Sissemakse on küsimus, mis puudutab ühel või teisel viisil igaüht, kes kodulaenu taotleda soovib. Millest lähtuda sobiva suurusega sissemakse arvutamisel ning mida veel silmas pidada, räägib Luminori eraisikute panganduse juht Tanel Rebane.
Kui palju tavaliselt sisse makstakse?
Kodulaenu taotlemisel on omafinantseeringu küsimus kahtlemata üks põletavamaid teemasid: kui teatud sihtgruppi kuuludes on võimalik sissemakse osakaalu vähendada 10%-le, siis tänasel päeval pole enam haruldane, kui pangad soovivad kliendilt 20% sissemakset. “Kõige levinum ja tavalisem osakaal sissemakseks on siiski 15%,” kinnitas Rebane.
Siiski leidub koduhuviliste seas ka neid, kes teevad miinimumsummast suurema sissemakse, valides omafinantseeringuks näiteks 30% või 40% kinnisvara maksumusest. “Kõrgete intresside tõttu näeb hetkel turul ka tavapärasest rohkem neid, kes ei kasuta finantseerimiseks kodulaenu, vaid ostavad kinnisvara kohe välja, kuna ei soovi kõrgeid intresse maksta,” lisas ta.
Olukord on aastatega muutunud
Kui varem kuulis ekspertidelt soovitust hoida sissemakse osakaal kinnisvara soetamisel võimalikult madal, siis just intressid on põhjus, miks olukord tänaseks muutunud on. “Oleksin ka ise aasta-kaks tagasi soovitanud maksta kinnisvara soetamisel sisse võimalikult väike protsent omafinantseeringut, kuid praegu on kindlasti käes hetk, kus sissemakse suurust tasub hoolikalt kaaluda.”
Nimelt on omafinantseeringu suurus seotud paljuski kliendi tuluootusega – kui kodulaenu puhul on marginaal näiteks 6%, kuid oodatava tulu ootus umbes 8–12%, tasub hoolikalt kaaluda enne, kui otsuseid tegema rutatakse. “Kui tegemist on noore inimesega, kes soovib siseneda või juba tegeleb investeerimisega ning kelle ootus on teenida investeerimisega rohkem, kui pangale tagasi makstakse, tasub igal juhul kaaluda võimalikult väikest sissemaksu, et vaba raha investeerida,” kirjeldas Rebane.
Kui aga investeerimise vastu huvi ei tunta, on kõrgete intresside keskkonnas mõttekam sissemakse suurust võimaluse korral suurendada. “See on eelkõige mõistlik samm selleks, et vähendada igakuiseid intressikulusid, mis on kodulaenu vaates hetkel üpris kõrged,” täpsustas ta.
Samas ei saa sissemakse suuruse arvutamisel üle ega ümber ka laenuvõtja vanusest – kuivõrd igakuise laenumakse suurus on seotud ka laenuperioodi pikkusega, on just nooremad inimesed need, kes võtavad laenu 30 aastaks ehk maksimumiks ning teevad sissemakse, mis on nende võimuses. “Sellel on lihtne põhjus: igakuine laenumakse soovitakse hoida võimalikult madalal tasemel tänu pikale laenuperioodile.”
Sõltub kliendi võimalustest ja vajadustest
Siiski tasub noortel inimestel mõelda, kui kaua planeeritakse kodulaenuga ostetud kodus elada, kuna ka seda teadmist saab laenukoorma kergendamiseks nutikalt ära kasutada. “Kui kinnisvara planeeritakse osta näiteks 5 järgnevaks aastaks ning valitakse annuiteetgraafik, ei mõtle paljud ostjad sellele, et sellise graafiku puhul makstakse algusaastatel rohkem intresse ja vähem laenu ennast. Nii on intressikulu esimesel viiel aastal kordades kõrgem ning laenuosa suurus väheneb seejuures väga aeglaselt,” selgitas Rebane.
Et ostjale oleks kasulikum müüa kinnisvara siis, kui üks osa laenust on tagasi makstud, tasub selle teadmise valguses sissemaksu võimaluse korral suurendada ning mõelda seejuures ka näiteks võrdsetes põhiosades laenu tagasimaksmise graafikule.
“Loomulikult sõltub väga palju kliendi võimalustest ja vajadustest – sellest sõltub nii sissemakse suurus, laenuperioodi pikkus kui ka valitud tagasimaksegraafik. Seega soovitan igal juhul pangaesindajaga nõu pidada ja parim plaan paika panna,” ütles ta lõpetuseks.
