Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere artikkel ilmus 12. märtsil ajalehes Sirp. Avaldame teksti autori loal.

2020. aasta hilistalvel algas midagi, mis mõnda aega tundus kui halb unenägu. Vahepeal tundus, et see läheb mööda. 

Praegu on see aga märksa võimsamalt tagasi, paremini läbi tunnetatud ohuna, millest aegamisi on saanud elu osa. Muidugi, ükskord me võidame niikuinii sellegi haiguse. Inimene on nii vintske liik küll, et üks viirus teda rajalt maha ei võta. Kuigi haiget võib teha ja raviarve tuleb arvatavasti kopsakas.

Algusest peale oli selge, et see, milline saab olema ärkamine pandeemia-painajast, sõltub pea täielikult meist endist. Ennekõike võimest aduda, mis parajasti kõige hullemini ähvardab, kuidas neid ohte leevendada, mis kindlasti muutub ja kuidas end uueks olukorraks ette valmistada.

Sest see, mida oodata või karta oskame või millele end häälestada suudame, ei olegi nii hull. Isegi kui prognoosid on toored, mitte piisavalt rangelt põhjendatud või sisaldavad suurt määramatust, on tuleviku võrsed kindlasti juba nende tegemise ajal olemas. Ainult et me ei tea, millised need on. 

Mida rohkem püüame olemasolevate teadmiste, raudse loogika ja parimate mudelite abil tulevikku piielda, seda kiiremini ja väiksemate kahjudega saame painajast lahti ja seda paremini oleme valmis kohastuma uute tingimustega.

Pandeemia tuli haudvaikselt

Tarkade inimeste jaoks jõudis probleem kohale siis, kui Hiina pani 23. I 2020 Wuhani ja seda ümbritseva Hubei provintsi linnad rangesse karantiini. Polnud kohe selge, kui valus see teisel pool maailma pead tõstnud haigus oli. 

Kord kümmekonna aasta tagant on analoogilised häired ikka üle maailma käinud. See, mis toimub kaugel eemal, jääb ka võõraks mureks. Aga need, kel suures maailma toimuva tunnetus seljaajus, hakkasid juba kaitsemaske tellima.

Edasi tulid ärevad sõnumid Itaaliast. See pole enam üldse kaugel. Sinna käis otselend ja selle kandiga on palju suhtlemist ka muul moel. Laine tuli mürinal aina lähemale. 6. märtsi paiku hakati konverentse ja nõupidamisi Euroopa südames – Brüsselis, Hamburgis jm – edasi lükkama. Siis ei saadud veel kuigivõrd pihta, mida see tähendab. 

Eks vabandus on kah olemas. Eesti teadus on nii korraldatud, et kord aastas kirjutab suur osa tegijaid rahataotlusi. 2020. aastal avati taotlusvoor 1. märtsil ja ülikoolisisene tähtaeg pidi olema 23. märtsil. Paljude teadlaste kogu tähelepanu oli sellel.

Sellegipoolest ei osanud paljud arvata, kui kardetav oht on tulemas. Üks piirkond karantiinis ei ole ju probleem. Tervete riikide sulgemine tegi selgeks, et olukord on tõsine. Nii tõsine, et islamiterroristid olevat öelnud: ärge minge Euroopat ründama – seal on liiga ohtlik.

Kõrvulukustav vaikus

Mõne päevaga varises märtsis kokku Euroopa ühtsus ja koostöö. Jäid vaid sõnad. Nagu Irviku Kiisu naeratus. Tulid tagasi ajad, mil ainus aken Euroopa südamesse Saksamaale oli laevaliin. Maismaad mööda enam ei saanud. Kuigi viisat vaja ei olnud.

Euroopa ja maailm tervikuna on rohkem kui miljardid inimesed, tarneahelad ja müügiketid. See on tervik, mis on kordades suurem kui selle osade summa. See on elav organism, mis saab toimida vaid koos teistega. See on meie tsivilisatsioon ja seetõttu – Arnold Toynbeed parafraseerides – oma olemuselt liikumine, mitte seisund. 

See on teekond või seiklus, aga mitte vaikne sadam või pelgupaik, veel vähem tasakaaluseisundis mugavustsoon.

