Esimesed kogemused raha kasutamisega tekivad lastel enamasti kooliikka jõudes – ehkki alustama peaks märksa varem. Igatahes: kui sügisest on peres esimese klassi juntsu, kellel varem pole rahaga erilist kokkupuudet olnud, on järelejäänud kuud viimane aeg  teda selles vallas harima hakata.

Asjatundjad rõhutavad, et lapsed tuleks kaasata pere rahaasjadesse võimalikult varakult. Muidugi ei tähenda see, et lasteaialapsega peaks hakkama kokku panema või läbi arutama pere eelarvet. Kõik algab väikestest igapäevastest otsustest. „Näiteks võiks juba päris väike laps poes olles ise valida, kas ta tahab euro eest osta jäätist või hoopis kommi,” on psühholoog Anu Pärn soovitanud Swedbanki rahaasjade teabekeskuse vestlusringis, kus teemaks oli laste taskuraha. Psühholoog tõi välja ka vanemate eeskuju olulisuse ja märkis, et laste oskamatus rahaga ümber käia on pahatihti seotud lapsevanemate endi ebamõistlike tarbimisharjumustega.

Laste pere igapäevastesse rahaasjadesse kaasamise olulisust on rõhutanud teisedki rahatarkuse eksperdid. Peaks olema loomulik, et kogu perega arutatakse läbi näiteks see, kui palju kulub raha puhkusereisile või mõnele suuremale ostule ning kuidas, kui kaua ja mille arvelt tuleb selleks raha kõrvale panna. Nii tekib lastel arusaam, et raha ei tule lihtsalt seina seest: selleks, et saaks midagi suuremat endale lubada, on vaja mõnda aega koguda. 

Kõrvale ei maksa aga jätta ka lihtsaid argiasju, näiteks seda, kuidas igapäevane vee või elektri kulutamine kajastub laekuvatel arvetel ja mida saaks lubada, kui sealt õnnestuks pisut kokku hoida. Kui selliseid arutelusid-arvutusi tehakse pidevalt koos lastega, õpivad nad varakult mõtlema, kas tehtav kulutus on ikka vajalik ning mida saavad nemad omalt poolt teha (näiteks mitte jätta vett vannitoas jooksma), et natukenegi säästa – ja mitte ainult raha.

Küsimusi tekib palju

Kes seni pole lapse rahakoolitusega eriti tegelnud, võib ka ise üllatuda, kui palju tekib järsku küsimusi. Kui suur peaks üldse olema esimese klassi õpilase mõistlik taskuraha, kas anda päeva-, nädala või kuuraha, kas oleks targem lasta tal esialgu askeldada sularahaga või avada lapsele pangas konto ja õpetada ta kohe kasutama vaid pangakaarti. 

Summad sõltuvad kindlasti pere võimalustest, aga taskurahaga liialdada kindlasti ei maksa. Paljud kogenud pedagoogid võtavad rahateema jutuks ka esimestel lastevanemate koosolekutel – iseenesest oleks hea, kui keegi põnnidest ei tuleks kooli rahaga praalima ja kasinamate võimalustega kaaslastes ebamugavust tekitama. 

Kas päeva-, nädala- või kuuraha, sõltub ennekõike lapsest ja selle üle oskavad vanemad ise kõige paremini otsustada: loomult säästlikule lapsele võib ilmselt korraga kätte anda kuu taskuraha, pillajaloomuga põnn võiks ehk alustada nädalarahast ja saada kogemusi eduka säästmise või kiiresti miinusesse jõudmise läbi, suurt laristajat annab vaos hoida päevasummaga, mida lapse rahatarkuse kasvades saab siis muuta näiteks nädalarahaks.

Kas sularaha või pangakaart?

Kas aga lasta lapsel arvutada kokku münte või alustada kohe pangakaardiga? Tallinlannast raamatupidaja, kes oma nime avaldada ei soovi, on veendunud, et alustada tuleks sularahaga – nii on rahatarkadeks kasvanud tema kolm vanemat last, kellest üks juba tudeng (”Ja rahaasjades väga arukas!”) ning samamoodi alustab sel sügisel ka pesamuna oma kooliteed. 

„Minu meelest on see lapsele parim võimalus, sest nii on tal olemas ülevaade, kui palju tal raha järel on, kas järgmise ostu jaoks veel jagub või ei – ja eks arvutamisoskuse edendamises lähe see reaalse raha lugemine ka asja ette,” põhjendab suure pere ema oma eelistust. 

„Kui ta algusest peale kaarti kasutab, siis peaks temaga vähemalt neid väljavõtteid analüüsima, jälgima, millele ja kui palju kulutas, aga sageli pole selleks aega ja mu meelest ei anna see ka nii head tulemus, sularahaga arveldades on lapsel endal pilt palju selgem. Paberrahagi ma esimese klassi jütsile ei annaks. Tema ostud on ju ikka peamiselt kooli puhvetis või siis mõni maiustus poest – las aga majandab müntidega, õpib palju kiiremini.” 

