“Kas sa oled uus õpetaja?” küsib lasteaia õuel orienteerumismängu mängiv eelkooliealine noorhärra talle võõralt näolt. Päevaks lasteaia vabatahtliku rolli astunud ajakirjanik kuuleb seda küsimust veel korduvalt. Uudishimu on arusaadav, sest enamik siin toimetavatest põnnidest pole mehest lasteaiaõpetajat mitte kunagi näinud.

Tõepoolest, kinnitab Rakvere Kungla lasteaia õppealajuhataja Terje Makarova, et kõik enam kui 40 õpetajat ja õpetaja assistenti ning abi on siin lasteaias naised ja ega mujalgi lugu oluliselt teine pole. Miks küll? Mine võta kinni, ei oska midagi kindlalt arvata ka õppejuht. Vahest sotsiaalsete hoiakute tõttu? Samas võiks mehi lasteaias rohkem töötada küll, kas või sellepärast, et põnnidel oleks ka lasteaias meestest eeskujusid.

Rutiin – mis see veel on?

Niisiis on ajakirjanik end lasteaeda töövarjuks munsterdanud, et oma nahal järele proovida, mida lasteaiaõpetajate ja nende abide töö endast õieti kujutab. Ühepäevaseks töökohaks saab Krõlli rühm, kus vägesid juhatab õpetaja Airi Tõnn, kes koos assistent Birgit Aasa ja õpetaja abi Merilin Petersoniga paneb alustuseks paika, mida vaatleja tegema peaks – aitama, kus saab! – ning saadab abilise koos Aasaga õue lapsi vastu võtma.

Nimelt võetakse hommikul – kui ilm vähegi lubab – põnnid vastu just õues ja mängitakse seal kuni hommikusöögini. Värske õhk parandab ju isu ja pealegi on õues toimetamine siin lasteaias au sees. Vanemad toovad lapsi järgemööda juurde ja vaatlejal on juba viienda hoolealuse jõudmise järel pilt üsna sassis, kes ja kus täpselt askeldab ning ega keegi kuskile kadunud pole. Õnneks on kogenud kolleegina toeks Aas, kes teistele õpetajatele külalise tutvustamise kõrvalt hoolealuseid kullipilgul jälgib – kõik paistab tal kontrolli all olevat.

Aeg lendab lastega kui linnutiivul ning ongi aeg minna einestama. Enne seda tuleb lahti riietuda. Paarikümne mudilasega võiks see omaette ooper olla, kuid õnneks on tegu ikkagi suurte lastega, kes eriti palju abi ei vaja – enamik on juba viiesed! Nende asjalike tegelastega pole muret isegi söögiajal ning õigupoolest paistab laua katmise järel ainsaks tegevuseks olevat parema isuga kasvandikele juurde tõstmine – järelikult maitseb puder hea.

Pärast hommikusööki jõuavad lapsed mängida vaid hetke, kui juba tuleb minna vaatama etendust. Üks rühm esitab täna oma nägemuse Punamütsikesest – tulemus meeldib nii õpetajatele kui lastele ja tänukummarduseks rivvi võtnud näitlejad peavad omajagu ootama, et aplaus vaibuks. 

Seejärel minnakse hommikuringile ehk rühma kogunemisele, kus tervitatakse päeva ja räägitakse koos natuke tarka juttu. Tavalisel lasteaiapäeval toimub see kohe hommikueine järel, aga täna läks etendusele minekuga natuke kiireks ja seetõttu peab hommikuringi tegema natuke hiljem. Aga sellest pole midagi.

Koos arutatakse tähtsaid asju. Kuna parasjagu on käimas südamenädal, saavad kõik lapsed kaardi, kus peal mingi toiduaine. Koos mõeldakse välja, kas see on südamele hea või pigem mitte. “Õun.” – “Jaaa,” kostab vastuseks mitmelt poolt. “Banaan.” – “See on südamele hea,” kinnitatakse.

Mõnikord juhtub, et lapsi hakkab huvitama teema, mis on küll tähtis, aga millest nemad veel päris hästi aru ei saa ja mis seetõttu neile natuke naljakas näib. Siis võtavadki õpetajad teema programmi ja tehakse see asi just hommikuringis üksipulgi selgeks. Näiteks – kust ikkagi tuleb kaka ja miks? Kui asi teada, ei pruugi see enam pooltki nii naljakas olla ja samas on jälle palju tarkust juures.