Eesti deviis on olnud: mitte kunagi enam üksi. Märtsi keskel tuli ümber harjuda. Olime väga paljus jälle üksi. Ei olnud vaja sõda, maavärinat või asteroidi lööki. Piisas ühes nanomõõdus pahalasest, kelle menüüs me nüüd oleme.

Sai kiiresti selgeks, et inimene ikka ei ole nii väga toiduahela tipus. Et kui tahame olla loodusega üks, süüakse ka meid ära. Muidugi tahame, et see sünniks nii hilja kui võimalik. Aga looduslik valik võib teistmoodi toimida. Sai selgeks, kui haavatav on õhukeseks hööveldatud riik. 

Tundus uskumatuna, et meil ei olnud korralikku epidemioloogia-alast teadmiste pagasit. Ju siis jooksevad ka selle valdkonna tippteadmised nii kiiresti, et me ei suuda järele jõuda.

Härjal sarvist

Tagasivaates tegi riik mõistlikud otsused. Kutsuti kokku parimatest spetsialistidest koosnev COVID-19 tõrje teadusnõukoda. Suurelt jaolt toimiti selle soovituste alusel. 

Paljudel teistel riikidel läks kehvemini. Vähemalt mõneks ajaks – nagu 2021. aasta märtsi alguse nukker statistika (üle 1500 nakatunu päevas) meile vastu vaatab. 

Professor Irja Lutsari juhtimisel osalesid ka detsembris akadeemikuks valitud Krista Fischer ja akadeemia uurija-professor Andres Merits. Modelleerimisel lõid kaasa akadeemik Jaak Vilo ja Mario Kadastik noorte teaduste akadeemiast. Sätestati liikumis- ja kogunemispiirangud. 

Pandi valmis ülimalt nakkava haiguse jaoks sobitatud osakonnad ja vajalik intensiivravi. Käivitati testimine. Organiseeriti pandeemia matemaatiline modelleerimine. Ja veel palju muud.

Muidugi tuli sellele kõigele kriitikat. Neist, kes varem oskasid teistest paremini juhtida rahvuslikku lennufirmat, said päevapealt epidemioloogid või vähemalt rahvatervise spetsialistid. Ühismeedias kippus ruum otsa saama. Kõik riigi otsused tulistati sõelapõhjaks.

Kindlasti läks midagi viltu. Nagu hiljem selgus Euroopa riikide peateadurite võrgustiku ülevaatest, said konkreetse probleemi lahendamiseks kokku kutsutud (teadus)nõukojad huvitaval kombel sobiva nõu andmisega isegi paremini hakkama kui klassikalised teadusnõustamise süsteemid.

Hea nõu kuldsed reeglid

Sellistes olukordades püütakse keerukas nõu sõnastada lihtsa sõnumina. See ei toimi kuigi hästi siis, kui tuleb kaasata keerukad ja eripalgelised erialateadmised. Siis kujuneb määravaks, kas ühiskond usaldab poliitiliste otsuste tegijaid. Selle üks osa on usaldus nende vastu, kelle head nõu tarvitatakse, teisisõnu, teadlaste ja teaduslike teadmiste saamise viisi vastu.

Rakendub ka teadusnõustamise kuldreegel, mis on eriti vajalik kriisiolukorras: otsustajad peavad abistajaid usaldama. Usaldus tekib vaid siis, kui a) teadlaste nõu tuleb volitatud nõustajalt, b) on avalik ja läbipaistev ning c) tugineb parimatele teadmistele. Kaks viimast on klassika, aga esimese tegi kristallselgeks koroonapandeemia.

Hõbedane reegel on raskemini aktsepteeritav. Nimelt: mis iganes otsused tehakse, tuleb lähtuda sellest, et need on omas ajas ja just sel hetkel parimad. Ajalugu teist korda läbi mängida ei saa ja kord juba tehtud otsustega peame edasi elama. 

Tagantjärele tarkus on ikka olnud täppisteadus, kuid eriti kriisiolukorras pole kritiseerimisel mõtet. Sellistes situatsioonides kasu enam maksimeerida ei saa. Parim strateegia on minimeerida kahju nii inimelude hoidmises kui ka majanduse uuesti käima saamises.

