Taskuraha vastavalt vajadusele

Taskuraha andmiseks pole meil välja kujunenud kindlat süsteemi. Nemad küsivad, ja mina annan.

Eelmise kuu väljavõttest selgus, et 15-aastane sai taskuraha 110 eurot, 13-aastane 50 ning 11-aastane 30 eurot.

15-aastane: kino ja “muud soovid”

15-aastane kirjutab mulle iga päev, et ma talle 2 eurot kannaks. Juhtub see tavaliselt õhtusel ajal, kui ta sõpradega poodi läheb. Lähevad rataste või rulaga, kokku läbivad 6-8 km. Ostab limpsi, pähkleid, krõpsu. Aga kuna nad viibivad selle raames tunnike-kaks õues, siis on see mu jaoks OK.

Tema on ainus, kellel läheb raha ka muu peale. Käib näiteks sõpradega linnas kinos. Arvutame: pilet 6 eurot, ostab midagi kaasa ka 3 euro eest, pärast käivad sõpradega hiinakas või sushit söömas, umbes 10 eurot. Ja aeg-ajalt teeb ta seda kaks korda kuus.

Kuna ta on teismeline, siis on hakanud viimaste kuude jooksul tekkima soovid niisama raha saamiseks, ta on nõus tööd tegema selle eest. Ma pole sellega veel harjunud, et ei kontrolli tema väljaminekuid 100 prossa ning see teema on mu jaoks hell.

Õhus on küsimus, kas ma peaksin toetama tema (mulle mitte väga meeldivaid) tegevusi. Teisalt jälle, tema soovid on normaalsed, vanusest tulenevad. Ma ei saa silmi kinni suruda ning eeldada et minu laps on kuni 21. eluaastani igati viks ja viisakas. Aga see pole selle postituse teema ning niikuinii ei oska ise ka veel sellele vastata…

13-aastane: veel on piinlik küsida

13-aastane suhtub rahasse suure austusega. Eriti minu teenitud rahasse. Mõnikord on lausa üllatav, et kui kaks last annavad mulle lihtsalt teada et “ou emps, anna raha”, siis tema on pigem suhtumisega, et “mul on nii piinlik küsida, aga kas sa saaksid mulle palun veidi üle kanda”. Ja muidugi tänu oma sellisele suhtumisele ta saabki kõik mida vajab :) Õnneks ei vaja palju, ta ei oskagi väga midagi tahta.

Eelmise aasta jõuludeks sai tooli ja piimavahustaja. Sest ükskõik kui palju ma pinnisin, mingit vastust sealt ei tulnud. Kuni ühel päeval arvas et mõnikord oleks tore kakaod teha… Temal on päevad kõige pikemad, kolmel päeval nädalas 8-19. Temale kannan siis alati söögiraha üle, et ta päeval peale koolisöögi veel midagi saaks osta.

11-aastane “laristab” vastutustundetult

Plikake küsib muidugi rohkem kui annan. Saab kooli kaasa 1 euro ning mõnikord kuu alguses 10 eurot niisama kulutamiseks. Tema on küll täiesti vastutustundetu laristaja:) Praegugi on tal ebay lahti ning hüüab pidevalt, et ta vajaks seda või toda PetShopi (loomanäoga totaalselt ülehinnatud plastmassist jurakas).

Mõnikord olen omades mõtetes või liiga leebe või süümekates, et ma nendega nii vähe aega veedan ja tellingi talle. Eks ta mu süümekatele mängibki:) Aga ma tean, et see hullus läheb vasti mööda. Mäletan, kuidas aastaid tagasi sai täiesti absurdseid summasid Legode peale kulutatud. Tuhandeid eurosid! Kolm last, erinevad komplektid, robotid.

Suuremaid asju ostame neile jõuludeks või sünnipäevaks. Telefone vahetame iga kahe aastat tagant (valdavalt hinnaklass 200-250 eurot), arvuti on mitme peale. Kõigile kõrvaklapid… ning rohkem ei meenugi, mida poisid vajaksid.

Räägime, aga ei kogu

Taskuraha sisse ei arvesta sõprade sünnipäevi või klassi üritusi, ekskursioone, väljasõite. Taskuraha on ainult ja ainult nendele meelepäraste asjade ostmiseks. Õnneks on mul väga mõistlikud lapsed, keegi ei arva, et raha puu otsas kasvab. Nad teavad alati täpselt mu rahalist olukorda, räägin neile kõigest. Ja nad tõesti ei nõua mitte midagi.

Ja mitte ükski neist ei kogu raha. Eks see tuleneb jälle eeskujust. Kuna ma ise pole koguja, siis ei suuda neile ka seda õpetada. Kas ma olen sellest vähe rääkinud? Ei, pidevalt patran, kuidas peaks koguma ja nii oleks õige ning käituge mu sõnade, mitte mu tegude järgi:) Ma ise tahan praegu elu nautida, ma ei kogu, et mul kunagi hea oleks.

Mai-Liisi pere laste-eelarve:

Loe ka eelmist postitust: Kolme lapse ema eelarve: kuu lõpus ostan Statoilist võileibu lastele