„Ma olen olnud pikalt iseendale tööandja ja tegelikult on sellel ka eripärane põhjus: ma ei ole julgenud oma haiguse tõttu palgatööle minna,” lausub esimese tüübi diabeeti põdev Ave Kaal-Sunduk (49).

Ave nendib, et tihti pannakse esimese ja teise tüübi diabeet ning ka selle alatüübid ühte patta. Tegelikkuses on igal tüübil kindlad omadused. „Diabeedi puhul püüame hoida oma veresuhkrut võimalikult normi lähedal, aga see on suhteliselt keeruline, kui vanasti ei olnud olemas isegi glükomeetrit, rääkimata glükoosimonitooringust. Tänasel päeval on need kättesaadavad ja asi on paremini hallatav. Just hüpoglükeemia tõttu pole julgenud ma palgatööle minna – kartsin madalat veresuhkrut ja et selle tõttu ei saa tööülesannetega hakkama,” kõneleb Ave.

Ta toob oma tervislikust olukorrast näite: „Vene ajal sain oma raviarstilt signaali, et tüsistused tulevad kindlasti ja arvatavasti kiirelt. Et ära planeeri endale peret ja lapsi, kuna sa teed nad kõik õnnetuks. Positiivne vaade elule puudus.”

Segadust võib tekitada see, et Ave kartis minna palgatööle, kuid ometi oli füüsilisest isikust ettevõtja. Ta selgitab tausta: „Vanasti oli nii, et saime pensioni. Oli seadus, et võisid olla iseendale tööandja ning sel juhul ei mindud sinu invaliidsuspensioni kallale. See oli turvalisust andev – et kui ma ei saa ettevõtjana hakkama, siis on mul midagigi taskus. Kui ise proovin, saan iga kell lõpetada ega pea kellelegi pettumust valmistama. Palgatööle minnes võeti aga pension ära.”

Soovis tuua kogemusnõustajate teadmised Saaremaale

Pisut üle kaheksa aasta tagasi tuli Ave elus ette suurem kriisihetk. Tekkis diabeedi esimene tüsistus ning ta ei näinud peaaegu üldse. „Üks silm eristas ainult valgust, teisega nägin kusagil meetri kauguselt. Ma ei teadnud ju, kui tõsine see on ja kas nägemist on võimalik taastada. Kõik see juhtus, kuigi olin käinud korrapäraselt silmaarstil kontrollis. Siis oli mul aega elu üle järgi mõelda ja teha tööalaseid ümberkorraldusi. Tol ajal oli mul maal väike pood ja mõistsin, et ei saa sellel kohal jätkata, sest mis iganes hetkel võib nägemine kaduda ja pean keskenduma tervisele,” meenutab Ave. Kauplus saigi kinni pandud.

Aktiivse inimesena ei tahtnud ta käed rüpes istuma jääda ning temast sai ka Saaremaa Diabeediseltsi juhatuse liige. „Organiseerides loenguid ja üritusi, tutvusin Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühingu ning nende tegemistega. Siis ma sain aru, et seal leidub väga palju teadmist, toetust ja mõistmist – kõike seda, mida mina varem meeletult vajasin,” räägib Ave.

Töötukassa tuli Avele aga appi umbes kolm aastat tagasi, kui temani jõudis info asutuse teenustest. „Sain teada, et nende kaudu on võimalik saada rehabilitatsiooniteenust ning tänu sellele pöördumatu nägemise kaotus võimalikult kaugele lükata või hoopis ära hoida,” ütleb ta. Ühtlasi kiidab Ave väga töötukassa juhtumikorraldajaid. „Mina olen tundnud suurt toetust ja mõistmist. Väga palju inimlikkust. Võib-olla on mul vedanud oma juhtumikorraldajatega, aga kui motiivid on õiged, siis läheb hästi,” leiab ta.

Kui rehabilitatsioonil käidud, oli piisavalt taastunud ka enesekindlus. „Leidsin, et tahan tuua seda teadmist, toetust ja head suhtumist Saaremaale. Nii läksingi õppima kogemusnõustajaks,” toob Ave välja. Kogemusnõustajana on Avest nüüdseks saanud ka töötukassa partner.

Endalgi olid kogemusnõustajate osas kahtlused

Ave oli 47-aastane, kui hakkas õppima kogemusnõustajaks. Naine ei pea seda kannapöördeks tööalases elus, sest tegelikult on ta midagi sellist juba pikka aega teinud. Lihtsalt mitte kogemustõustaja tiitli all. „Eks ma olen oma loomuselt selline – olen teisi nõustanud, jõustanud ja olnud kohal. See on mulle loomuomane. Ma lihtsalt võtsin selle teekonna ette süvitsi – et mõista, kas teen kõike õigesti. Pigem oli see minu jaoks loomulik jätk kui kannapööre,” mõtiskleb ta.

Ave tõdeb, et endalgi olid teatavad kahtlused kogemusnõustajate osas. „Kui ma lugesin alguses, mis on kogemusnõustamine – sarnase läbielamisega inimeste vahel toimuv teadmiste ja kogemuste vahetamine. Ehk siis lähen nagu sõbranna juurde rääkima, mis mul hingel on? Ja tema hakkab mind õpetama, kuidas elada? Eks tekkis natuke selline tunne, et ei tea, kas ikka tahan… Tegelikult on kogemusnõustaja õpetatud kuulama ja see on üks väga suur väärtus tänasel päeval – kui sind kuulatakse ja mõistetakse.”

Ave on veendunud, et kogemusnõustajate olemasolu on väga vajalik. „Kliendid, kes on minuni jõudnud, on selle üle olnud ääretult tänulikud. Teisalt näen, et kogemusnõustaja roll meie ühiskonnas on pika hambaga, teda ei võeta hästi vastu. Ilmselt on küsimus selles, et nende pädevus on väga erinev. Minu arust on kogemusnõustajad üks lüli vaimse tervise spetsialistide rivis. Praeguses ühiskonna sigri-migris on vaimne tervis nii haavatav. Kui füüsilise tervisega midagi kriitilist juhtub, lööb see ka vaimse tervise osas jalust. Kogemusnõustaja aitab inimesel olla mõistetud ja nähtav. Psühholoogi juurde minekuks võib järjekord pikk olla, kuid kogemusnõustaja abi saab kiiremini. See tähendab ka, et äkki saab inimene töö juurde naasta kiiremini,” selgitab ta.

Paljudel Eesti inimestel on üha raskem teha oma igapäevast tööd, sest nende tervis läheb tööl üha halvemaks. Tööandjatel on sageli keeruline märgata, millist abi töötaja vajab. Töötaja aga ei oska või ei julge abi küsida. Lõpuks jääb inimene ilma tööst ja tervisest ning tööandja heast töötajast. Aga see ei pea nii minema.

Töötukassa aitab nii tervisemurega töötajaid kui ka nende tööandjaid. Võta meiega ühendust: tervis@tootukassa.ee

Räägi julgemalt, tööta tervemalt!