Ühiskonna funktsioneerimise tagavad sajad valdkonnad ja tuhanded omavahel seotud ettevõtted. Kui mingi vajalik sektor kokku kukub, näiteks transport, kahjustab see kiiresti kogu ühiskonna toimimist. Kahjustunud sektori ülesehitamine kestab pikalt. Need regulatsioonid, mis tavatingimustes majanduses kvaliteedi tagavad, osutuvad järsku piduriks. 

Et üldse edasi minna, tuleb teha raskeid otsuseid, mõelda julgemalt ja samal ajal vältida ühiskonna lappama minekut. Sest kindlaid fakte on vähe, väärtused tule all ja omavahel konfliktis, kaalul on palju ja aega otsustamiseks pole. Teisisõnu, realiseerub klassikaline Funtowitzi ja Ravetzi kirjeldatud normaalsusjärgse teaduse tetralemma.¹

Sellises situatsioonis tuleb ilmsiks nõustamise ja hea nõu realiseerumise muutunud paradigma. Vanasti piisas sellest, et veenda otsustajaid. Nüüd enam mitte. Nüüd tuleb veenda ka ühiskonda ja samal ajal pakkuda otsustajatele piisavalt tuge. Seda nii üldise olukorra selgitamise kui ka täpsustatud faktipagasi valmishoidmise kaudu.

Seletamisest rohkem on vaja maailma muuta

Märtsi keskel kibelesid paljud valitsusele nõu ja tuge pakkuma. Kaine mõistus ütles, et teadlaskonna nõu saab riigi teadusnõukoda ise kätte – ja veel paremini, kui oskame seda valitsuse jaoks kanaliseerida. 

Sai selgeks tõdemus, et mitmehäälne nõuanne sellistes olukordades ei toimi. Enamasti on see kakofoonia, mida keegi kuulata ei taha.

Sisemine hääl tuletas ka sosinal meelde, et ei piisa sellest, kui hea nõu keerleb omaenda peas või sõprade seltsis. See tuleb viia nendeni, kellel on otsustamise mandaat. Kriisisituatsioonis ei ole aega pidulike kirjadega tegeleda. Neid loetakse alles siis, kui suits juba hajunud. 

Vaevalt olnuks valitsuse sekretariaadil mahti mitut tosinat soovituste komplekti analüüsida ja otsustada, millisega edasi minna.

Igal juhul olnuks vaja ebatavaliselt võimast kommunikatsioonikanalit. Kommunikatsioon tekib ju vaid siis, kui sihtrühm saab asjast aru. (Jätame kõrvale praegu enam levinud tähendusvarjundid, nagu promomine, reklaam, lobitöö, vabandamine, vigade varjamine või musta valgeks rääkimine.) See saab omakorda sündida vaid siis, kui tegijatel on vajalikud teadmised, mida nad oskavad muutlikus olukorras kasutada. 

Pealegi on kriisikommunikatsioon pandeemia plahvatusohtlikkuse tõttu tõeliselt raske. Tuleb ju tugineda erineva filosoofia ja keelekasutusega teadusvaldkondadele, kus kasutatakse erilaadseid eeldusi ja sõnastatakse järeldusi erinevalt.

Ajakirjandus võib maailma muuta – kui selleks on piisavalt hea sisend. Postimehe värske asepeatoimetaja Marti Aavik pakkus lahenduse: kutsuda kokku laiapõhjaline tarkade kogu ja selle kommentaarid, nõuanded, argumendid ja nende vaim ehk loogika ja kaalutluste alused päevalehe veebiväljaande ning ka taskuringhäälingu kaudu.

Mõtlesime, et vähemalt püüaksime testida, kas õnnestub pakkuda lisaväärtust COVID-19 tõrje teadusnõukojale ja samal ajal hoiduda informatsioonilisest kakofooniast. 

Vaataksime, millist uut ja/või meie meedias vähe kajastatud infot, teemasid või visioone leidub maailma inforuumis. 

Sõnastaksime arusaadaval moel, mida vastav info ütleb teadlastele-ekspertidele ja mida tähendab ühiskonnale. 

