Saksa ajakirjanik Alexander von Schönburg kirjeldab enda raamatus “Kunst des stilvollen Verarmens” (“Stiilse vaesumise kunst”) oma praeguseks surnud, väga edukalt lahutatud õe Maya ostlemiskäitumist.
Maya von Schönburg nimelt võis kingapoodi marssida kindla otsusega endale paar kingi osta, proovida mitut paari, lasta endale laost või keti teisest poest veel mudeleid tuua, kuid napilt enne ostu sooritamist siiski öelda: “Ma mõtlen veidi ja tulen hiljem tagasi.” Loomulikult ta tagasi ei läinud.
Schönburg kahtlustab, et tema õde sai millestki palju paremini aru kui need, kes ostmise kiusatusele järele annavad, ükskõik kui palju neil raha ka oleks või poleks.
Tõepoolest, aju uurija Wolfram Schulz on läbi viinud katseid ahvidel. Kõigepealt arendas ta loomadel välja omamoodi Pavlovi refleksi.
Ootus teeb tööd
Nimelt pandi ahvid puuridesse, milles oli väike käesuurune ava ja selle taga lamp. Ava kaudu anti neile mõnikord mõni õunaviil ja alati süttis seejuures ka lamp. Peagi olid ahvid seose ära tabanud ja dopamiini toodang nende ajus kerkis juba palja lambi süttimise peale.
Kui ahvid seejärel oma maiuspala kätte said, jäi nende dopamiinitase muutumatuks. Sellest võis järeldada, et peamise rõõmulaksu said nad õunaviilude ootusest, mitte niivõrd kättesaamisest.
Seejärel hakkas Schulz ahvidele andma lambikese süttides õunaviilude asemel midagi hoopis paremat – rosinaid. Selle peale kerkis ahvide dopamiinilaks lambi süttides veelgi. Kuid varsti nad harjusid rosinatega ära ega rõõmustanud enam nende peale õuntest rohkem.
Kui aga Schulz hakkas neile rosinate asemel hoopis jälle õunu andma, juhtus hoopis see, et lambikese süttides ahvide dopamiinitase alanes. Mõte õuntest, kunagisest maiusest, tekitas neis masendust.
Siit võib tõmmata kaks olulist järeldust. Esiteks, aju saab oma süsti dopamiini kätte juba teadmisest, et nauding kohe kätte jõuab, mitte selle saavutamisest. Nii et tasub mõelda pikemalt, kas see šokolaadikook või Louis Vuittoni käekott ikka on tingimata vajalik.
Teiseks, kui minna üle kõrgema kategooria naudingutele, siis pole pikemas vaates sellel erilist vahet. Esimene Vuittoni käekott vast on eriline, palju parem kui mingi Michael Kors või ka Chanel, teine ehk samuti, ent kahekümnes on juba same shit, different day. Kahaneva piirkasulikkuse seadus, öeldakse majandusteaduses.
Pealegi, kui Vuittoni käekottide kokkuostmiselt peaks tagasi vajuma Michael Korsi tasemele, siis on pettumus suur. Inimene vaatab iga päev seda käekotti, mille omamisest kunagi tuntud rõõmu ta enam üldse ei mäleta, ja mõtleb sellele, kui madalale on ta langenud.
Schönburgi teine õde, muinasjutuliselt rikas Saksa ärinaine ja seltskonnadaam vürstinna Gloria von Thurn und Taxis muide ütles intervjuus ajakirjale Der Spiegel, et kannab südamerahuga korralikult võltsitud Vuittoni kotte, mis maksavad kümnendiku originaalid hinnast. Viimased olla ainult Vene oligarhidele.
Ent minul on täna kavas minna muusikapoodi ja sealt paar plaati soetada. Vinüül pole mingi maius ega käekott, see on kultuurikaup, millel on vaimsem väärtus. On ju nii? Pealegi, ega mul neid suuremat pole, midagi 650 tuuri.
Mida te vaatate mind sedasi? Käige ikka mu sõnade, mitte tegude järgi! Pealegi, kui kõik päris nii tegutseks, sureks ju kapitalism välja…
