Eestis õpib täna enam kui 5000 kraadiõppe välistudengit ning iga aastaga on aina enam neid, kes pärast Eesti kõrgkooli diplomi kaitsmist on otsustanud siia meie juurde ka tööle jääda. Siin on valik nende lugudest just spetsiaalselt Geeniuse lugejatele.

Hertta Pirkkalainen on Eesti Maaülikoolis loomaarsti eriala omandanud ning siin aastaid samal erialal töötanud soomlane, kelle jaoks välismaale õppima tulek tähendas täiesti uues keskkonnas ja uues keeles kohanemist ja kohati raskeid õpinguid. Tänaseks on Hertta Eestis juba aastaid elanud ning kodumaale naasmas, kuid õpetab endiselt Eestis tulevasi loomaarste ning omab soomlasena huvitavat perspektiivi Eesti elust ja eestlastest.

Sina ei tulnud Eestisse õppima kaugelt maalt nagu India või Iraan, vaid hoopis siitsamast Soomest. Mis pani sind lõunanaabrite juurde õppima tulema?

Eestisse tulin ma otse keskkoolist. Ma olen pärit Soome idaosas asuvast väikesest maakohast ja olen läbi ja lõhki maatüdruk. Seega polnud ma varem kuigi palju reisinud ja isegi Tartu oli minu jaoks väga suur linn. Aga kuidas ma siis ikkagi siia jõudsin, eks?

Loomaarstiks olen tahtnud saada terve oma elu, aga Soomes on sellele erialale pääsemine üpris raske. Täitsa juhuslikult kuulsin sõbralt, et üks tema sõber kandideerib Eesti ülikooli. Peale seda guugeldasin õppimisvõimaluste kohta Eestis ja leidsin infot Maaülikooli kohta, kuhu ma ka kandideerisin. Kusjuures kandideerimistähtaja viimasel päeval helistasin igaks juhuks kooli ja uurisin, et kas minu paberid on kätte saadud, ning mulle öeldi, et ei ole. Õnneks oli lihtsalt väike segadus tekkinud ja sama inimene helistas mulle tagasi ning ütles, et kõik on korras.

Ema tuletab siiamaani meelde seda hetke, kui sain teada, et pääsesin Eestis oma erialale õppima – Soomes ei saanud. Sel hetkel olin käinud ainult Tallinnas ja mul polnud õrna aimugi välismaal õppimisest, aga ma teadsin, et minust saab nüüd loomaarst.

Kas Soomes on tõesti samale erialale pääsemine nii keeruline?

Kui ma õigesti mäletan, siis mingil hetkel oli kandidaatide õppima pääsemise protsent 10 või 14 juures. Ehk jah, konkurents on väga tihe ja ma jäin napilt välja. Nüüd kui ma oma eriala ja töö peale mõtlen, on see tõesti üks väga raske elukutse.

Loomaarstidega on mul alati olnud see küsimus, et miks just loomad, mitte inimesed?

No miks just inimesed, mitte loomad, eks? Ma arvan, et loomadega tegelemine on suur väljakutse: nad ei suhtle sinuga nagu inimesed, seega probleemide välja selgitamiseks pead kasutama oma käsi, kuulmist, põhimõtteliselt kogu keha. Mulle on taluloomad alati meeldinud, sest onul oli farm ja veetsin seal palju aega. Eriti on mulle sümpatiseerinud lehmad, kellega ma ka praegu aktiivselt tegelen.

Ma arvan, et tänapäeval on juba idee loomade meditsiinist üldisemalt muutunud. Kui varem oli see mõeldud peamiselt hobustele ja teistele põllumajandusloomadele, kuna just nendest loomadest sõltus inimeste elu, siis tänapäeval on üha enam ja enam suunatud meditsiin ka lemmikloomadele ja teistele väiksematele olevustele. Ka meditsiiniline pool on Eestis väga kõrgele tasemele arenenud.