Otsiksime usaldusväärseid allikaid, millele toetuda või kust leida lisafakte. Ja – mis kõige tähtsam – püüaks laviinina pulbitsevat infot mõistlikult meie oludes interpreteerida. 

Teisisõnu, teeksime põhimõtteliselt sama, mida mereteadlased 2005. aasta jaanuaritormi eel tegid, aga süsteemselt ja mitmekülgselt.

Kogenud inimesed eri valdkondadest

Seda tüüpi kriiside algstaadiumi olemuslik keerukus peitub tõsiasjas, et asjakohane teaduslik teave on ebakindel ja täieneb või isegi uueneb maruliselt, lausa päevadega. 

Pluss väga suur määramatus kas või selles osas, kui palju on nädala pärast vaja haiglavoodeid või hingamisaparaate. Või mida tuleb teha, et mõlemaid jätkuks.

Nagunii on ülimalt raske vahendada üldsusele keerukust ja määramatust. Rääkimata sellest, et üleeilne teadmine võib juba olla vale, ja see, mis praegu on täna sulaselge tõde ja teaduse viimane sõna, võib ülehomme olla ajaloo prügikastis. Teadus on juba kord selline ja kes selle leiva valinud, peab sellega leppima. 

Sellegipoolest peab nii endale kui ka teistele olema selge, mis on kindlalt teada, mis osaliselt teada, mis veel teadmata ja mida me ei saagi teada. Universumi struktuur on kord juba selline, et hoolimata pingutustest, igatsusest ja tunnetest ei saa me mõndagi ka teoreetiliselt teada.

Keeruka info adekvaatsesse konteksti panemine õnnestub tavaliselt siis, kui seda torgivad ja mudivad paljude eri valdkondade spetsialistid. Kui jutt on pandeemiast, siis arstiteadlase osalemine on lausa kohustuslik. 

Kui tahta piiluda tulevikku, peab laua taga olema füüsika ja matemaatika peensusi tajuv modelleerija. Pandeemia lööb nii inimeste kui ka majanduse pihta. Esimesena tunnetavad seda oma nahal ettevõtjad. 

Neist kaalutlustest sündis Postimehe ja akadeemia teadusnõukoja tuumik: arstiteadlane Eero Vasar, füüsik Jaan Kalda, majandusteadlane Urmas Varblane ja inimgeograaf Tiit Tammaru. Üsna varsti liitus Eesti Tööandjate Keskliidu tegevjuht Arto Aas.

Peamised ja korduvad teemad

Juba esimeses vestlusringis tõdeti, et paljud loomulikuna tundunud vajadused on täiesti muutunud.² Hea, et enam ei raisata aega lõpmatule koosolekute ahelale. Kuigi elektrooniline asjaajamine on harjumatu ja toimib teatava viibeajaga, saame sellega hakkama.

Füüsiline distantseerumine (mida millegipärast kutsuti sotsiaalseks distantseerumiseks) on põnev ehk paari nädala vältel. Kui jäädakse üksi, silmitsi vaid oma murede ja hirmudega, hakkavad nobedasti levima kuulujutud ja vandenõuteooriad. 

Tsivilisatsioon sellest pandeemiast ilmselt kokku ei kuku. Peame aga arvestama pika ajaga, mil elu on teistsugune. Liikumispiirangud on küll tõhus viis viiruse leviku allasurumiseks, aga kui isoleerimise ja isoleerumise abil võime võita lahingu, siis pikas perspektiivis pigem kaotame sõja.

Üks põletavaid küsimusi, massiivse määramatuse tekitaja ja paljude spekulatsioonide allikas oli see, et ei olnud teada, kui palju on viirusekandjaid. Olukorrast arusaamiseks oli vaja massilist testimist. Eestil ei olnud vastavat võimekust. 

Mis seal ikka, arvasid vestlusringis osalejad. Elame siis natuke aega teiste korjatud andmete ja tehtud prognooside alusel. Kuigi rahvusvaheline terviseorganisatsioon (World Health Organisation, WHO) rõhutab, et kui ei tea, millega või kellega võitled, oled nagu pime tuletõrjuja.