Pärast hommikuringi asutakse jälle õue sättima. Enne veel saavad kõik proovida keedetud valget uba. “Nagu läbipaistev kapsas,” leiab üks maitsja, teine aga arvab, et see on nagu kartul.

Tegelikult on päev natuke eriline – südamenädala puhul on rutiinist välja mindud ning lihtsalt mänguaja asemel on tervele lasteaiale korraldatud hoopis orienteerumine. Nagu üks mees otsivad nii väikesed kui suured paberilehti lillekeste ja madudega. Ehk on mõni lipik selle kiige all? Või hoopis tolle lipu juures? Otsimine pole lihtne töö ja töövari saab korralikult vatti, kui koos lastega märke taga ajab ning ühe asjaliku tegelasega isegi terve raja läbi käib.

Samas on ka vahva. Vahepeal tekib ainult küsimus, kuidas küll suudavad õpetajad ja nende abilised kogu sellel virvarril silma peal hoida nõnda, et kadusid ei teki? Selle kohta uurides ütlevad nad, et mis seal siis on, lihtsalt harjumise asi. Ja kui nad nii ütlevad, küllap siis tuleb neid uskuda.

Õues toimetades ja ühel hetkel taas tuppa minnes tundub töövarjule järjest enam, et see töö on ikka tore: tunne aina rõõmu laste siirast suhtlusest ja vahetutest emotsioonidest ning ela kaasa nende arengule ja saavutustele. Kaks aastat tagasi Kunglas tööle asunud Peterson ütleb, et see tõesti ongi vahva: kõige muu kõrval näiteks selle poolest, et amet on vaheldusrikas ja huvitav ning rutiini siin niisama lihtsalt ei teki.

Ainult lust ja lillepidu? Siiski mitte

Nagu elu ise, pole ka töö lasteaias sugugi üks pidev rõõm. Eks juhtub ju sedagi, et mõni väike mänguasi tekitab mänguhoos pisikese tüli, mis kellelegi pisara silma toob. Siis ei aita muu, kui et õpetajatel tuleb koos lastega maha istuda ja hakata arutama, mis, kuidas ja miks täpselt juhtus ning kuidas olukorra ikkagi lahendama peaks. Ja seejärel saabki mäng jälle jätkuda.

Ja muidugi peavad täiskasvanud mängu ja õpetamise kõrval tegema ka teist laadi tööd. Näiteks, kui unejutt lastele loetud, lähevad õpetaja Tõnn ja assistent Aas salajasele koosolekule. Või noh, kas just salajasele, aga vähemalt koosolekule. Kuid millest lasteaiaõpetajate koosolekul üldse räägitakse?

Näiteks korralduslikest asjadest, millest mõned jäävad siinkohal saladuseks. Muu hulgas võetakse arutluse alla, miks on laste kööginurk, kus liivast toite tehakse, mõnikord natuke korratu. Lühikeses grupitöös sõnastatakse aga lasteaeda iseloomustavad väärtused ning kantakse suurtele paberilehtedele viise, kuidas nende poole liikuda.

Lasteaiaõpetajate ja nende abiliste ametis veel üht-teist sellist, mis nõnda kena pole. Näiteks ütleb Makarova, et tegelikult on töökoormus märksa suurem, kui arvatakse või esmapilgul tundub. Seaduse järgi on lasteaiaõpetaja töökoormus 35 tundi nädalas. Kuid seitse tundi päevas möödub lastega toimetades justkui lennates, aga loomulikult peab õpetaja ehk terve rühma eest vastutaja ning kogu pedagoogilise töö korraldaja tegema muudki peale põnnidega mängimise ja nende abistamise.

Näiteks planeerima õppetööd ja arendavaid tegevusi, et kooli mineku ajaks oleks lastel ikka numbrid ja tähed selged ning üht-teist maailma toimimisest teada. Mängitavad mängudki peab ju keegi välja mõtlema ning väljasõidud ja muud tegevused kavandama. Ja kes muu suhtleb kõikide lastevanematega kui mitte õpetaja? Rääkimata enese täiendamisest koolitustel, milleta endast lugupidav pedagoog kuidagi läbi ei saa.

