Eesti inflatsioon on kasvanud euroala suurimaks ning kohati räägitakse ka hüperinflatsioonist. Kas aga me oleme juba sealmaal ning mis vahe üldse inflatsioonil ja hüperinflatsioonil on?
Inflatsioon on sisuliselt hindade tõusu protsent, mida saab nimetada ka ostujõu languseks. Eesti Pank defineerib seda kui üldise hinnataseme aastakasvu protsentides.
Inflatsiooni mõõdetakse mingi kindla ajavahemiku vältel kindlate kaubagruppide järgi, et hinnata kui palju mingi rahaühik suudab neid kaupu läbi aja osta. Näiteks 2020. aastal oli hapukoor poes 0.89 eurosenti, 2022. aastal aga 1.19 eurot. See protsentuaalne vahe kahe summa vahel näitab ostujõu vähenemist või suurenemist ja seega ka inflatsiooni.
Inflatsiooni võib vaadelda kui head ja halba nähtust, olenevalt selle suurusest. Kui inflatsioon püsib väike, nii nagu meie keskpangad tahaksid seda hoida – kuskil 2 protsendi juures, siis sellel on majandusele turgutav mõju. Lihtsustatult: inimesed on teadlikud, et hinnad ajapikku kasvavad ja pigem tehakse tarbijaotsuseid rohkem hetkes, mis annab hoogu majandusele; ettevõtted teenindavad tarbijate vajadusi ja seeläbi pakuvad inimestele tööd, kes saavad palka.
Kui inflatsioon kasvab liialt suureks, siis sellel on vastupidine mõju majandusele. Inimestel on järjest vähem võimalik tarbida, mis omakorda peatab majanduse kulgu. Ettevõtted ei suuda enam oma kaupu müüja, tööd pakkuda ja seetõttu jäävad hätta või sulgevad uksed.
Miks inflatsioon tekib?
Inflatsiooni peamine põhjustaja on raha olemasolu suurenemine. Eestis paiskus raha rohkem turule peale pensionireformi, palkade tõus oli suurem, kui kunagi varem ja inimesed hakkasid rohkem raha laenama. Küttehindade kriisi järgselt andis ka riik oma panuse raha ringlusele, kui lõi toetuste ja hüvitiste programmi, mis oli üsnagi laiahaardeline. Seetõttu räägib praegu ka Eesti Pank, et selle kütteperioodi toetusmeetmed peavad olema hästi sihitud.
Inflatsiooni saab kontrollida läbi rahapoliitiliste otsuste, mida praegu Euroopa Keskpank teeb tõstes näiteks intresse (euribor). See teeb raha kättesaadavuse inimestele kallimaks, ehk laenamine on kallim. Laenamisele võidakse ka riiklikul tasemel panna suuremad piirangud, kui praegu. Näiteks otsustatakse, et kodulaenu sissemakse peab olema vähemalt 40 protsenti eluaseme turuhinnast, mitte 15 protsenti nagu täna.
Millal saab inflatsioonist hüperinflatsioon?
Hüperinflatsiooni mõistet loobitakse tänases kontekstis tihtipeale päris kergekäeliselt, kuid tegelikkuses on see majanduses päris harv nähtus. Hüperinflastioon tekib siis, kui inflatsiooni tase on kuust kuuse väga kõrge, ületades 50 protsenti.
Selle väljendit kasutatakse, kuna hüperinflatsioon on ajalooliselt pigem sõjaajal tekkinud, kui riikide majanduslik olukord langeb ja kaupade kättesaadavus halveneb. Tava- ja esmatarbekaupade hinnad tõusevad väga järsult, mille peale keskpank omakorda prindib raha juurde, et majandust toetada. Hüperinflatsioonini jõudes, on seda juba väga raske kontrollida.
Inflatsiooni liiga järsk suurenemine on ülimalt negatiivse mõjuga riiklikul tasandil, kuna põhjustab inimestes umbusaldust riigi ja rahapoliitiliste otsuste vastu. Kui elukekskond järsult halveneb süüdistatakse ikka otsustajaid, kes sellel lasid juhtuda. Ühtlasi, kui riik soovib oma elanikkonda aidata läbi toetuste ja hüvitiste, siis liiga leebe süsteemiga võivad nad olukorra hoopis hullemaks teha. Siinkohal oleks ebapopulaarsete otsuste tegemine pigem kasulik, kui kahjulik.
Näide päriselust: 1990. aasta Jugoslaavia
Investopedia.com andmetel on üks kõige laastavamaid juhtumeid hüperinflatsioonist toimunud 1990. aasta Jugoslaavias. Tänaseks lagunenud liitriik koosnes kuuest liiduvabariigist: Bosnia ja Hertsogoviina, Horvaatia, Makedoonia, Montenegro, Serbia ja Sloveenia. Riik koges üle 78 protsendist inflatsiooni peale seda kui Serbia poliitik Slobodan Milošević riigi rahakassat omakasupüüdlikult tühjendas.
Tema vargus sundis riigi keskpanka rohkelt raha juurde printima, et riigi finantskohustusi täita ning see viis riigis inflatsiooni igapäevase kahekordistumiseni. Lõpuks jõudis inflatsioon hoomamatu 313 miljoni protsendini kuus.
Kui raha väärtus niivõrd palju langeb, siis võib juhtuda, et see valuuta lihtsalt eemaldatakse arvelt. Sealne valuuta asendatigi Saksa margaga, mis majanduse stabiliseeris.