 Kõik arvasid, et miljardi dollari küsimus on, millal tuleb vaktsiin või omandab inimestest vajalik hulk (vähemalt 2/3) immuunsuse mingil muul moel.

Tol hetkel (ja praegugi, märtsis 2021) oldi kindlad, et tuleb vältida meditsiinisüsteemi ülekoormamist. Nõnda toimimine pikendab võitlust ega pruugi otseselt vähendada viiruse tõttu surnute arvu. 

Kui aga meditsiinisüsteem rebeneb, siis surevad paljud, keda oleks muidu kergesti ravida suudetud. On ju lihtne mõista, mis juhtub, kui infarkti või insuldi saanule tuleb kiirabi appi mitte minutite, vaid mitme tunni pärast.

Tundus enesestmõistetav, et kiirelt tuli tähelepanu pöörata juba olemasolevatele ravimitele. Need võivad vähemalt osaliselt kaitsta organismi koroonaviiruse rünnaku eest või leevendada sümptomeid.

Tõdeti, et pandeemia ajaks linnast maale minekul võivad olla ootamatud tagajärjed. Väljaspool Tallinna on eakate osakaal ju suurem, arstiabi kaugemal ja inimeste kokkupuude, nt külapoes, sageli tihedam kui linna supermarketis.

Euroopa ühtsust nii kriisi ajal kui selle järel pidasid osalejad äärmiselt vajalikuks ja Poola pretsedenti (piiride sulgemine ka transiidiks) ülimalt ohtlikuks. 

Majandus ja elukorraldus sõltub ju tohutult kaubanduse toimimisest. Komponentide, varuosade jms tarne­ahelate katkemine teeb majanduse kohe ja sügavalt haavatavaks. Kui kaubad ei liigu, ei saa osta isegi viiruseteste ja hankida vaktsiini, rääkimata muust häda­tarvilikust.

Akadeemik Urmas Varblane juhtis juba siis tähelepanu sellele, et üleilmsed kaubandusahelad tõenäoliselt lagunevad. Koordinatsiooniriskid fragmenteeruvas maailmas on lihtsalt liiga suured. 

Mõistlik oli arvestada sellega, et tarne­ahelad muutuvad globaalsetest regionaalseteks. Eesti ettevõtted olid juba selleks saanud tellimusi, mida varem täitsid kaugete maade tööstused.

Eesti riik ei olnud ka siis päris üksi. Vähemalt sõnades. Oli selge, et varasemast märksa suurema osa vajaminevast peame tootma ise või hankima naabrusest.

Tänapäeval ei olegi see nii väga keerukas. Väike kokkuhoid tarneahelate turvalisuse arvelt ei pruugi edaspidigi olla mõistlik. Kuna tõenäoliselt mõtlevad paljud teised samuti, peaksid oma tooteid kaugetesse maadesse eksportivad ettevõtted olema ettevaatlikud.

Hea oli jälgida, kuidas Hiina majandus kriisist väljub ja liikumine taastatakse. Jaapan, Singapur ja Korea, kes said viiruse tõkestamisega paremini hakkama, olid ka paremal lähtepositsioonil kaubanduse taastamiseks.

Oli selge, et viiruse leviku tõkestamiseks seatud piirangutest loobumine kujuneb Euroopas keerukaks. Läks täide ka prognoos, et pandeemia annab populistlike parteide argumentidele tuge ning pingeväli illiberaalse ja demokraatliku maailma vahel tugevneb.

Põllumajandusest kultuurini

Teine vestlusring 23. III 2020 tõi juurde Arto Aasa ning ja akadeemik Maarja Kruusmaa seisukohad. Hilisem asjade käik näitas, et keskne teema ehk tõkked inimeste vabale liikumisele oli mõneti ajast ees. 

Pandeemia tõttu võib mõnda sektorit tabada tõsine löök, sisuliselt terve aasta vahele jääda, mis mõjutaks nii ettevõtjaid kui ka toidulette. Nii sündiski põllumajandussektoris, kus kasutatakse palju välistööjõudu.

Rõhutati ikka ja jälle, et kaupade vaba liikumine on elutähtis. E-kaubanduski on lõppeks füüsiline asjade liigutamine. Kui seda ei suudeta säilitada, oleme tõsiste raskuste ees. 

