Üpris sageli aktsiatest juttu tehes kuuleme kedagi mainimas väärtusaktsiaid (value stocks) ja kasvuaktsiaid (growth stocks). Millega on tegu ja miks selline eristamine, sellest kirjutab Luminori blogis dividendinvestor.ee eestvedaja ja endine kauaaegne fondijuht Märten Kress.
Väärtusinvesteerimine
Väärtusinvesteerimise all mõistetakse investeerimisstrateegiat, mis panustab väärtusaktsiatele. Väärtusaktsiad on enamasti küpsusfaasi jõudnud firmad. Sellised, mis kuigi kiiresti enam ei kasva, turuosad selles valdkonnas on välja kujunenud, ettevõtted teenivad kasumit ja enamasti maksavad ka dividende. Sageli on tegu niinimetatud igavate firmadega – olgu siis kaupluseketid, kaevandusfirmad, pakenditootjad, kommunaalteenuseid pakkuvad firmad või muud taolised.
Üks oluline väärtusaktsiaid iseloomustav tegur on veel. Selleks on kauplemine allpool oma õiglast väärtust. Teisisõnu on aktsia turuhind mingil põhjusel madalam kui ettevõtte sisemine väärtus. Tõsi, see sisemine väärtus on väga subjektiivne hinnang. Siin kasutatakse mitmeid erinevaid meetodeid alates diskonteeritud rahavoogude meetodist kuni erinevate suhtarvudeni. Enamlevinud suhtelise väärtuse hindamise suhtarvud on hinna/kasumi suhtarv (P/E) ja hinna/raamatupidamisliku väärtuse suhtarv (P/B).
Väärtusaktsiatest mõeldakse vahel kui jalgratta ostmisest talveperioodil. Teisisõnu, väärtusinvestor ostab teatud aktsiaid siis kui teised neid ei taha. Kuna mingil põhjusel on tegu ebapopulaarse ajaga, siis need aktsiad on justkui „odavad“.
Klassikalise käsitluse kohaselt soetab väärtusinvestor aktsiad siis kui nende turuhind on madalam kui ettevõtte õiglane väärtus ja müüb need aktsiad maha siis kui aktsia turuhind on jõudnud oma õiglase väärtuse tasemele. Seega klassikaline väärtusinvestor püüab ainult üht killukest hinnaliikumisest oodates kuni turuhind jõuab taas õiglase väärtuse tasemele. Oma kannatlikkuse ja ootamise eest saab ta sageli premeeritud dividendituluga.
Kasvuinvesteerimine
Kasvuinvestorid otsivad aktsiaideid uurides hoopis muud. Üks õige kasvuaktsia on alles oma elutsükli varases faasis kasvatades kiiresti turuosa, laienedes uutele turgudele ja uutesse segmentidesse ning kasvatab kiirelt klientide arvu ja ka käivet. Kasumiga on lood nii ja naa. Osa kasvuettevõtetest võivad kasumit teenida, kuid suur osa nendest standardse raamatupidamise reeglite järgi kasumit siiski ei teeni. Valdavalt kipuvad kasvuaktsiad teenima raamatupidamislikus mõttes kahjumit ja selle kahjumi katteks kaasavad investoritelt aeg-ajalt täiendavat kapitali.
Kasvuaktsiate analüüsimisel tuleb kasutada hoopis teistsugust metoodikat. Väärtusaktsiatest tuttava P/E ehk hinna/kasumi suhtarvu rakendamine on enamasti tulutu. P/E suhtarvu baasil paistavad kõik kasvuaktsiad meeletult kallid. Või siis ei olegi võimalik P/E suhtarvu kalkuleerida, sest puudub kasum (E ehk earnings).
Seepärast hinnatakse kasvuaktsiate puhul ennekõike potentsiaali – potentsiaalset klientide arvu, potentsiaalset turuosa, potentsiaalset tulevast kasumimarginaali ja nii edasi. Üks suhtarv, millest veidigi kasvuaktsiate hindamisel ja võrdlemisel kasu on kannab nime hinna/müügikäibe suhtarv ehk P/S.
Kasvuaktsiad on klassikaliselt pärinenud valdavalt tehnoloogia ja biotehnoloogia sektorist, viimastel aastatel lisaks ka autotööstusest (elektriautosid tootvad firmad), materjalitööstusest (näiteks akutööstus), energeetika valdkonnast (päikesepaneelide tootjad), toiduainetööstusest (kanepiaktsiad, täistaimsed valmistooted) ja tarbekaupade sektorist (sporditarvete tootjad, erinevad veebipoed jmt).
Kumba siis eelistada?
Loomulikult tekib küsimus, et kumb lähenemine siis parem on? Ühest vastust siin anda ei saa. Juhul kui vaatame ajaloos tagasi ikka päris pikalt, näiteks viimased 50 aastat, siis on väärtusaktsiad näidanud kriipsuvõrra paremaid tootlusnumbreid. Näiteks USA suurfirmadest kokku pandud S&P 500 indeksist ainult väärtusaktsiaid noppides on investoril viimase 50 aasta jooksul olnud võimalik teenida +11,4% tootlust aastas. Sellest samast indeksist välja nopitud kasvuaktsiate tootlus on üle sama perioodi olnud +11,0%.
Samas juhul kui võtame vaatluse alla ainult viimased 5 aastat, on USA kasvuaktsiate tootlus olnud keskmiselt +21,3% aastas, väärtusaktsiatel kõigest +12,7% aastas.
Just selline see pilt ongi. Jah, väga pikas perspektiivis on väärtusaktsiad pakkunud kriipsuvõrra kõrgemat tootlust kui kasvuaktsiad, kuid lühemas perspektiivis on kõik tsükliline. Kord on hea mitu aastat populaarsed kasvuaktsiad, siis aga saabub taas väärtusaktsiate periood ning just nimelt viimased näitavad paremat tootlust.
