Juba aastaid nügitakse inimesi samm-sammult keskkonnasäästlikuma eluviisi poole. Üks osa sellest on prügi sorteerimine tekkekohas – teisisõnu tähendab see lihtsalt mitut konteinerit kodus ning jäätmete asetamist õigesse kasti.

Aga sellest jääb väheks – jätkuvalt on vaja prügi sorteerida ka jäätmejaamades. Tegelikult muutub see töö aina olulisemaks, sest keskkonnale pööratakse järjest enam tähelepanu. See tähendab vajadust rohkem sorteerida ning rohkem jäätmeid taaskasutusse saata.

Ning nagu kõik peavad oma tekitatud prahi ühel või teisel viisil lõpuks jäätmejaama saatma, peavad sealgi toimetama asjalikud töötajad. Noh, et kõik, mis tarbimisringi läbinud kas ümbertöötlemisele suunataks või halvemal juhul tõesti suurde mäkke ladestatakse.

Aga täpselt nagu paljud ei tea, mis meie prügist pärast selle ära saatmist saab, ei tea paljud, kuidas prügi sorteerimise töö jäätmejaamas tegelikult välja näeb. Kuigi võiks ju teada! Seda enam, et seal töötamine on mingil määral stigmatiseeritud, mis võib töötajate leidmise kohati keerukaks muuta. Äkki polegi selleks põhjust?

Pärnumaa jäätmete lõpp-peatus

Prügisorteerijate argipäevaga tuttavamaks saamise eesmärgil võtab ajakirjanik ühel augustikuu tööpäeva hommikul ette tee Pärnu külje all toimetava Paikre Põlendmaa prügila poole. Just seal “tegeldakse” Pärnumaa jäätmetega.

Tulijat on tervitamas personalijuht Gerli Kauge, kes viib külalise kõigepealt pikale ja põhjalikule ringkäigule: alustame kaalumajast ning lõpetame kompleksi teises otsas olevate kompostihunnikute (kust iga linlane võib soovi korral korralikku kompostmulda soetada) ning olmejäätmete sorteerimisliini juures.

Liin … mitmekordse maja suurune liin on liialt keeruline, et selle toimimist siinkohal üksikasjalikult kirjeldada. Põhimõtteliselt eraldavad mitu täisautomaatset sorteerimispunkti terad sõkaldest ehk erinevad materjalid üksteisest. Näiteks üks umbes keskel asuv masin analüüsib mööda konveierilinti tuleva materjali koostist ning kasutades erineva tugevusega õhuvoolu, lennutab iga materjali õige liini peale.

Prügisorteerijaid on aga sellegi masina juures tarvis, sest tehnika vajab aeg-ajalt abi ning ega materjalid end päris kõikjal ise liiguta. Suur osa tööd on siin siiski automatiseeritud, mistõttu pole selle masina peale ka operaatorite leidmisega personalijuhi sõnul suuri muresid.

Keerukam on mujal, rohkem käsitööd nõudvates punktides, näiteks estakaadil ja “platsil”. “Platsitöötajat ja platsikorraldajat leida on kordi raskem kui liinioperaatorit,” tõdeb Gerli. Just seal platsil ning estakaadil saab ka töövari oma käed tööle külge panna.

Kuidas töö käib?

Õpipoisi toimetusi jälgib ja juhendab spetsialistina Liisi, kes tuli Paikresse tööle mõned aastad tagasi täiesti loomuliku asjade käigu tulemusena – keskkonnalane kõrgharidus ja huvi keskkonna vastu olid ju olemas. Esiti kandideeris ta platsikorraldaja ametikohale, nüüdseks juhib ta ühe osakonna ehk estakaadi tööd.

Estakaad on koht, kuhu jäätmete toojaid kõige sagedamini juhatatakse ning seal tööd alustamegi. Sissejuhatuseks taas väike ülevaade ehk kuhu mis asjad lähevad. See plast siia, teine sinna, elektroonika on selles ja kile tolles kohas. Liike on liiga palju, et neid kõiki üles loendada.

Esimese kliendi vastuvõtmine läheb ladusalt – Liisil. Töövarjul on pigem raske sotti saada, milline vana maja tühjendamisest järele jäänud asi kuhu läheb. Pealegi ei anta mõtlemiseks ülearu aega, sest kellel oleks tahtmist oodata, kuni jäätmejaama töötaja üht ja teist eset käes keerutab. Õnneks on Liisi toeks ja tema juhendamisel saab masin tühjaks ning kliendid on rahul. Tehtud!

Veelgi keerukamaks läheb asi siis, kui koormas on ohtlikke jäätmeid. Kuidas teha vahet, millises vanaaegses pudelis või kotis on väetis, millises värv või lahusti? See saladus end õpipoisile tunnikese jooksul ei ava. Töötajate sõnul tulevad niisugused teadmised ajaga. Õnneks jagavad nad enda teadmisi lahkelt ning jäätmete tõstmisega näpuga näidatud õigesse kohta saab hakkama isegi töövari.

Peamurdmise järel on lausa nauditavalt lihtne aidata järjekordsetel saabujatel maha tõsta mõni külmkapp ja teler. Füüsiliselt raskem, aga mõelda pole vaja, aseta vaid teiste kodumasinate kõrvale! 

Kes mida prügiks peab

Sodi ja prügi tuuakse Paikresse igasugust. Mõnikord ka “prügi”. Näiteks leiab vahel keegi, et üleliigseks osutunud kassi õige koht on prügilas. Muidugi  ei ole kassi koht seal, loomi ei tohiks prügila territooriumil üldse olla, mistõttu on kiisupojad üldjuhul ikka loomade varjupaika viidud.

