20 aasta jooksul on Eesti elanike sünnihetkel oodatav eluiga kasvanud 8,4 aasta võrra, mis on kiireim tõus kogu Euroopa Liidus. Juba praegu on enam kui 50 000 inimest seotud oma lähedaste pikaajalise hooldusega, kiiresti vananev ühiskond suurendab lähitulevikus hoolduskoormust veelgi. Üks võimalus hooldusteenuste rahastamiseks on kohustuslik kindlustus.
Enamasti pole lähedaste hooldajad selle töö jaoks välja õppinud, sageli osutub see liiga raskeks koormaks, mille tagajärjel satuvad abistajad ise abivajajate hulka, kirjutab Arenguseire Keskuse uuringute juht Lenno Uusküla keskuse blogis.
Pensionisüsteem pikaajalise hoolduse rahastamist ei lahenda, sest kulud on nii suured, et Eesti keskmisest pensionist selleks ei piisa. Nii pole pikaajalise hoolduse kulukad teenused praegu ega ka tulevikus enamikule Eesti inimestest kättesaadavad. Eestis on 10-20 protsenti inimesi, kellel on piisavalt sissetulekuid ja vara, et vajadusel oma hoolduskulud katta.
Kas kindlustus aitaks?
Üks võimalus vajaliku hoolduse tagamiseks on vabatahtlik kindlustus. Pikaajalise hoolduse erakindlustust pakkusid USA-s 1980. ja 1990. aastatel sajad kindlustusseltsid, kellest praeguseks on jäänud alles vähesed. USA-s maksab täisteenusega hooldekodu koht aastas üle 50 000 dollari ja kindlustusmakse näiteks 65-aastase suurepärase tervisega naisel on enam kui 2000 dollarit aastas. Terviseprobleemide puhul on maksed kõrgemad.
Seega madala sissetulekuga inimesed, kes seda kindlustust kõige enam vajaksid, ei saa kindlustamist endale lubada. Vanemas eas pole kindlustusseltsid enam valmis kindlustuslepinguid üldse pakkuma. Nii on USA-s enam kui 60-aastaste inimeste seas kindlustus alla 10% inimestest.
Teine võimalus on riiklikult kohustuslik kindlustus nagu Saksamaal, Luksemburgis ja Hollandis. Sakslased maksavad oma palgasissetulekult selleks 2,55%. Pikaajalise hoolduse kindlustus on ühtlasi ka lastetusmaks, sest üle 23-aastased lastetud inimesed maksavad 0,25 protsendipunkti kõrgemat makset. Lastetud on ju suurema tõenäosusega ka abivajajad, sest sotsiaalsed sidemed on eeldatavalt nõrgemad ning lähedastelt abi saamise võimalus väiksem.
Või jätame kõik kulud riigi kanda?
Kolmas võimalus on finantseerida pikaajalist hooldust riigi või kohaliku omavalitsuse maksutuludest. Nii on probleemi lahendamisele lähenenud näiteks Rootsi, Taani, Austria ja Tšehhi.
Jaapanis on aga leitud, et kõige kõrgemat heaolu paljudele pakub pikaajalise hoolduse finantseerimine tarbimise maksust ja et tulevikus kasvavaid kulutusi katta, peab maks olema ajas suurenev. Tarbimise maks on eelistatud nii sotsiaalmaksu või omafinantseeringu tõstmisele kui ka laenuga kulutuste finantseerimisele, sest sellel on kõige väiksemad negatiivsed mõjud inimeste heaolule ja makromajandusele.
Seda, kuidas peaks pikaajalist hooldust rahastama Eestis, arutatake homme, 29. aprillil kell 13 Arenguseire Keskuse veebiseminaril „Pikaajaline hooldus Eestis – kas tõesti vaeslapse rollis?“. Vajalik on eelregistreerimine.
