Tõenäoliselt on paljud restoranikülalised mõelnud, kas ja kui palju võiks teenindajatele jootraha jätta. Mõnes riigis on tipi jätmine kohustuslik, samas mõnes teises aga hoopis solvav tegu. Kuna Eestis on tipikultuur veel arenemisjärgus, uurisime teeninduses töötavatelt inimestelt, kas ja kui palju võiks ettekandjatele ja teistele teenindajatele jootraha jätta. 

Tipikultuur on veel arenemisjärgus

Eestis on huvitav olukord, kus jootraha jätmise kultuur on mõjutatud erinevatest faktoritest. Mõneti on kinnistunud nõukaaegne harjumus, kui jootraha andmine oli peaaegu et kohustus. Jootraha jäeti siis pea igal pool: sellest sõltus nii restorani sisse pääsemine kui paremate kaupade saamine, ka taksojuhtidelt ei oodatud vahetusraha tagasi. Teisalt oleme mõjutatud lääneriikide kultuurist.

USA-s ja Kanadas on tipi jätmine kohustuslik ning see mõjutab töötajate sissetulekut vägagi. Tipikultuur on seal järjest laienenud, nii et jootraha oodatakse nüüd pea igas teenindusvaldkonnas, ka iluvaldkonnas. Samas on riike, kus tipi jätmine on solvav, näiteks Aasia riikides, või ei ole saanud tavaks, nagu näiteks meie naabrite juures Soomes.