Igasuguse eesmärgi täitmiseks läheb tarvis plaani, mille abil see ellu viia – see kehtib ka raha säästmise ja investeerimise kohta, kus soovitud eesmärgini jõudmiseks tuleb teha erinevaid valikuid ja otsuseid. Luminori privaatpanganduse varahaldur Kalle Kose tutvustab tuntumaid investeerimisstrateegiaid ning toob välja, millega igaühe puhul arvestada.

Strateegia tähendab plaani

Et esialgu võib sõna “strateegia” tekitada alustava investori jaoks segadust, saaks Kose sõnul seda võrrelda näiteks plaani või teekonnaga, mis aitab autojuhil soovitud sihtkohta jõuda. “Investori otsuseid kujundab väga palju just seatud eesmärk ehk see, kuhu soovitakse tegutsemise tulemusel jõuda. Eesmärk aga ei pea ilmtingimata olema midagi konkreetset, vaid võib jääda ka üldiseks – näiteks võib selleks olla vara kasvatamine, investorit rahuldava sissetuleku omamine või muretu tuleviku kindlustamine,” sõnas Kose.

Seega, kui tavaelus võiks strateegiaks olla näiteks soovitud sihtkohta jõudmiseks vajalik marsruut, siis oma “teekonna” planeerimine pole võõras ka investoritele. “Strateegia on justkui teatud printsiipide kogum, mida investor kasutab selleks, et seatud lõppeesmärk saavutada ja selleni teatud ajavahemiku sees jõuda. Kui navigatsiooniseadmes saab igaüks määratleda, mida ta oma teekonnal vältida või läbida soovib, siis sellele väga sarnane on meetod, kuidas investorina teele asutakse, ning mängib edasises väga suurt rolli.”

Siiski võib strateegia aja jooksul muutuda, kuna investor omandab pikaajalise tegutsemise käigus palju uusi teadmisi ja oskusi, millest parim enda kasuks tööle panna. “Strateegia muutmine on sageli osa õpiprotsessist, seega on see igati loomulik, et printsiibid võivad aja jooksul muutuda,” lisas Kose.

“Osta ja hoia”

Pikaajalise investeerimise vaatenurgast on kõige enam kasutatavamaks strateegiaks “osta ja hoia” või niinimetatud “osta ja unusta”, mis, nagu nimigi ütleb, tähendab vara ostmist ja selle müümise vältimist ka olukorras, kus turgudel võib minna varasemast kehvemini.

Kalle Kose sõnul on “osta ja hoia” strateegial erinevaid modifikatsioone: kui üks osa investoreid armastab tõesti soetatud vara aastateks portfelli “unustada”, siis distsiplineeritum ja aktiivsem lähenemisviis ehk rebalansseerimine tuleb mängu siis, kui portfell ei koosne vaid ühest positsioonist või fondist, vaid mitmetest erinevatest varaklassidest, näiteks nii aktsiatest kui ka võlakirjadest.

“Kui aktsiate soovitud osakaal moodustab portfellist näiteks poole, kuid hinnaliikumiste tõttu on see märkimisväärselt suurenenud, rebalansseerib investor oma portfelli selleks, et jääda kindlaks ühele kindlale proportsioonile. Positsioonide soovitud osakaalude taastamine võimaldab investorit kaista soovimatute riskide eest ning seda võiks teha vähemalt korra aastas,” selgitas Kose.

Ehkki “osta ja unusta” võiks pealtnäha olla justkui väga selge ja lihtne viis investeerimiseks, kohtub investor selle strateegia rakendamisel psühholoogiliste väljakutsetega, mis takistavad alguses paika pandud printsiipidest kinni pidada. “Kui hinnad lähevad väga kõrgeks, tekib sageli kiusatus korjata laualt vahepeal sinna kogunenud kasum. Samas võib ka näha, et end hirmust mõjutada lasknud investorid müüvad vara kohe, kui turgudel on vähegi haista langust,” näitlikustas Kose. 

Et “osta ja unusta” võimaldab eeskätt osa saada tehtud investeeringu pikaaegsest potentsiaalist, on strateegia rakendamine edukas eelkõige siis, kui algusfaasis said tehtud õiged valikud – see aga ei pruugi paljudel nii libedalt minna. “Need investorid, kes ostavad, hoiavad ja unustavad, saavad pikaajalises vaates üldjuhul parema tootluse kui need, kes end emotsioonidest ülemäära mõjutada lasevad – küll aga on strateegia edukas vaid siis, kui valikud on õnnestunud, kuna vastasel juhul võib see tootlusnumbrisse suure mõra lüüa. Seega on “osta ja hoia” strateegia puhul väga olulisteks märksõnadeks oskuslik hajutamine ja õigete valikute tegemine,” ütles Kose.

