Uudis

Erik Aru: Stalin eksis, sest juba kaks surma kipub statistikaks

Erik AruFoto: Kalle Veesaar

Palju on tsiteeritud elutarku sõnu, mida olla lausunud seltsimees Stalin (või siis Saksa ajakirjaniku Kurt Tucholsky järgi hoopis nimetu Prantsuse diplomaat): “Ühe inimese surm on tragöödia, miljoni surm on statistika.”

Tegelikult tuleb USA psühholoogi, Oregoni Ülikooli professori Paul Slovici teadustöödest välja, et juba kaks inimest hakkab statistikaks taanduma. Ja statistika ju teatavasti inimestele ei meeldi, sest seda on raske haarata.

Mitte ainult teadusmaailmas, vaid ka laiemalt on populaarteaduslikesse raamatutesse-kirjatükkidesse sattumise tõttu tuntud üks tema kahe kaasautoriga valminud artikkel, mis näitlikustab kenasti, miks paljudes heategevuskampaaniates särab esiplaanil üks konkreetne abivajaja.

Inimene või statistika?

Teadlased nimelt võtsid hulga katsealuseid ja moodustasid neist kolm rühma. Kõik osalejad said ühe küsimustiku täitmise eest viis dollarit. Seejärel näitasid katse läbiviijad neile annetuse taotlevat kirja Aafrika hädaliste kohta ja küsisid, kui palju nad oleks nõus annetama.

Nagu arvata võib, nägid kolm rühma igaüks erinevat kirja. Üks lähenes asjale statistiliselt – Malawis nälgib kolm miljonit inimest, Zambia maisitoodang on langenud 42 protsenti, kolmandik Angola elanikkonnast, neli miljonit inimest on pidanud kodudest põgenema, 11 miljonit etiooplast vajab toiduabi.

Teistele näidatud kiri aga kirjeldas ühtainsat ääretult vaest 7-aastase Mali tüdrukut Rokiat ja kinnitas, et tehtud annetus aitab talle süüa osta, haridust anda, peamisi tervishoiuteenuseid pakkuda ja teda hügieenialaselt koolitada.

Pole vist keeruline arvata, kuidas läks. Esimesel juhul annetasid katsealused viiest dollarist keskmiselt 23 protsenti, teisel 48 protsenti. Tähelepanelik lugeja mõistagi küsib nüüd, et mis sai kolmandast rühmast. Täpselt, nüüd läheb huvitavaks.

Kolmas rühm nägi kirja, milles oli nii Rokia lugu kui ka statistikat sisaldav teave Aafrika üldisest olukorrast, ja selles rühmas osalejad annetasid viiest dollarist keskmiselt 29 protsenti. Nii lihtne ongi inimest statistikasse uputada.

Teiste kaasautoritega tegi Slovic hiljem teistsuguse katse. Taas oli kolm rühma, seekord aga 70 Rootsi krooni – need katsealused nimelt olid sellest riigist. Esimene rühm nägi kirja Rokia looga, teises kirjas oli aga samasugune lugu üheksa-aastase Moussa-nimelise poisi kohta.

Vahet polnud – nii poiss kui ka tüdruk tundusid küsitletavatele ühtviisi nunnud ja said umbes võrdselt annetusi, keskmiselt 37,7 krooni kumbki.

Kolmas rühm aga sai kirja, kus olid koos nii Rokia kui ka Moussa. Ja juba tõmbusid rahakotirauad koomale – kahele lapsele annetati keskmiselt kõigest 26,3 krooni. Nagu Slovic nentis ühes intervjuus: „Mida rohkem sureb, seda vähem me hoolime.“

Oled sa DigiPRO või Geenius? Vali sobiv tellimus siit.

Üleskutse

Aita meil podcaste teha ja saa kingituseks Geeniuse kraami

Toetan Autotundi Toetan Restarti Kuulan saateid

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.