Meediasse jõuavad enamasti suurimad läbimurded inimmeditsiinis, kuid mida uut on praegu loomadele suunatud valdkonnas toimumas?

Näiteks veiste osas tegeleme praegu juba tunduvalt globaalsemate probleemidega: kas liha tootmine on eetiline ja kuidas loomapidamine kliimamuutustele mõjub? Meie kui tootmisloomade veterinaararstidena tegeleme selles suhtes väga suuremahuliste küsimustega. Mulle endale meeldib idee, et loomade elamistingimused peavad muutuma paremaks, kuid samuti peame vähendada loomatööstuse mõju kliimale ning suutma inimestele liha ja piima toota.

Kuid need on peamiselt minu valdkonna ehk tootmisloomadega seotud tähtsaimad küsimused. Väiksemate loomadega tehakse praegu üha keerulisemaid operatsioone ning samuti on võimalik teha kõigepealt operatsioon loomaga ja seejärel inimesega. Ja muidugi on väga oluline on mõtlemine tervisest ja meditsiinist kui tervikust, et nii loomad kui inimesed on kõik omavahel seotud. Seega võitlevad looma- ja inimarstid minu jaoks sama asja eest.

Eesti ja Soome on küll naabrid, aga kas täiesti uute linna kolides oli ka suuri erinevusi, mida ei oodanud?

Mõned kultuurilised erinevused kindlasti on. Ma arvan, et kõik on siin natuke lihtsam, heas mõttes. Inimesed ei mõtle nii… keeruliselt ja on mitmes mõttes tagasihoidlikud. Teisalt on jällegi üsna vastuolulisi teemasid, nagu väga konservatiivne mõtlemine ja naiste roll. Isegi head asjad olid minu jaoks natuke ootamatud, näiteks kui keegi mulle ukse avas või üritas mantlit selga panna, siis oli küll esimene reaktsioon, et saan sellega ju ise hakkama.

Soomes siis ei tehta naistele uksi lahti?

No tuleb välja, et ei tehta jah! Mõned asjad olid tõesti esialgu teistmoodi, aga ma ei ütle, et selles midagi halba oleks. Vähemalt esimene mulje oli siin, et naised on loodud kodu looma ja see oli mu jaoks nagu teistmoodi nägemus võrdõiguslikkusest. Jällegi, ma ei ütle, et see kuidagi halb oleks olnud, lihtsalt minu jaoks harjumatu ja uus.

Sa lõpetasid kooli juba 2011. aastal. Kas tänaseks on midagi muutunud?

Oojaa, väga palju on selle ajaga muutunud. Aga nüüd on mul tunne, et asjad hakkavad jälle teisele poole tagasi nihkuma.

Tartu on suuresti tuntud tudengilinnana. Millise mulje siinne tudengielu sulle jättis?

Tartu on minu arvates väga hea linn. Võrdleksin seda Jyväskyläga, mis on Soome tudengilinn. Tartus on aga minu arvates võimalusi ehk isegi rohkem. Kohvikud, restoranid ja kõik muu on üksteisele nii lähedal, et väga lihtne on inimestega kokku saada ja lihtsalt midagi koos ette võtta. Ma tunnen vähemalt, et ülikool on kogu Tartu elu ja hinge sisse sulanud. Teistes linnades on ülikool vahest kesklinnast kaugemal, mitte nagu siin, kus suur osa linna hoonetest on ühel või teisel moel ülikooliga seotud.

Kuigi ma pole tegelikult üldse linnainimene, meeldib Tartu mulle väga. Siin on palju loodust ja mulle meeldib oma koertega nii linnas kui ka veidi linnast väljas jalutamas käia. Emajõe ääres on muidugi suurepärane jalutada ning jõe äärest viivad tegelikult väga mitmed teed ka linnast välja, mida mööda mulle meeldib käia. Ühesõnaga on siin väga hästi linnaelu ja loodust omavahel segatud, see mulle meeldib.