Ostuhinna keskmistamine

Teine strateegia, millest investeerimismaailmas sageli kuuleb, on ostuhinna keskmistamine – see tähendab pidevat ja ühesuguse summa paigutamist investori valitud aktsiatesse või fondidesse. “Põhimõte seisneb selles, et investeerimine on pidev ega sõltu varahinna kõikumistest. Nii tegutsedes õnnestub vähendada turukõikumiste mõju ja saavutada madalam keskmine soetushind,” lisas ta.

Et ostuhinna keskmistamine sobib hästi just pikaajaliseks investeerimiseks, kinnitab ka liitintressi efekt, mis saavutab oma võlujõu suuresti just tänu järjepidevusele. Samuti on ostuhinna keskmistamisel üks suur eelis “osta ja unusta” strateegia ees. “Et investor paigutab turgudele vara regulaarselt ja samas mahus, takistab see emotsioonidel seda otsust ülemäära mõjutada. Kui investor on kehtestanud enda jaoks reegli paigutada igal kuul turgudele üks kindel summa, on lihtsam sellele strateegiale truuks jääda, seda ka siis, kui toimub drastiline hindade tõus või langus,” selgitas Kose.

Ostuhinna keskmistamisel ei pea investor pidevalt turgude liikumisega kursis olema, vaid investeerib aktiivselt, ilma et toimuv teda ülemäära kõigutaks. Sarnane põhimõte toimib Kose sõnul ka pensionifondide puhul, kus tehakse regulaarseid sissemakseid, sõltumata turgude väljavaatest ja olukorrast.

Samas kohtab ka ostuhinna keskmistamise puhul investoreid, kes soovivad strateegia reeglistikus ümberkorraldusi teha. “Kui turud on languses, kaldub enamik investoreid uskuma, et homme saab veel odavamalt. Kui kindlat reeglistikku enda jaoks paigas pole, hakatakse ostmise peale mõtlema siis, kui turud on juba kõrgemal tasemel – see vajutab pitseri ka investori portfellile ja selle käekäigule,” möönis ta. Seega on antud strtaeegia puhul edu saavutamise üheks võtmeteguriks eelnevalt koostatud regulaarse  investeerimisplaani täpne järgimine. 

Dividendiaktsiad

Kolmas strateegia, mille kasuks investorid sageli otsustavad, puudutab dividendiaktsiaid – nimelt seisneb põhimõte just nendesse ettevõtetesse ja nende aktsiatesse investeerimises, mis maksavad regulaarselt investoritele dividende. “Selle strateegia eesmärgiks on jooksev rahavoog, mida soovi korral saab kasutada n-ö passiivse tuluna portfellist väljamakseid tehes, kuid ka osaliselt või täiel määral reinvesteerimiseks.

Pikemas perspektiivis panustatakse ka sellele, et lisaks dividendidele kasvab portfelli väärtus  aktsiahindade oodatava tõusu läbi.” Seega on dividendiaktsiad kindlasti üks potentsiaalne võimalus, kuidas investeerimisega tulu teenida.

Küll aga on dividendiaktsiatel algaja investori jaoks üks oluline väljakutse: nimelt eeldab nendesse investeerimine investorilt fundamentaalset analüüsi, kuna täna häid dividende jagavad ettevõtted ei pruugi seda pikas perspektiivis sugugi olla. “Mõni ettevõte võib täna olla väga edukas ning jagada heldelt dividende, kuid pikemas perspektiivis ei pruugi raha paigutamine kuigi tulus olla – seega peab investor tegutsema teadlikult, kui soovib dividendide näol passiivset tulu ka tulevikus teenida,” kirjeldas Kose.

Kas strateegiaid saab omavahel kombineerida?

Kalle Kose kinnitab, et kindlasti ei pea investor valima vaid üht strateegiat, vaid võib neid omavahel kombineerida – kõik sõltub investori eesmärgist. “Kui soov on teenida finantsturgude poolt pakutavat pikaajalist keskmist tootlust, võib passiivselt investeerides osta-ja-hoia põhimõttel fondiportfelliga edukalt eesmärgi saavutada. Ka hoolikalt valitud dividendiaktsiatest moodustatud osta-ja-hoia tüüpi portfell on üsna levinud lähenemine. Samuti võib dividendiaktsiate portfelli regulaarselt täiendada ostuhinna keskmistamise põhimõttel.  

On erinevaid võimalusi, kuidas planeeritud lõpp-punkti jõuda ning kindlasti võib neid printsiipe ka omavahel kombineerida ja modifitseerida, kuna aja jooksul süvenevad ka investori teadmised turgudel toimuvast,” sõnas ta lõpetuseks.