Hiina kriisist tulenenud esimesed tarneraskused olid tolleks ajaks juba üle elatud, kuid edasi tuli silmitsi seista Euroopast tulenevatega. Majandus suudab laialdase tarnekriisi üle elada kaks-kolm kuud. Pärast seda ressursid ammenduvad ja suve alguses võinuksime olla keerukas olukorras.

Ka akadeemik Tiit Tammaru sõnum ei olnud rõõmustav. Reeglite muutumise tõttu ei olnud enam võimalik mobiilpositsioneerimise värskeid andmeid kasutada. Ei aidanud ka otsekohene sõnavõtt.⁴ Peale jäi seisukoht, et privaatsus on tähtsam. (Igaks juhuks jätan kirjutamata „kui“ ja mõne teise aspekti nimetuse.) 

Olemasolevad (vanemad) andmed andsid siiski teatud pildi. Inimeste liikumist saab hinnata kaudselt, nt kommunaalteenuste (vesi ja elekter) kasutuse muutuse järgi või satelliidipõhiste meetoditega. Väärtuslikku infot võib saada ka ühismeediasse postitatud meta-andmete analüüsist. 

Äärmiselt oluliseks peeti haiguse levimise kultuuriliste ja sotsiaalsete tagajärgede adumist ning mõistmist, et kellegi süüdistamine ei too midagi head.

Põhjalik taust, adekvaatne interpretatsioon ja tähendus

Edasine oli juba rutiin, aga praeguse kolmanda laine ajal (märts 2021) veel kindlasti mitte ajalugu. 

Enam kui kahe kuu jooksul koguneti 19 korda. Algul kaks korda nädalas ja ajal, mil olukord normaliseeruma hakkas, kord nädalas. Kokku avaldas oma mõtted tosin teaduste akadeemia liiget,⁵ pluss kutsutud külalised⁶ ja loomulikult Postimehe ajakirjanikud. 

Teemad arenesid edasi ja osalejad varieerusid. 17 vestlust sai kiire kajastuse. Mõni jäi vaid märkmete tasemele, mõnest sündisid taskuringhäälingu saated.

Nišš, millesse need vestlused kukkusid, oli mitte niivõrd klassikaline teadusnõustamine, kuivõrd torkivate ja paljusid erutavate teemade tähenduse üle arutlemine. 

Ühiskonnale anti signaal, et asjalikud ja rahulikud inimesed vahetavad paar korda nädalas mõtteid pandeemia ja sellega seotud aspektide üle. Mitte niivõrd oma tarkust peale surudes või püüdes riigile vägisi nõu anda, kuivõrd katsudes infolaviinis korda luua. Esile tuues aspekte, mida pole veel märgatud või adekvaatselt kajastatud. Teadvustades lahendamist vajavaid probleeme. 

Mängides filtrit, mis võimaldaks liikvel olevaid ideid prioriseerida. Tehes selgeks, mis on erinevuste taga, kus lõpeb teadmine ja millisest punktist algavad väärtushinnangud. 

Lastes pikemata põhja libauudised ja vandenõuteooriad. Mõtestades, kui tähtsad on praegu või lähemas tulevikus kuumana tunduvad teemad. 

Professionaalide kokkuvõte sellest tehtud nii, et teave ja mõtted oleksid inforuumis olemas, vajaduse korral kasutatavad, aga samal ajal nii, et need kriisikomisjoni tegemisi ei segaks.

Kõik osalejad pidasid oluliseks panustada sellesse, et kriis mööduks võimalikult väikeste kahjudega nii riigile tervikuna, majandusele, üksikutele ettevõtetele ja kogukondadele kui ka igale kaasteelisele. 

Muidugi on võimatu mõõta, kui palju närvirakke nende rahulike seletuste kaudu terveks või kui mitu sõnelust olemata jäi. Indikaatorite keeles annab vestluste sisu ja Postimehe temaatika võrdlus huvitava järelduse. 

Esimese kuue nädala jooksul arenes ligikaudu kolmandik lehes kajastatud koroonatemaatikast nendest vestlusringidest ja peaaegu pool juhtkirjadest toetus otseselt nende vestluste kesksetele ideedele. 