Muidugi on õhus ka oht, et kaardiomanikel on müntide kõlistajaile üht teist öelda, samamoodi nagu tekivad vastuolud nuti- ja nuputelefoni omanike vahel: häh, sul polegi …. „Mina olen omadele selle küll suutnud selgeks teha, mida tasub südamesse võtta ja millest ei maksa väljagi teha, sellest meil probleeme ei teki,” on ema kindel. „Kaugem eesmärk – arukas majandamine – on ikka olulisem”. 

Kolm olukorda päriselust

Seisukohal, et mõistlikku rahakasutust tuleb hakata õpetama juba varases lapseeas, on ka põhjanaabrite rahatarkuse eksperdid. „Rahast peaks rääkima sama tihti kui toidust,” ütleb majandusõpetaja ja kolme lapse ema Nina Nordlund pereportaalis Vauva.fi. Temagi rõhutab, et rahaasjadega kurssi tuleks viia juba koolieelikud, aga hiljemalt siis, kui laps läheb kooli, tuleks temaga kokku leppida raha kulutamise reeglid. Nordlund soovitab vanematel muu hulgas mõelda kolmele olukorrale, kuhu oma rahaga ise toimetama hakkav vastne koolilaps paratamatult satub – hea oleks need olukorrad aegsasti lapsega läbi rääkida.

• Peadpööritav vabadusetunne

Esimesi kordi omapäi poodi minnes tekib olukord, kus ahvatlused riiulitel on esimest korda lapsele kasutada oleva summa ulatuses vabalt kättesaadavad. 

Mõistlik on lapsega selgelt kokku leppida, kui sageli tohib ta poes käia ja mida on tal lubatud osta. Näiteks kui lapsel jääb tundide ja huviringi või trenni vahele selline ajaauk, millega kodus ära käia ei jõua, aga süüa oleks vaja, siis on loomulik, et selleks eineks saab ta eraldi raha – kui taskuraha pole juba niigi arvestatud selle toidukorra võrra suurem.

Ka tasub rõhutada, et sõpradega koos poodi minnes maksab üldjuhul igaüks oma ostude eest ise – ja kui sõbral näiteks mõnel päeval raha pole, oleks mõistlik seekord poeskäik üldse vahele jätta. Põhitõde – et lihtsalt niisama kaaslastelt raha ei laenata – võiks selgeks saada võimalikult varakult, märgib Nordlund: see õpetab jälgima, kas ja milleks oma rahast piisab, ning kasvatab sisse arusaama, et inimene ei saa elada üle oma võimete.

• Nädala raha haihtub paari päevaga

Esialgu võib see kergesti juhtuda. Et kulutamist vaos hoida, arvutage koos lapsega, kuidas päeva-paari jooksul näiteks maiustustele kulutatud summadest, mis igaüks omaette on väike, saab kiiresti kokku uskumatult suur. Õpetage, et kogu raha ei pea korraga ära kulutama. Ka väikesele lapsele saab õpetada, et kogu saadud raha ei pea kohe ära kulutama ja veenge teda proovima ka mõneeurosest nädalarahast midagi säästa.

Tehke aeg-ajalt kokkuvõtteid, et lapsel oleks ülevaade, kuidas säästetud summa kasvab ja kuidas aina klähemale jõuab võimalus osta kokkuhoitud raha eest midagi, millest ta on unistanud. Esialgu võiks kokku leppida nii selle, kui palju laps nädalarahast vabalt kulutada võib ja kui palju säästudesse paneb, aga ka selle, mida ta kogutud raha eest osta soovib – esialgu võiks see olla midagi odavamat, et kogumisele ei kuluks aastaid vaid tulemus oleks kiiremini näha. Niii saab laps kogemuse, et mõistlik kulutamine võimaldab endale midagi toredat lubada.

• Laps tahab sõbra kaasa kutsuda

Näiteks on pere minemas veekeskusse, kinno, lõbustusparki või loomaaeda – mõistagi tekib siis küsimus, kes sõbra eest maksab. Lihtsalt käega lüüa ja lapse sõbrale kogu käiku välja teha ei maksa üldjuhul ka siis, kui see pole perele probleem – esiteks peab ka sõber õppima oma rahaasju korraldama ja teiseks võib sellest tema vanematega hoopis arusaamatus tekkida.

Kõige lihtsam on, kui asi saab aegsasti perede vahel läbi räägitud ja kokku lepitud. Küll aga tuleks last julgustada, et ta rahateema ise sõbraga jutuks võtaks juba siis, kui ta teda kaasa kutsub. Kui lapsed õpivad varakult ja valehäbita rahast rääkima ning mõistlikke valikuid tegema, suudavad nad seda tõenäoliselt teha ka täiskasvanuina.