Soome ja eesti keeled on omavahel lähedad sugulased. Kui raske keele õppimine sinu jaoks oli?

See oli tõesti huvitav. Ma arvan, et mul on keelte peale natuke vaistu, aga enne siia tulekut ei osanud ma sõnagi eesti keelt. Esimesel ülikoolinädalal olid minu mäletamist mööda üpris intensiivsed keeletunnid ja kohe pärast seda hakkasime eesti keeles ka ülejäänud õppetöös osalema.

Teil oli eesti keele õppimiseks üks nädal ja siis hakkasite selles keeles erialaseid teadmisi omandama?

Just. See oli päris hull, aga ma omamoodi armastasin seda. Mulle meeldivad väljakutsed. Ma siiamaani vahetevahel loen oma vanu kirjutisi, sest tollal me kirjutasime isegi käsitsi veel, mitte ainult arvutiga. Kuna ma kirjutasin ainult seda, mida kuulsin, ei olnud grammatika kuigi hea. Aga nüüd tagantjärele on neid märkmeid lõbus lugeda. Ma ütleks, et paari nädalaga harjus keelega ära, aga lõppude lõpuks oli ikkagi palju lihtsalt sõnade meelde jätmist.

Meditsiinis on paljud sõnad muidugi ladina keelega seotud, seega see natuke aitas. Kuskil poole aastaga suutsin igapäevaselt hakkama saada ning aasta möödudes läks juba kergemaks. Soovitusena ütleksin, et ainus viis keele tõeliselt ära õppimiseks on end kohalike inimestega siduda ja nendega tihedalt läbi käia. Peale kolmandat aastat hakkasin Eestis jahil käima, kuna harrastan seda ka Soomes. Seeläbi sain suhelda rohkem erinevate inimestega, kes pole ainult minu kursuselt või minu erialaga seotud. Ja see aitas keele õppimisel uuele tasemele jõuda.

Nüüd, peale kooli lõpetamist ja siia elama jäämist, ei ole mu jaoks probleem eesti keeles teisi inimesi õpetada ja usun, et olen eesti keeles päris sorav.

Kuidas sa Soomet ja Eestit e-riigi ja digitaalsete lahenduste osas võrdleksid?

Eesti on minu arvates Soomest selles rinnas kõvasti eespool. Helsingis on tõenäoliselt käimas päris palju erinevaid projekte, elektritõukerattad ja kõik selline. Tartus meeldib mulle nüüd algatatud rattaringlus ja ma arvan, et Eesti suuruse juures ongi see hea, et uusi asju on lihtsam katsetada. ID-kaart meeldib mulle ka tohutult. Ma ei pea kandma kaasas kümmet erinevat kaarti ja nende paroole, ongi üks asi ja sellest piisab. Seega, Eesti – hea töö!

Millega sa praegu tegeled?

Hetkel töötan ma Eesti Maaülikooli Produktiivloomakliinikus ja täpsemalt olen ma seal peaarst ning ühtlasi olen ka kliiniline arst. Meil on kliinikumis viienda ja kuuenda aasta tudengid, kes teevad seal oma praktikat. Samuti õpetan valitud aineid: kliinilist diagnostikat, veidi kirurgiat, füsioloogiat, anestesioloogiat ja sõrgade tervist. Viimane on kusjuures mu niiöelda lemmik. Samuti omandan Soomes praegu oma doktorikraadi ja eriprogrammi produktiivloomadele.

Ehk mul on kokku laias laastus kolm ametit, aga ma olen parasjagu just Soome tööle minemas, kus ma hakkan töötama veidi kõrgemal positsioonil. Eestisse jään ma endiselt teatud erialasid õpetama, eriti just sõrgade tervist, seega päris kontakti ma Eestiga ei kaota. Seega lähen nüüd lõpuks ka uuesti Soome elama.

Tagasi oleksid sa saanud tegelikult kolida kohe peale õpingute lõppu. Mis oli see, mis sind Eestisse jääma pani?