Töövarjule meenusid lasteaias toimetades ka hetked koroonapandeemia tipust, mil juhtus sagedasti, et tööd tuli teha kodus koos lastega. See polnud lihtne isegi ühe-kahe lapsega ja nagu arvata võib, ei tundu süvenemist nõudev planeerimistöö paarikümne põnni kõrvalt sugugi lihtsam.

See kõik muudab mõistetavaks õpetaja Tõnni muu jutu käigus poetatud märkuse, et tegelikult mööduvad paljud pikad õhtud kodus arvuti taga tööd tehes. Tõsi, kommentaarist ei tundu õhkuvat negatiivsust töö rohkuse pärast, kuid annab veidi aimu ameti argipäevast.

Pealegi on vastutus tõesti suur: sinu hoole all on ikkagi paarkümmend väikest inimest, kes jälgivad suure osa oma igapäevasest elust, mida õpetajad teevad, kuidas nad käituvad ja suhtlevad ning kuidas konfliktsituatsioonides hakkama saavad. Eks neid viimaseid mõnikord ikka ette tuleb, sest üsna pisikesed isiksused alles õpivad oma tundeid kontrollima.

Alushariduse õpetajaid on puudu mitmel pool

Ehk osaliselt neil põhjustel on lasteaiaõpetajaid vähevõitu? Kui loo alguses sai öeldud, et meessoost lasteaiaõpetajaid kuigi palju pole, siis õigupoolest on Eestis alushariduse õpetajatest puudus üldisemaltki.

Hea tööriist mingi valdkonna tööjõuvajadusest ülevaate saamiseks on Töötukassa tööjõuvajaduse baromeeter. See laseb valida konkreetseid ameteid ning näitab maakondade kaupa, kas ja kui palju tööjõudu selles valdkonnas parasjagu puudu on ning milline on lähiaja prognoos. Kiire pilk baromeetrile tuvastab, et lasteaiaõpetajaid on vähevõitu Põlva-, Tartu- ning Ida-Virumaal, tööjõu suur puudujääk valitseb aga Harjumaal.

Põhjusena tuuakse välja näiteks suure kogemusega lasteaiaõpetajate hulk – teisisõnu on noori ametis pigem vähem ning olemasolevad õpetajad lähevad varsti väljateenitud pensionile. Mõnel pool nähakse probleemina kvalifikatsiooniga inimeste vähesust ja mittestandardset tööaega. Harjumaal nimetatakse murekohana aga eriala omandanud inimeste vähest soovi valdkonnas töötada ning tegelikest töötasudest suuremaid palgaootusi.

Makarova sõnab, et Kunglas on asjad personaliga küll korras – selles mõttes, et inimesi puudu pole ning kui ongi olnud vajadus uus õpetaja leida, pole sellega muret olnud. Küll aga on see probleem suhtlusest teiste asutuste õppejuhtidega tõepoolest kõlama jäänud.

Eks asutused ongi natuke erinevad, ka töökorralduselt. Näiteks on mõnes lasteaias käigus mudel, kus ühes rühmas toimetab kaks õpetajat ja üks abiline, teistes on rühma ühte õpetajat toetamas kaks abilist: enamasti üks assistent ja üks õpetaja abi. Kunglas on kasutusel kombineeritud süsteem ehk mõnes rühmas on õpetajaid üks, mõnes kaks, kuid tegu on vaikse üleminekuperioodiga ühe õpetajaga töökorraldusele. 

Kumb on parem? See on kahe otsaga asi: ühe õpetajaga mudel aitab ühelt poolt kohalikel omavalitsustel kulusid kokku hoida, teiselt poolt on sel juhul vaja vähem õpetaja kvalifikatsiooninõuetele vastavaid inimesi. Aga just nende leidmine ongi kõige keerulisem, tõdeb Makarova.

Õpetaja abi või assistendi ametikohtadele praegu haridusnõudeid seatud pole (kuigi paljudel mingi erialane haridus siiski on) ning neid on Makarova sõnul ka natuke lihtsam leida. Tõsi, tulemas on seadusemuudatused, millega seatakse haridusnõuded ka abipersonalile. Ega see õpetaja abide leidmist lihtsamaks muuda, kuid õnneks on vähemalt tervel hulgal Kungla töötajatel lapsehoidja kutse omandamine juba lõpusirgel – ettevalmistus käib!