Hambaravi kallineb kiiremini kui teised terviseteenused ning eri firmade hinnakirjades on hiiglaslikud käärid. Paar aastat tagasi loodud hambaravihüvitis on küll inimesi rohkem hambaarsti juurde aidanud, ent võib vaesematele inimestele luua hoopis uusi probleeme.

Eestis on kaht tüüpi kliinikuid – need, kes on haigekassa lepingupartnerid ja need, kes ei ole. Lepingu sõlmimiseks on vaja omaks võtta haigekassa hinnakiri, mis seab kindlate teenuste eest paika kindlad hinnad.

Sotsiaalministeerium võttis värskes analüüsis ette kümne juhusliku hambaravikliiniku, millel pole haigekassaga lepingut, juulikuised hinnakirjad üle Eesti. Tuli välja, et teenuste hinnad võivad sõltuvalt teenusepakkujast kordades erineda.

Näiteks ühe juurega hamba eemaldamine võib maksta patsiendile 25 eurost kuni 130 euroni. Sotsiaalministeerium nentis, et selle teenuse puhul ei ole suur tõenäosus, et arsti kasutatav materjal erineks hinnas nii mastaapselt.

Ka näiteks standardsete teenuste puhul nagu tuimestus (injektsioonanesteesia) võivad hinnad varieeruda kaks korda, 6 eurost kuni 12 euroni.

“Patsiendil on aga endal keeruline anda hinnangut, kas ja kui palju selline hinnaerinevus on põhjendatud erinevusest teenuse kvaliteedis,” nentis analüüs.

Inimene ei tea, kui palju ravi maksta võib

Lisaks on enamiku teenuseosutajate kodulehele lisatud klausel, et teenuse täpne hind selgub kohapealsel vaatlusel. Tegelikult puudub enamasti inimesel teadmine, kui palju hambaravi võib maksta, märkis sotsialministeerium.

Erinevused hindades on märkimisväärsed juba esmasel vastuvõtul. Näiteks portaal Medihub35 koondab erinevate tervishoiuteenuse osutajate, sealhulgas hambaravi teenuste hinnakirjad. Andmeid uurides saab kiiresti selgeks, et hambaarsti vastuvõtu hinnad võivad varieeruda 5 eurost kuni 40 euroni.

“Kokkuvõtvalt võib saadaoleva hinnainfo põhjal väita, et inimesel on keeruline teha hambaraviteenuse osutaja suhtes valikut, kuna puudub selge informatsioon erinevate teenuseosutajate poolt pakutava hinna ja kvaliteedi suhte kohta,” nendib analüüs.

Kas konkurents aitab hindu madalal hoida?

Eesti hambaarstide liit on sagedasti väitnud, et Eestis on hambaravis piisav konkurents, et vähendada kiiret hinnakasvu. Analüüsi koostajad jõudsid aga järeldusele, et päris nii see olla ei pruugi.

Aastatel 2001-2018 on Eestis tarbijahinnad nii tervishoius kui ka hambaravis kasvanud kiiremini kui Euroopa Liidus keskmiselt. Kui ELi keskmised tarbijahinnad on võrdlemisi sarnased nii hambaravis kui ka tervishoius, siis Eestis nii ei ole – tervishoius tervikuna on tõus olnud aeglasem kui hambaravis.

Vahe pole sugugi väike – tervishoiu hinnad kasvasid sel perioodil Eestis keskmiselt 106 protsenti ehk veidi enam kui kahekordistusid, hambaravi hinnad aga tõusid 213% (EL-is on näitajad vastavalt 41 ja 43 protsenti).

Kui vaadata eraldi majanduskriisijärgset perioodi, kasvasid aastatel 2009–2018 Eestis tarbijahinnad tervishoius keskmiselt 23%, samal ajal kui hinnad hambaravis tõusid 48% . 2018. aasta andmete kohaselt on Eestis keskmine tarbijahind hambaravis 17% kõrgem kui ELis keskmiselt, seisab analüüsis.

Kas hambaravihüvitisest on kasu?

Alates 2017. aastast käivitus uus hambaravihüvitise süsteem. Igal täiskasvanul on kasutada 40 euro suurune hüvitis, kusjuures patsient ise peab tasuma 50% arve summast. Hüvitist saab kasutada ainult nendes kliinikutes, millel on haigekassaga leping.