See on väga keeruline küsimus. Ma tahtsin rohkem suurte karjade ja karjaloomade kohta õppida – Eestis on rohkem suuri karjaloomi ja suuremaid karjasid kui isegi Soomes. Lisaks meeldib mulle kliinikumi atmosfäär, töötasin seal aasta praktikandina ning peale seda paluti mul päriselt tööle jääda. Kuid kogu oma kaheksa aasta jooksul Eestis töötades olen ma ka Soomes tööd teinud ning samal ajal Helsingi ülikoolis õppinud.

Üldiselt lähevad eestlased Soome tööle, sest seal makstakse kõrgemat palka. Sina oled aga vastupidises olukorras. Kuidas sa kahe riigi elatustaset ja sissetulekuid võrdleksid?

Kahjuks ei ole veterinaarid Eestis kuigi kõrgelt tasustatud ja teenivad keskmist või vahel isegi sellest madalamat palka. Füüsiliselt ja vaimselt kurnava ning üpris keerulise töö kohta ei ole seega palk kuigi hea. Eriti äsja kooli lõpetanud noorte jaoks. Kuid samas on Eestis elukallidus Soomest mõnevõrra madalam, vähemalt kui ma tulin. Kui ma Soomest siia õppima tulin, siis ma arvutasin, et õppimine läheb mulle siin maksma umbes sama palju kodumaal ja peaksin suvel tööl käies sellega hakkama saama.

Kusjuures Eestis ei ole õppimine sugugi nii odav kui võiks arvata, aga õnneks toetab Soome valitsus välismaal õppijaid ning sellest rahast saab isegi ära elada. Helsingis oleks aga olnud veelgi kallim elada. Oma esialgset arvutust tehes ei teadnud ma muidugi, et mu õppetasu iga aasta kümne protsendi võrra tõstetakse, aga tulin toime.

Üldiselt elukallidusest rääkides ei saa ma tegelikult aru, kuidas eestlased üldse eluga toime tulevad. Lihtsalt palkasid vaadates on kaupade ja teenuste hinnad minu jaoks kordades kõrgemad ning paljud inimesed peavad vist ots-otsaga hakkama saama, sealhulgas ka tudengid, kes tihti õpingute kõrvalt tööl käivad. See on väga keeruline.

Sinu teekond viib nüüd tagasi Soome, kus sa hetkel õpid ja tööle asud. Samas jääd ka Eestis osaliselt õpetama. Mida toob kaugem tulevik?

Eesti on minu jaoks olnud selles suhtes väga hea riik, et olen saanud üpris kiiresti päris kõrgel tasemel teadmised omandada. Väikses riigis on lihtsam suhtlusvõrgustikke luua ja päriselt asju muutma hakata. Ma arvan, et tänaseks olen juba mõndagi teinud, et olukorda muuta. Eks näis, mis Soomes saama hakkab, aga kindlasti ei lõpeta ma Eestis õpetamist ja selle riigiga ühenduse hoidmist.

Oma kodumaal praegust haridussüsteemi vaadates – kas võid öelda, et Eestisse on Soomest ka tulevikus veterinaartudengeid oodata?

Jah. Ma arvan, et asjad on tänaseks küll muutunud ning tudengid, kes tulevad, on veidi… rahvusvahelisemad, aga Eestit peetakse minu arvates üpris rahvusvaheliseks kohaks. Ning tudengid, kes Soomest välismaale õppima lähevad, ei pruugi kohe peale õpingute lõpetamist enam koju naasta.

Minule on Eesti andnud omamoodi iseseisvuse. Siia tulin pidin kõike ise tegema, uute keeltega harjuma. Samuti olid minu õpetajad kohati ranged ja mitte päris kätt hoidvad, mis on minu arvates hea, sest pidid suutma ka ebameeldivatest olukordadest läbi tulla. Täna on see mõningal määral ehk muutumas, aga kindlasti on välismaale õppima suundumine tudengite jaoks väga hea otsus.