Peamine argument, miks oma portfelli investeerimisfonde soetada, on võimalus väikese rahaga saavutada suurem hajutatus erinevate ettevõtete vahel, lausus LHV maaklertegevuse juht Sander Pikkel.
“Investeerimisfondide näol on sisuliselt tegemist investorite rahakogumiga, mille võidud ja kaotused olenevad sellest, kui hästi või halvasti suudab selle eesotsas olev fondijuht tehinguid teha. Tänapäeval on järjest enam populaarsust kogunud indeksfondid, millel polegi fondijuhti, vaid jälgitakse mõne börsiindeksi liikumist,” märkis ta.
Fondide valikul tuleks tema sõnul esmalt paika panna oma ajahorisont ehk mõelda sellele, et millal on investeeritud raha uuesti vaja. Lühema kui kolme aastase perioodi puhul tuleks eelistada võimalikult madala riskiga fonde või paigutada raha hoiusele. “Ajalooliste näitajate põhjal on madalama riski ja tootlusega olnud võlakirjaturgudele investeerivad fondid. Pikema kui viie aastase horisondi puhul võib juba julgemalt paigutada raha aktsiaturgudele investeerivatesse fondidesse,” selgitas ta.
Fondivaliku kitsendamine
Seejärel võib juba valikut kitsendada konkreetsemate regioonide või majandussektoritega. Nende valikult võiks eelkõige proovida püüda hinnata nende tulevikupotentsiaali. Seda mõjutavad näiteks demograafilised tegurid ja heaolu kasv.
Üks hea näide on siin Pikkeli sõnul olnud India, kus rahvastik kasvab tempos ca 15 miljonit inimest aastas. Samas on suudetud kasvatada ka SKP-d inimese kohta ehk hindud on muutunud iga aastaga järjest rikkamaks. See võiks kohalikele ettevõtetele kasulik olla, kuna tarbijaid tekib järjest juurde, müük ja kasumid kasvavad ning need võivad viia aktsiate hinnad kõrgemale.
“Juhul kui fondil on fondijuht, siis tasub alati enne investeerimist lugeda nende tulevikunägemusest oma fondi kohta. Tavaliselt tehakse ülevaateid fondi käekäigu kohta korra kuus või kvartalis. Võimalikule ostukohale võib viidata see, kui fondijuhi hinnangul on tema fondis olevad aktsiad odavalt hinnastatud, ning ta näeb seal võimalikku kasvu,” selgitas Pikkel.
Fondijuhiga fondide puhul tasub võrrelda, kas ja kuidas on fondijuht suutnud saavutada parema tootluse kui võrdlusindeks. Samas tuleb meeles pidada, et erinevad uurimused on näidanud, et aktiivsetest fondijuhtidest ca 80% jääb alla oma võrdlusindeksile. Samas läbi börsil kaubeldava fondi indeksisse investeerides saab tootluse, mis on indeksi tootlusele väga lähedal ja tavaliselt erineb sellest ainult haldustasude poolest. Seega indeksit järgivat fondi valides tasuks mitme valiku puhul pigem eelistada madalaimate tasudega fondi.
Väikefirmad on riskantsemad
“Juba ennast tõestanud ja küpsemas faasis arenenud turgude ettevõtted on ajalooliselt olnud stabiilsemate hinnaliikumistega kui mõne areneva turu kasvuettevõte,” märkis Pikkel. Näiteks S&P 500 indeksisse saamiseks peab ettevõtte väärtus olema vähemalt 6 miljardit dollarit ning väikefirmad sinna ei sattugi. Sinna indeksisse kuuluvad firmad saavad ca 29% oma tuludest väljaspoolt USA-d.
Laiem kliendibaas, mis on hajutatud üle maailma, vähendab riski pankrotistuda. “Väikeettevõtetel on see risk suurem, sest tal on vähem kliente ning sõltuvus ühest kliendist suurem. Seda siis nende ettevõtete puhul, kes ei müü oma toodangut otse jaekliendile. Suurettevõtted suudavad seda riski paremini maandada. Kui ühes regioonis läheb halvemini, siis teise regiooni paremad tulemused tasakaalustavad seda,” selgitas Pikkel.
LHV vahendab kahte tüüpe fonde:
– Traditsioonilised fondid, mida juhib konkreetne fondijuht vastavalt fondi strateegiale. Selle investeeringud tehakse vastavalt fondi strateegiale, kas mõnda konkreetsesse regiooni või sektorisse. Traditsiooniliste fondide valikus on esindatud enamus suuremaid regioone nagu USA, Euroopa, Aasia kui ka Lõuna-Ameerika. Lisaks neile ka fonde, mis ei ole geograafiliselt piiratud ja võivad investeerida üle maailma. (Näiteks LHV Maailma Aktsiate fond)
– Börsil kaubeldavad fondid (ETF-id), mis jälgivad mõnda börsiindeksit. Indeksfondide puhul fondijuht varade paigutamise osas otsuseid ei tee ja tema eesmärk on jälgida võimalikult täpselt indeksi liikumist. Sageli nimetatakse seda passiivseks investeerimiseks. Näiteks üks tuntumaid indekseid on Standard & Poors 500, mis jälgib USA 500 suurima ettevõtte käekäiku ning seda indeksit jälgib omakorda üsna mitu indeksfondi. Kuna indeksisse otse investeerida ei saa, tuleb selle jälgimiseks seotada mõni indeksfond (ETF). ETF = Exchange Traded Fund