Seejuures arvestatakse hüvitis arsti juures arvest automaatselt maha, erinevalt varasemast, kuni 2009. aastani makstud rahalisest hüvitisest, mida inimene pidi tagantjärele haigekassast taotlema.

Analüüsis jõudis sotsiaalministeerium järeldusele, et hüvitis on aidanud rohkem inimesi hambaarsti juurde. Näiteks on 2018. aasta elanikkonna küsitluse andmeil kasvanud nende inimeste arv, kes külastavad hambaarsti vähemalt kord aastas või sagedami: 2018. aastal külastas hambaarsti 62% täiskasvanutest, veel 2016. aastal oli näitaja 42%.

Vähenenud on nende inimeste osakaal, kes on majanduslikel põhjustel jätnud hambaarsti juures käimata. 2018. aastal oli neid siiski palju – 32% ehk pisut vähem kui kolmandik -, 2016. aastal aga 45%.

Veel toob analüüs välja, et kui 2015. aastal jättis 11,1% täiskasvanutest hambaarstil käimata, kuna see oli kas liiga kallis, liiga kaugel või oli arsti juurde liiga pikk järjekord, siis 2018. aastaks oli hambaravi kättesaadavus inimeste hinnangul paranenud. Vaatamata ravi vajadusele jättis hambaarstil käimata 6,5% täiskasvanutest (ELis keskmiselt on see näitaja 2,9%).

Vaesemale inimesele võib hüvitis probleeme juurde luua

Samas rõhutas ministeerium, et ehkki hinnang teenuse kättesaadavusele on paranenud, on see ELi keskmisega võrreldes endiselt halb ning suurim probleem on teenuse kulukus. Inimesed jätavad kuludest tulenevalt teenuse kasutamata.

Murekoht on ka selles, et uuendatud hüvitis on tõstnud leibkondade kulutusi hambaravile tulenevalt kohustuslikust omaosalusest. Paranenud kättesaadavus, millega kaasneb suur omaosalus (50%) ning mille hüvitisel on ülempiir (40 eurot) aastas, suurendab omaosalusele tehtavaid kulutusi ning võib avaldada mõju vaesemate leibkondade toimetulekule.

Piisavalt hästi ei ole suurte kulude eest kaitstud madalama sissetulekuga elanikud, kes endiselt jätavad hambaarsti juures käimata.

Arvestades, et Eestis on väga suur ebavõrdsus hambaravi kättesaadavuses sotsiaaldemograafilises plaanis, on eriti oluline jälgida omaosaluse kasvu mõju just hinnatundlikule sihtrühmale, nagu vaesemad leibkonnad, töötud ja madalama haridustasemega isikud, seisab analüüsis.

“Kehtiva hambaravihüvitise puhul puudub kaitse, mis on mõeldud spetsiaalselt vaestele, kuid just see sihtrühm jätab kõige tõenäolisemalt suurtest kuludest tingituna hambaarstil käimata. Lisaks, kui vaestele inimestele ei ole täiendavat kaitset ette nähtud, võib hüvitis ohustada vaesemate leibkondade toimetulekut,” märkis sotsiaalministeerium.

Kuidas hüvitist paremaks teha? Analüüsi koostajate hinnangul tuleb hüvitise muutmisel eelkõige keskenduda vaesemate leibkondade ning suuremas mahust teenust vajavate inimeste olukorra parandamisele.

“Prioriteetne on otsida võimalusi, kuidas kaitsta veelgi tõhusamalt elanikkonda suurte ravikulude eest ning muuta hambaravi kättesaadavamaks sihipäraselt just neile, kellele see praegu rahalistel põhjustel kättesaadav ei ole või kelle kulud on juba suured,” nendib sotsiaalministeerium.

Eesmärk analüüsida hambaravihüvitise süsteemi toimimist on kirjas valitsuse tegevusprogrammis. Äsja valminud analüüsi põhjal teeb sotsiaalminister nüüd valitsusele ettepanekud hüvitise süsteemi muutmiseks.

Analüüsi saab täismahus lugeda siit.