Tegemist on olnud erandliku ja kogu maailma muutva aastaga, mille dramaatilisus väheneb aja möödudes ja positiivsed viljad valmivad ajapikku, ütleb Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Urmas Viilma.
„Üldkokkuvõttes oleme selle aastaga palju juurde õppinud ja tugevamaks saanud. Aga samas on nõrgemad jäänud mitmel juhul veelgi haavatavamasse olukorda, kui mõtleme niigi üksilduse käes vaevelnutele kodudes ja vanadekodudes, toimetuleku piiril tegutsenud ettevõtetele, mis pidid oma tegevuse lõpetama, või töötutele, kelle lootus erialast tööd leida lükkus veelgi kaugemasse tulevikku.
Arvan, et oleme siiski seni päris hästi kriisi ohjeldamisega hakkama saanud ja selleks ühiselt pingutanud. Kuid kriisist väljumiseks tuleb veel palju ühiselt pingutada.
Murelikuks teeb, et ehkki sellised kriisid võiksid rahvast ühendada, ei ole märgata, et polariseerumine ja lõhestumine oleks pandeemia tingimustes Eestis vähenenud. Vastasseisud on veelgi enam kindlustunud ja see ei ole pikas perspektiivis ühiskonna tervisele hea.
Kurb on, et need, kes peaksid rahvast ühendama, ei ole suutnud seda rolli täita. Pean polariseerumise põhjuseks muuhulgas ka neutraalsete, erapooletute ja tasakaalustatud teemakäsitluste vähenemist meediaruumis, kus kõik lockdowni tingimustes on pidanud sunnitult palju aega veetma.
Iga arvamus, mida esitatakse on millegi poolt või millegi vastu, vähe on arutlemist. Erinevad meediumid keskenduvad egoistlikult pigem sellele, et oleks võimalikult palju vaatajaid, lugejaid ja klikkijaid ning sellest tulenevalt rohkem reklaamiraha. Tähtis ei ole enam see, et inimesed võiksid olla paremini ja võimalikult laiapõhjaliselt informeeritud, et kujundada ise oma arvamus, vaid meediatarbija meelsust püütakse suunata ajakirjaniku maailmavaatega haakuvas suunas.
Kui meedia minetab erinevate teemade käsitlemisel neutraalsuse ja tasakaalustatud käsitluse, ei ole võimalik ühiskonna lõhestamist enam vältida, veel vähem tagasi pöörata. Tasakaalu ei too erinevate arvamuste esiletoomine erinevates artiklites või saadetes, vaid ühe artikli või saate raamides. Seda esineb üha vähem.
Positiivset hoiakut on aidanud hoida teadmine, et selles kriisis ei ole Eesti üksi, vaid tegemist on globaalse kriisiga. Kui kogu inimkond tajub sarnaseid probleeme ja seisab samasuguste väljakutsetega silmitsi, siis ka mõistetakse üksteist paremini ning püütakse toimida toetavalt.
Eesti vaates oleme üldiselt rahvana sellest kriisist läbi tulnud kindlasti tugevamana kui varem. Paljudes eluvaldkondades on 2020. aasta olnud tõeline digipöörde aasta. Nõnda ka kirikute jaoks. Kogudused, kus alustati veebijumalateenistuste, -palvuste ja erinevate muude interneti kaudu vahendatud tegevustega, on sellest aastast palju võitnud. On päris selge, et uute põlvkondade kõnetamine ja nende kirikusse toomine käib tulevikus läbi veebi.
Väga rõõmustav on seegi, et Eesti inimesed taasavastasid kodumaise looduse ja erinevate omanäoliste paikade ilu.“
