Eile õhtusöögi kõrvale rääkis meie 5aastane poeg: “Kas Sa tead, kuidas kalad paarituvad? Emaskala ja isaskala saavad kokku ja siis tulevad väikesest august terad ja pärast osadest teradest kasvavad kalamaimud.” Selle loo oli ta just omandanud hommikul lasteaias, kus õpetaja Loolo seda neile rääkis hommikuringis.
Järgnesid veel jutud sellest, kuidas kalad kakavad ja kuidas kalad hingavad. See on järjekordne näide sellest, kuidas mäng ja õppimine on nii sujuvalt ühendatud, et lapsel on vahva. Kui nad tähti õppisid, siis tegid seda puupulkadega liiva peale ja geeliga täidetud kotile.
Eelkooli lähevad peaaegu kõik lapsed
5aastased on just see vanus, kus lapsevanemad hakkavad muretsema, mis kooli nende laps pääseb ja kas lasteaed on ikka tasemel ja suudab meie võsukesi piisavalt kooliks ette valmistada. Ka meie lastevanemate koosolekul tõstatus see küsimus teravalt.
Selgus, et 90% lastest hakkab hiljemalt aasta enne kooli käima eelkoolis. Uskumatu number! Seda enam, et eelkool maksab ja nagu võisime Rahageeniuse artiklist lugeda, siis isegi 120 eurot kuus. Meeletu summa.
Kui uurisin lastevanematelt, miks nad eelkooli poolt on, siis selgus, et kahel põhjusel: 1) kardetakse, et lasteaia tase ei ole piisav selleks, et eliitkooli pääseda; 2) sotsiaalne surve – kõik ju panevad lapse eelkooli, kuidas meie siis ei pane?
Märksõna: individuaalne õpe
Number 1 punkti puhul võin täie kindlusega öelda, et lasteaed teeb väga head tööd. Eks see sõltub ka lasteaiast, aga “Sipsikus” on mäng ja õppimine tõesti imehästi integreeritud.
Sel õppeaastal hakkasid meie õpetajad tegema kaks korda nädalas täiendatud töökollektiiviga päevi, nii et neil päevil on 20 lapse peale tööl 2 õpetajat ja 2 abilist. Lihtne arvutus näitab, et nii jääb 5 last ühe täiskasvanu peale, mis on hea moodus individuaalseks lähenemiseks ja iga lapse arengutasemega arvestamiseks.
Ehk et need vanemad, kelle lasteaed ise selle peale tulnud ei ole, pakkuge välja – kas saame aidata siin kuidagi, koguda rühmaraha või vanemate hulgast leida motiveeritumaid, kes abistaksid paaril päeval nädalal n-ö õppetöö osas?
Oluline on, et iga lapse vajadusi märgataks ja seda on juba harjumuspärases rühmas väikses grupis palju lihtsam teha kui suures 20pealises võõras eelkoolis.
Pingis istumine vs liikuv õppimine
Teiseks, läbi mängu õppimine selles vanuses töötab kindlasti palju paremini kui pingis istumine ja käe tõstmine. Kindlasti jõuavad lapsed seda edaspidises elus piisavalt teha, säästkem neid vähemalt eelkoolis sellest.
Kolmandaks, miks üldse peab eliitkooli minema? Ma arvan, et ei peagi, aga sellest juba teine kord ja pikemalt.
Number 2 punkti ehk sotsiaalse surve puhul tekibki küsimus, et miks me ise taastoodame seda veendumust, et korralikud lapsed käivad eelkoolis? Kardame, et jääme vanematena sotsiaalsesse häbisse?
Et meil pole sõpradega enam millestki rääkida ja kaotame needki vähesed, kes meil enne olid? Ei usu, eksole? Samamoodi nagu kõik ei osta endale Teslasid, ei pea ka kõik käima eelkoolis.
See, et sõber Tarmol on uus Ninjagode suur Lego-komplekt, ei tähenda seda, et meie peaksime selle ka ostma. Me ju ei allu ka lapse survele viis uut Lego korraga osta, miks me siis allume teiste vanemate survele eelkooli peale ligi sada eurot kuus kulutada?