Akadeemilise mõtte sellist tüüpi kiire ja hoogne edastamine avalikkusele on teadaolevalt maailmas esmakordne.

Kriisist väljumise strateegia

Mida enam said need vestlused rutiiniks, seda enam püüti mõtestada, millisesse heasse uude (maa)ilma pärast pandeemiat ärkame. Oli selge, et midagi on muutunud. 

Kaugtöö plahvatuslik kasv, inimeste hajutamine ja paigalpüsimine, tootmise langus ning lennutranspordi seiskumine vähendas mõõdetavalt süsihappegaasi ja teiste kasvuhoonegaaside emissiooni. Silmanähtavalt kahanes vajadus kütta büroo- ja koosolekuruume. Sama silmanähtavalt jäid kitsaks internetiühendused.

Tavaliselt võidab suurtest muudatustest see, kes oskab need enda kasuks pöörata. Sellest leitmotiivist lähtudes kaaluti, kuhu võiks Eesti majanduse pärast taaskäivitamist suunata. 

Koorus välja kaks ideed, millel oli šansse n-ö lendu tõusta. Esiteks, kui juba paljud on loonud võimaluse kodus töötada, siis peaks seda toetama kiire infovahetuse tagamise kaudu. 

Teiseks, kui juba transport ja tööstus on kokku kuivanud, siis tuleks eelisjärjekorras edendada neid alasid, mille kaudu ka kliimakriis leeveneks. Ikka mõistlikul moel ja kaks kärbest ühe hoobiga. Nõnda sündis vestluste kõige säravama väljundina teaduste akadeemia ettepanek⁷ koroonakriisist väljumiseks.

Varsti kordusid need ettepanekud Euroopa Komisjoni soovitustes, aga märksa kontrastsemas ja pealekäivamas vormis. Kui koroonaviiruse teine laine ükskord mööda saab, siis ehk hakkamegi natuke teistmoodi elama. Ei tee enam asjatuid sõite ega küta mitut kontorit. Selle asemel pakume mõistliku hinnaga kiiret internetiühendust, et saakski kodus töötada. 

Renoveerime oma majad ja läheme energiatootmises ja transpordis üle taastuvatele energiaallikatele. Teeme seda kõike nõnda, et raskused ja koormised jaotuksid ühiskonnas ühtlaselt ja et haavatavam osa kaasteelistest ei peaks maksma vintskemate arveid. Ei füüsiliselt ega ülekantud tähenduses. 

Siis sünniks ehk tippteadlaste päevalehe „kaaperdamisest“ teaduskommunikatsiooni vajadusteks ehituskivi sellisele tulevikule, kus tahaksime kõik elada. Kuigi praegu on ilmne, et seda harjutust tuleb korrata.

________________________________________________

1 Silvio O. Funtowicz, Jeremy R. Ravetz, Science for the post-normal age. – Futures 1993, 25(7), 739–755. doi: 10.1016/0016-3287(93)90022-L

2 Marti Aavik, Postimehe ja Teaduste Akadeemia nõukoda: kuidas viiruse kahjud minimaalsed hoida? – Postimees 19. III 2020.

3 Angiotensiini konverteeriv ensüüm 2, üks rakumembraani lukuna toimiv aine, mida koroonaviirused teel raku sisemusse püüavad ära petta.

4 Tarmo Soomere, Andmete peitmine toob ohvreid. – Postimees 3. IV 2020, 14.

5 Tähestiku järjekorras: Jüri Allik, Maarja Kruusmaa, Jarek Kurnitski, Lauri Mälksoo, Ülo Niinemets, Tiina Randma-Liiv, Anu Realo, Tarmo Soomere, Tiit Tammaru, Raivo Uibo, Urmas Varblane, Eero Vasar, Jaak Vilo.

6 Jaan Kalda, Arto Aas ja detsembris akadeemiasse valitud Krista Fischer.

7 Tarmo Soomere, Ülo Niinemets, Tiina Randma-Liiv, Jaak Järv, Sammud tuleviku poole. – Postimees, 26. V 2020, 15.