Tootlus võib olla pensionifondi valikul üks olulisim indikaator, kuid siiski kiputakse selle hindamisel tegema korduma kippuvaid vigu, mida annaks lihtsal moel ja õigete teadmistega vältida. Luminori pensionifondide fondijuht Vahur Madisson annab nõu, mida tootluse hindamisel tähele panna.

Esimene viga: liiga lühike periood

Madissoni sõnul kiputakse sageli minema lihtsama vastupanu teed ning vaatama pensionifondi tootlust näiteks viimase kuu või aasta jooksul, kuna see võiks investori jaoks olla justkui kõige värskem informatsioon, mille põhjal sobiv valik teha. See aga on üks kõige sagedamini korduma kippuvaid vigu.

“Kui vaatluse alla võetakse lühike periood, unustatakse seejuures ära, et turgu mõjutavad trendid on sageli lühiajalised. Selle ajaperioodi tootlus võib olla hoopis teine kui pikema perioodi puhul, kus mõjutajaid on rohkem ning graafikult vastu vaatav pilt hoopis teine,” selgitas Madisson.

Et Pensionikeskuse kodulehel saab hinnata kolmanda samba fondide statistikat, võib nähtav numbrite rägastik esmapilgul silme eest kirjuks võtta. Madissoni sõnul tasuks pensionifondide vaates hinnata võimalikult pika ajaperioodi jooksul kogunenud tootlust, kuna just see annab investorile kõige objektiivsema ülevaate.

“Kuna üldine majandustsükkel kestab umbes 5 aastat, aitab võimalikult pikk periood hinnata, kas lühiajalised kõikumised on ära tasandunud ning milline on sellele varaklassile või pensionifondile iseloomulik pikaajaline tootlus,” märkis ta. Seega võiks pensionifondi sobivuse hindamisel analüüsida 10 või rohkemat aastat. “Mida pikem on periood, seda adekvaatsem on ka hinnang vastavale pensionifondile.

Mida teha uute fondide puhul?

Siiski on paljude pensionifondide puhul keeruline nii pikka ajaperioodi hinnata, kuna paljud fondid on turule jõudnud alles viimase paari aasta jooksul. See aga ei tähenda, et pensionifondi poleks võimalik teistega kõrvutada.

“Alati saab hinnata konkreetset portfelli või analüüsida, kui palju investeeritakse kohalikule turule, kui palju on mittelikviidseid riske ja palju muud,” tõi Madisson näiteid. Kui indeksfondide puhul on võimalik jälgida, millistesse instrumentidesse investeeringuid tehakse, siis aktiivselt juhitud fondide puhul saab samuti hinnata globaalse aktsiaturu pikaajalist tootlust. 

“Aktiivselt juhitud fondidel võivad tootluste kõikumised olla küll globaalsest aktsiaturust veidi erinevad, kuid pikas perspektiivis nad siiski tasanduvad ning tulemus võiks olla nendele küllalt sarnane,” kommenteeris ta.

Teine viga: ootus, et ebatavaliselt kõrge tootlus jääb püsima

Teine tüüpviga, mida fondijuhi sõnul sageli tegema kiputakse, on eeldus, et kui pensionifond on viimasel ajal näidanud väga head tootlust, siis see jätkub tõenäoliselt ka tulevikus. “Kui riskantne fond näitab 20% tootlust, siis see võib investori jaoks olla väga ahvatlev ning seetõttu kiputakse eeldama, et nii jääbki. Õnneks või kahjuks on suuremad tõusud  ja langused just need, mis turgudel kauaks kestma ei jää.”

Kuivõrd aktsiad ja võlakirjad käituvad turgudel väga erinevalt, tähendab see investori jaoks ka oma riskitaseme hindamist – seda aitavad hinnata varaklassi võimalikud kõikumised. “Kuna aktsiaindeksite puhul on ajalooliselt kõikumine jäänud vahemikku -30% kuni +50% aastate lõikes, tuleb investoril sellega arvestada. Võlakirjade puhul on risk väiksem, tootlus on kõikunud -15% ja +10% vahel aasta pikkustel perioodidel,” näitlikustas Madisson.

Kuid milline võiks olla ühe pensionifondi oodatav aastane tootlus? “Globaalsetel aktsiaturgude suhtes on Luminori Pensionis hinnatud  pikaajaliselt keskmiselt umbes 6% tootlus aastas ning võlakirjaturgudel umbes 3–4%. Ehkki viimastel kümnenditel on see madalate intressimäärade tõttu olnud veidi kõrgem, siis ilmselt teevad tõusnud intressimäärad tulevikus olukorra huvitavaks just võlakirjaturgude osas,” lisas ta.