Aga tegelda tuleb ka tavapärasema kraamiga. Näiteks täiesti töökorras kodumasinate ja elektroonikaseadmetega. Liisi, kes otse loomulikult on kursis kogu jäätmejaama tööga, märgib, et märkimisväärselt suurem probleem on toidujäätmed ja muu biolagunev kraam, mida jätkuvalt palju olmeprügisse sokutatakse. Või noh, tegelikult sokutatakse jäätmetesse kõiksuguseid asju. 

See tähendab seda, et kui keegi suurte kottidega jäätmeid “platsile” toob, tehakse kõik kotid lahti ja kontrollitakse, ega seal ebasobivaid asju, näiteks ohtlikke jäätmeid pole. Või kui koormat kontrollides selgub, et seal on kõvasti sellist kraami, mille jaoks on omaette hunnik tehtud, palutakse kliendil see parem sobivamasse kohta ladustada.

Kui töövari koos Liisi ja Paikre personalijuhiga platsil ennastsalgavalt prügikotte lahti rebib, ütlevad jäätmejaama inimesed, et eks lõppude lõpuks jõuab isegi valesse kohta pandud kraam õigesse hunnikusse. Aga selleks kulub rohkem tööd ja vaeva. Ja see ongi üks põhjus, miks on sorteerimata jäätmete jaama toomine võrreldes sorteeritud jäätmetega kordi kallim.

“Kas tõesti tahavad inimesed rohkem maksta?” jääb kõlama Liisi retooriline küsimus. Ehkki sorteeritud jäätmete prügilasse toomise hind on märksa odavam, seda ometigi alati ei tehta. Või mis vähem – Pärnumaa elanikud saavad paljud asjad siia ära tuua jumalamuidu. Näiteks ohtlikud jäätmed. Tõsi, iga vald on seadnud eri koguse, mida mingi aja jooksul ära tuua võib.

Ohtlikest jäätmetest (aga see seondub ka kõikide teiste hinnakirjas olevate liikidega) rääkides selgub veel, et teinekord on prügisorteerija roll ka inimeste õpetamine ning seda nii otseselt kui kaudselt. Estakaadile toodud asju koos klientidega sorteerides räägib Liisi neile, kuhu ja miks millised jäätmed käivad. Targemaks saavad nii kliendid kui töövari. Veelgi otsesemalt tuleb õpetada lasteaedade ja koolide “delegatsioone” ehk külastusel käivaid noori. Ikka selleks, et nemad suureks saades rohkem keskkonna peale mõtleksid ning muuhulgas teaksid, mida näiteks välja sorteeritud eri liiki plastidest teha saab.

Ametiga käivad kaasas eelarvamused

Ehk on lugeja juba aru saanud, et prügisorteerija töö võib olla vägagi erinev ja omanäoline olenevalt sellest, kus keegi parasjagu töötab. Näiteks ühe mehe ülesanne Paikre Põlendmaa jäätmejaamas on niisugune, mille vajalikkuse peale ehk igaüks ei tulekski – tema tegeleb metallide eraldamisega. Valamusegistid, kraanid, boilerid, elektroonika ja muud vidinad – need kõik kogutakse kokku ning materjalid eraldatakse.

Või rasketehnika – keegi peab ju seda juhtima. Paikre uhkeima masina ehk “mäetallaja” praegune põhijuht tuli selle koha peale väljastpoolt, kuid küllap on koha vabanedes selle juhiks kandideerida lihtsam inimesel, kes samas firmas sama masinaga juba enne opereerinud. Mitu Paikre töötajat on masina juhtimiseks vajalikud oskused omandanud muu töö kõrvalt. Rääkimata muust rasketehnikast, mida jäätmejaamas jagub.

See omakorda tähendab, et jäätmejaam pakub ka arenguvõimalusi, näiteks spetsialiseerudes või ka kerkides. Siinsamas Paikres on ettevõtte 60 töökoha hulgas selliseid, mida tulevikus heal meelel ettevõttesiseselt täidetaks. Toogem näiteks kasvõi osakonnajuhid – kui senised juhid lahkuvad või karjääriredelil edasi liiguvad, peab ju keegi nende kohad täitma.

“Aktiivset panust me hindame,” ütleb Gerli tööpäeva keskel. See tähendab, et enda arendamine, vastutuse võtmine ja panustamine on tunnustatud. Aga tunnustusest rääkides … kuidas nendel ametikohtadel palgaga on? On nagu on. Statistikaameti palgarakenduse andmetel teenivad jäätmesorteerijad Eestis keskmiselt 995 brutoeurot kuus. Suureks on seda töötasu ehk raske nimetada, aga kas seda on vähe? Eks see ole tööotsijate otsustada.

Platsikorraldajate leidmisel peab Gerli hoopis suuremaks probleemiks teatavaid stigmasid: paljudel on arusaam prügilast kui seesugusest … teistsugusest kohast. “See on arusaadav, kui sa ei tea, mis siin toimub,” märgib ta ning tunnistab, et kui ta ise umbes kolm aastat tagasi ettevõttesse tööle asus, oli ka tema poeg natuke umbuslik. Aga nüüd on nii, et laps on emaga töö juures kaasas käinud ja arvab hoopis, et tegu on töötamiseks ühe igavesti vägeva kohaga.

“Tegu ongi ju ringmajanduse keskusega,” leiab Paikre personalijuht ning ütleb, et tegelikult on töö jäätmejaamas nagu iga teinegi. “Aeg-ajalt on ehk natuke spetsiifiline lõhn, aga töö on tänuväärne!”