutseid pigem välismaal või lähevad hoopis koju tagasi.

„Ma tean päris paljusid, kes tulid Eestisse õppima, kuid läksid pärast lõpetamist koduriiki tagasi,“ selgitab Sandra. „Olen ülimalt rõõmus, et sain orkestrisse tööle, sest seal ei ole just palju välismaalasi. Töölesaamine on paras kadalipp: niivõrd suures ja konkureerivas kogukonnas pead olema valmis, et ennast lihtsalt läbi pressida. Sellest ei piisa, et sul üks kord veab.“

Lisaks tuleb Eesti orkestrites püsitöökohta otsides kasuks, kui oskad natukenegi eesti, inglise ja vene keelt. Sandra sõnutsi muutuvad dirigendid igal nädalal ja nad võivad erinevatest riikidest pärit olla. Loomulikult räägib osa neist kogu aeg eesti keeles, kuid on ka neid, kes räägivad vene keelt või natuke inglise keelt.

„Kuigi mu vene keel ei ole väga hea, saan ma sellest aru ja see on see, mis orkestritöö juures loeb,“ nendib Sandra. „Täpselt sama tähtis on osata natuke eesti keelt. Aga lõppude lõpuks on meie peamine keel muusika.“

Mäng kirega

Kahjuks peatus orkestritöö pärast COVID-19ga seotud hädaolukorra väljakuulutamist mitmeks nädalaks. „Orkestritööd ei saa veebi üle viia; see ei ole töö, mida saab kodust teha,“ tunnistab Sandra. „Läheb tarvis grupisisest sünergiat ja miski ei ole meeldivam kui koos mängida. Muidugi on ülimalt oluline muusikuna vormis püsida.“

Kui olukord paranes, hakkasid erinevad orkestrirühmad – näiteks keelpillid või puhkpillid – kammerlikemas kooslustes koos mängima, aga seda saab veel näha, kas sügiseks planeeritud muusikasündmused ikka teoks saavad.

Sandra räägib oma erialast tõelise kirega. Kui küsime tema suurimate erialaste motivaatorite kohta, vastab ta kaunilt: „Kõige rohkem naudin seda tunnet, mis esinemise ajal tekkib. Seda on keeruline kirjeldada, kuid äkki leiad sa ennast täiesti teistsugusest maailmast, mis koosneb tunnetest, helidest ja värvidest.

See on parim tunne maailmas, olenemata sellest, kas mängid orkestris, väiksema grupiga või üksi. See on see, miks me nii pikalt harjutame. Tee on pikk, kuid kindlasti seda väärt. Ometigi on see kahepoolne protsess: muusikutena tahame anda publikule endast kõik, mitte üksnes laval mängimist nautida. Eelkõige teeme seda ikkagi inimestele.“

Eestis õppimine: mida tasub teada?

Sandra ei plaani lähitulevikus Eestist lahkuda. Samas tunnistab ta, et ei tea iial, mida elul pakkuda on. Küsisime Sandralt nõuandeid neile, kes kaaluvad tulla Eestisse kõrghariduse tasemel muusikat õppima.

„Niipea kui sa Eestisse saabud, otsi endale parim erialaõpetaja,“ soovitab ta. „Professionaalse muusika valdkonnas ei ole niivõrd oluline see koht, kus sa õpid, vaid hoopis inimene, kes sind õpetab.“

„Meie väikses erialamaailmas on õigeid tutvusi lihtne luua ning alati on keegi, kes on kuskil õppinud. Kui võimalik, külasta Eestit, et õpetajatelt konsultatsioone saada, ning vaata, kas nad vastavad su vajadustele.

Kui otsid kontakte, võta ühendust EMTA üliõpilasesindusega, samuti on võimalus otsida üles kohalike muusikute ja EMTA vilistlaste Facebooki grupid. Lihtsalt ära karda küsida! Mul on palju sõpru, kes tulid Eestisse Erasmuse vahetusega, ja kõik neist on olnud ülimalt rahul. Mina ise ei kujuta hetkel oma elu mujal ettegi. Eestist on saanud mu kodu.“

Tekst: Anastasiia Starchenko. Tõlge: KEELETOIMETUS.EE.