Reformierakonna ja sotside kriitika valitsuskoalitsiooni plaani suhtes lõpetada Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni (ERJK) tegevus ja anda see riigikontrollile on ühtaegu kahtlemata õige, aga ajalooliselt ka pisut silmakirjalik, meenutab ajakirjanik Harry Tuul.
Paljud inimesed on ilmselt unustanud, mis ajal ja kuidas ERJK loodi. See oli kümmekond aastat tagasi, kui EKREt polnud veel olemas ning Edgar Savisaare Keskerakond oli põlu all. Riiki valitses Andrus Ansipi juhitud Reformierakond koos sotside ja toonase Isamaaga, mis kandis nime Isamaa ja Res Publica liit.
Nimelt novembris 2010 võeti avalikkusele ootamatult vastu erakonnaseaduse muudatused, millega dekriminaliseeriti keelatud annetused erakondadele. Praegugi väga kriitiline Allar Jõks oli seda juba toona. “Ainukeseks erakonna varjatud rahastamise menetlejaks on alates 1. aprillist Eestis meedia,” ennustas ta 2011. aasta alguses Äripäevas ilmunud artiklis.
Olenevalt vaatenurgast kas avalikkuse rahustamiseks või Euroopa Nõukogu juurde kuuluva korruptsioonivastase ühenduse GRECO soovitusel loodi samal ajal ka ERJK, mille liikmete hulka kuuluvad nii erakondade liikmed kui ka nn sõltumatud liikmed, kelle määravad õiguskantsler, riigikontrolör ja vabariigi valimiskomisjon.
Madalad ootused
Sellele vaatamata olid ootused ERJKle madalad ning toona tõlgendati seda kui jääkeldrit, kus tõsine mure lahendati näilise komisjoni loomisega.
Seda enam, et samale ajale langes muuhulgas ka Silvergate, kui 2012. aasta mais tunnistas Silver Meikar Postimehes, et on annetanud erakonnale teadmata päritolu raha. Juhtumit uuris prokuratuur, kuid asi kohtusse kunagi ei jõudnudki.
Muuhulgas ennustas seda aasta varem kaudselt ka Jõks. “Õiguskaitseorganid on erakonna rahastamise väärjuhtude uurimisel olnud tagasihoidlikud. Kui tegemist on erakonna rahastamisega, piisab prokuratuuril mõnest tunnist, et väljastada pressiteade kriminaalasja algatamata jätmise kohta,” kirjutas ta samas eelviidatud Äripäeva artiklis 2011. aasta alguses.
Tõsi, 2012. aastal avalikustati tunnistajate toonased ütlused ning varem erakonna peasekretäriks olnud ning toona justiitsministri ametit pidanud Kristen Michal astus aasta lõpus skandaali tõttu tagasi.
Suured skandaalid
Valdama jäi aga arusaam, et kui isegi prokuratuur ei suuda varjatud rahastamist tõendada, siis mida saakski teha üks komisjon.
Lisaks nigelale mainele tabasid komisjoni ka skandaalid. Nii on komisjoni aastaid juhtinud vastuolulise mainega Ardo Ojasalu, kes on muuhulgas avalikkusele tuntud maksuskeemide asjatundja, olles muuhulgas aidanud näiteks ehitusturul kurikuulsat ehitusfirmat Facio.
Sotside hulka kuulunud Ojasalu asus hiljem EKRE poole üle, kui sotsid ta üle parda heitsid, kuna selgus, et Ojasalu juhitud MTÜ Korruptsiooniradar on saanud Vabaerakonnalt iga kuu 5000 eurot ajal, kui ta juhtis ka järelvalve komisjoni. Ojasalu pidas seda endavastaseks vandenõuks.
Näiteks saab tuua ka juhtumi, kui Savisaare juhitud Keskerakond soovis määrata komisjoni liikmeks Priit Toobali, kes oli aga selleks ajaks juba kriminaalkorras võltsimises süüdi mõistetud.
Ka formaalsed ettekirjutused Eestimaa Ühendatud Vasakparteile, Erakonnale Eestimaa Rohelised või Eesti Vabaduspartei – Põllumeeste Kogule töötasid komisjoni kahjuks ja jätsid pigem kiusamise mulje olukorras, kus kangematele tegijatele hammas peale ei hakka.
Järelvalvel rida puudusi
Kuid siis toimus murrang. Komisjon sai justkui uue hingamise pärast seda, kui Edgar Savisaar oli Keskerakonnast taandatud. Kõik suuremad ja tuntumad juhtumid on seotud just selle erakonnaga ja sellest ajast.
Ühelt poolt näitab see komisjoni nõrkust, sest iseseisvalt suurte asjade paljastamiseks napib tal jõudu. Lootma peab sellele, kui kuriteokaaslane oma partneri “reedab”. Paavo Pettai aastatetagused ülestunnistused on selle ilmekaks näiteks.
Teiselt poolt on aga nõrgad karistused ka komisjoni tugevus. Juhul, kui vilepuhuja Pettaid ähvardaks karm vanglakaristus, poleks ta suure tõenäosusega oma andmetega päevavalgele tulnud.
On võimalik, et just poliitiline rivaliteet on taganud, et komisjoni töö on vaatamata puudustele ja skandaalidele olnud ka tõhus ning neil on ette näidata töövõite. Selle rivaliteedi roll näib aga olevat ülehinnatud. Ajaloos on näiteid, kus sama lihtsasti leitakse erakondade vahel ka üksmeel.
Veatud süsteemi sulide tabamiseks pole seni leiutanud ükski riik maailmas. Vastupidi, lõputu bürokraatlike reeglite rägastik loob just pinnase juriidiliselt korrektseteks skeemideks, mis hoopis aitavad seaduse mõttest mööda hiilida. Küll saavad eelkõige hoiakud, aga ka reeglid riske maandada.
Järelvale üleandmine riigikontrollile ei ole hea mõte, sest loob pigem probleeme juurde kiskudes ameti poliitilistesse tõmbetuultesse. Samas tasub arutelu, kas järelvalvet ja reegleid saaks täiustada.
Karistuste karmistamist, aga seda vaid juhul, kui seda suudetakse ka rakendada ehk koos volituste kasvuga. Ka näteks aegumist, sest tegu pole ju ometi genotsiidi või inimsusevastase kuriteoga, mis ei aegu.
Aga selleks aruteluks võiks võtta aega. Ootamatult ja kiireloomulisena erakondade järelvalve muutmine taandub sellisena lihtsalt Keskerakonna, Isamaa ja EKRE valitsuse sulitembuks.
