Statistikaameti andmetel vähenes möödunud aastal suhtelises ja absoluutses vaesuses elavate inimeste arv võrreldes 2022. aastaga, kuid tajutav ilmajäetus kasvas 2024. aastal 1,5 protsendipunkti võrra.

Statistikaameti andmetel elas 2023. aastal suhtelises vaesuses 20,2 protsenti ja absoluutses vaesuses 2,7 protsenti Eesti elanikkonnast. Võrreldes 2022. aastaga vähenes suhtelises vaesuses elavate inimeste osatähtsus 2,3 protsendipunkti võrra ja absoluutses vaesuses elavate inimeste osatähtsus 0,8 protsendipunkti võrra.

Statistikaameti juhtivanalüütik Epp Remmelg selgitas, et suhteline vaesus näitab sissetulekute ebavõrdsust riigis. “Suhtelises vaesuses elas möödunud aastal ligi 274 800 inimest, keda on pea 29 000 võrra vähem kui 2022. aastal. Nende inimeste leibkonna koosseisu arvestav netosissetulek ehk ekvivalentnetosissetulek oli alla 807 euro kuus,” ütles ta.

Sissetulekud kasvasid eelkõige lastetoetuste ja pensionide arvelt

Analüütik tõdes, et suhtelise vaesuse määr on läbi aastate olnud kõrgeim üksi elavate vanemaealiste ning üksikvanemaga leibkondade seas.

“Näeme, et 2023. aastal vähenes aga suhteline vaesus enim just nende leibkondade ning lisaks veel kolme ja enam lapsega leibkondade seas,” lausus Remmelg. 

2023. aastal koges suhtelist vaesust 71 protsenti üksi elavastest 65-aastastest või vanematest, mida on kaheksa protsendipunkti võrra vähem kui aasta varem.

“Üksikvanemaga leibkondadest elas suhtelises vaesuses 30,5 protsenti, mida on 4,3 protsendipunkti vähem kui aasta varem,” selgitas analüütik.

Remmelg ütles, et lasteta tööealiste ning kahe vanemaga lastega leibkondade seas jäi suhtelise vaesuse määr samaks või kasvas mõne protsendipunkti võrra. “Seda seletab asjaolu, et 2023. aastal kasvas ekvivalentnetosissetulek kaheksa protsenti, kuid üldise sissetulekute kasvu juures kasvasid protsentuaalselt enam lastetoetused ja pensionid, mitte niivõrd palgatöö eest saadav sissetulek,” sõnas ta.

Suhtelist vaesuse määr kasvas pealinnast kaugeimates Eestimaa nurkades

“Suhtelise vaesuse määr on Ida-Viru (35%) ja Lääne-Viru (29,2%) maakonnas üle kahe korra suurem kui Harju (15,5%) ja Rapla (14,1%) maakonnas,” ütles Remmelg ja lisas, et suhtelise vaesuse määr kasvas ainsana pealinnast vaadatuna kaugeimates Eestimaa nurkades: Ida-Viru maakonnas 3,5 protsendipunkti, Võru maakonnas 3,4 protsendipunkti ja Saare maakonnas 0,4 protsendipunkti.

Absoluutses vaesuses elavate inimeste hulk on endiselt kõrgem kui 3, 4 või 5 aastat tagasi

Absoluutset vaesust koges 2023. aastal ligi 36 400 inimest ehk 11 300 inimese võrra vähem kui aasta varem. “Siiski tasub tähele panna, et nende hulk on endiselt suurem kui kolm, neli või viis aastat tagasi,” tõdes Remmelg.

Analüütik selgitas, et absoluutne vaesus näitab kui suur osa ühiskonnast ei ole võimeline end ära elatama. “Nende inimeste leibkonna koosseisu arvestav kuu sissetulek oli väiksem kui 338 eurot ehk madalam kui arvestuslik elatusmiinimum,” sõnas ta.

Absoluutne vaesus vähenes üle 65-aastaste seas. Samuti ka laste ja noorukite seas (0–24 aastat), keda oli absoluutses vaesuses 2023. aastal 9 500 võrra vähem kui aasta varem. Absoluutne vaesus kasvas mõningal määral 25–49-aastaste seas, keda oli 1 600 võrra varasema aastaga võrreldes enam. 

Ilmajäetust tunnetab iga neljas üksikvanemaga leibkond

Inimeste enda poolt tunnetatav ilmajäetus ehk nende inimeste hulk, kes ei saa endale lubada mitmeid ühiskonnas laialt levinud hüvesid, kasvas sellel aastal 1,5 protsendi võrra. 2024. aastal tunnetas ilmajäetust 7,7% elanikkonnast ehk ligi 104 700 inimest. 

2024. aastal tunnetas ilmajäetust iga neljas (25,3%) üksikvanemaga leibkond ja ligikaudu iga kaheksas (12,8%) üksi elav 65-aastane või vanem inimene. Kolmandiku võrra (34%) kasvas ilmajäetuse tajumine 2024. aastal just üksikvanemaga leibkondades, märkimisväärselt ka vähemalt kolme ja enama lapsega leibkondades ning vanemaealiste paaride hulgas.

2024. aastal tunnetas ilmajäetust iga neljas (25,3 protsenti) üksikvanemaga leibkond ja ligikaudu iga kaheksas (12,8 protsenti) üksi elav 65-aastane või vanem inimene.

Kolmandiku võrra (34 protsenti) kasvas ilmajäetuse tajumine 2024. aastal just üksikvanemaga leibkondades, märkimisväärselt ka vähemalt kolme ja enama lapsega leibkondades ning vanemaealiste paaride hulgas.

Suhtelise vaesuse määr näitab nende inimeste osatähtsust, kelle leibkonna koosseisu arvestav aasta sissetulek ehk ekvivalentnetosissetulek on suhtelise vaesuse piirist madalam. Suhtelise vaesuse piir on 60 protsenti leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist. Ekvivalentnetosissetulek on leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga.

Ilmajäetuse määr näitab nende isikute osatähtsust, kes ei saa endale võimaldada vähemalt viit komponenti 13 lõikes:

• 1) üüri- ja kommunaalkulude tasumist;
• 2) kodu piisavalt soojana hoidmist;
• 3) ettenägematuid kulutusi;
• 4) üle päeva liha, kala või nendega samaväärseid valke sisaldava toidu söömist;
• 5) nädalast puhkust kodust eemal;
• 6) autot;
• 7) kulunud või kahjustatud mööbli väljavahetamist;
• 8) kulunud riiete asendamist uutega;
• 9) vähemalt kaht paari heas seisukorras ja meie kliimas sobilikke välisjalanõusid;
• 10) kas või väikese summa kulutamist enda peale igal nädalal;
• 11) regulaarselt mõnes tasulises vaba aja tegevuses osalemist;
• 12) vähemalt kord kuus sõprade või sugulastega kokkusaamist, et koos süüa-juua; või
• 13) vajadusel isiklikul otstarbel kodus interneti kasutamist.

Hinnangud põhinevad 2024. aasta Eesti sotsiaaluuringu andmetel, mille avaliku huvi peamine esindaja on sotsiaalministeerium. Uuringus osales 5515 leibkonda. Uuringuga kogutakse aastasissetuleku andmeid, seetõttu küsiti 2024. aastal 2023. aasta sissetulekute kohta. Aastasissetulek on vajalik vaesuse ja ebavõrdsuse näitajate arvutamiseks. Sotsiaaluuringut korraldatakse ühtse metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides.